Algabki uue aasta Lugemise väljakutse hääletus!
Kõige põnevam aeg aastas – uued teemad, nende avaldamine, uued väljakutsed.
Mõnusat hääletamist!
https://take.supersurvey.com/poll4999616x07d24405-153
Lugemise väljakutse 2024
Ewald Arenz “Suur suvi”
See raamat ongi üks suur suvi!
Iga reaga, mida ma lugesin, meenusid mulle lapsepõlve suved. See tunne, kui kool sai läbi, tunnistused olid käes, ees ootas vabadus! Suve lõhn, tuul puuvõrades, õitsevad lilled, sõbrad, kellega terve suvi sai ringi jookstud, sõidetud, ette võetud asju, mida vanemad keelasid teha.
Sellist vabadusetunnet, mis koolivaheaegadel oli, ei ole võimalik enam kunagi tunda. Kui siis ehk selliseid raamatuid lugedes, mis lõhnad ja maitsed ja varajased päikesetõusud meelde tuletab.
Võrratu raamat!
Tagakaanel on kirjelduses sõna “õnnestavalt”. Seda see raamat teebki.
Frieder, Alma, Johann ja Beate – neli noort, neli sõpra suures suves.
Friederil õnnestub jääda suvetööle ja ta peab loobuma perepuhkusest. Poiss peab kolima suvekuudeks vanaema ja vanaisa juurde ning õppima, õppima… Vanaisa on karm tohtrihärra, vanaema on armas kunstnik. Esialgsest pelgusest tuksiläinud suve ees, saab võimalus kõiki oma lähedasi tundma õppida hoopis teistsuguste nurkade alt kui senini.
Tuleb üllatusi, hirmu, armastust ja leina.
Kui palju mahub mõnesse suvekuusse!
Väikesed kursiivis vahelõigud, mille tegevus toimub siis, kui Frieder on juba vana mees, lisavad loole omajagu kripeldust, sest kogu noorpõlve lugu saab selgeks alles siis, kui viimane kaldkirjas lõik saab läbi loetud.
Suurepärane raamat gümnaasiuminoortele.
Suurepärane raamat täiskasvanutele, et meenutada enda koolivaheaegu.
Siin saab küll öelda, et kahju, et see raamat nii lühike oli!
Freida Mcfadden “Ükshaaval”
Freida Mcfadden “Ükshaaval” (240lk. Foorum kirjastus)
Põnev, põnev, põnev!
Oligi lihtsalt nii põnev, et ma vihastasin kella peale, mis näitas juba 3 ja oli vaja magama minna, et hommikul vähegi normaalse tundega ärgata. Järgmisel õhtul ei jõudnud ära oodata, et viimane kolmandik raamatust läbi lugeda.
Raamatu esimese lehekülje lõpus tutvustab keegi enda plaani – kuuene seltskond läheb nädalaks puhkusele ja sealt peab elusana naasma vaid üks – tema ise. Aga see jutustaja on anonüümne ja saab üsna vähe sõna – tutvustab vaid aegajalt enda vastikut lapsepõlve. Põhiline jutustaja on Claire, kelle suhe abikaasaga on karidel ja kes püsib mehega koos vaid laste pärast.
Niisiis sõidavad nad oma sõpruskonnaga puhkusele, metsa sisse võõrastemajja, kus peaks ootama nädal lõõgastust, jahilkäimist, kalapüüki jne.
Inimene planeerib, mõrtsukas juhib. Vähemalt selles raamatus.
Rohkem ma sisust ei kirjuta, sest pole vaja pinget lõhkuda. 🙂
Ma põmst. lendasingi läbi selle raamatu, sest mõtiskleda polnud siin millegi üle. Keerad lehti ja ootad, mida järgmisel pakutakse. Ideid pähe tekkis, lõpuks selgus, et üks idee isegi kandis, aga päris lõpp tuli ikka üllatusena. Ilmselt lugesin ma seda raamatut just õigel hetkel, sest iseenesest ei olnud ju tegu mingi suure šedöövriga. Lihtsalt kiirelt kulgev põnevik ja kui üksikud paigad ning pidev pinge õhus meeldivad, jäädki loetuga rahule.
Suurepärane raamat, millega liiga roosamannalisele suvepuhkusele vürtsi lisada!
Eriti kui puhkus hõlmab seltskonnaga metsahotelli minekut. 😉
Christoffer Holst “Külmad valged talveööd”
Kolmas raamat krimireporter Cilla Stormi ja tema sõbranna, endise politseiniku Rosie, tegemistest.
Seekordne lugu toimub Idre Fjalli suusakuurordis vahetult enne jõule ja jõulude ajal. Ja nagu ikka uurijate-nuhkijatega juhtub – kuhu lähevad nemad, seal toimub ka mõrv. Läheduses elaval rikkal perekonnal on hulganisti saladusi, mis jupphaaval avalikuks tulema hakkavad ja kahjuks lõpeb see ühele uhkes majas viibijale päris kehvasti.
Cilla Stormi lood on lahedad! Muhekrimi küll, aga mitte selline tüüpiline uinuv ja igav, vaid rohkem ruhtwarelik, humoorikas ja skandinaavia krimkade poole kalduv. Kõik kolm raamatut on olnud hästi läbi mõeldud tegevusega, algusest lõpuni põnevad ja hoogsad, hea puändiga.
Raamatu kirjelduses on küll märge, et tegu on Cilla Stormi sarja kolmanda, eraldiseisva osaga, aga ma siiski arvan, et ilma kaht esimest lugemata ei saa me selget sotti tegelastest ning sellest, kuidas nad seotud on ning miks neil sellised suhted kujunenud on. Nii et alustage ikka esimesest osast ja olen päris kindel, et te ei kahetse!
Cilla Stormi Saarestikumõrvade sarjas on eesti keeles ilmunud raamatud:
1. “Veripunased suveunenäod”
2. “Sügavmustad sügislained”
3. “Külmad valged talveööd”
Nüüd jääb üle oodata, kuna ilmub neljas osa mõnusatest rohelistest kevadtuultest – kas jõuab tulpide õitsemise ajaks ja kas Cilla ning Rosie on tagasi seal, kust nad enda seiklusi alustasid – aianduskrundil Bullholmeni saarel. 
Aitäh, Eesti Raamat, et selle sarja meieni olete toonud! Üks mõnus ja põnev lugemine.
Hendrik Groen “Rõõm ja rahu”
Minuga on nii, et kui ma näen uut raamatut Hendrik Groenilt, siis ma kraban selle kohe lugemiseks! Muidugi seekord ka (aitäh, Eesti Raamat!) ja ega ma ei pea kunagi pettuma. On ju täpselt teada, mida tema raamatutelt oodata – huumorit, elujaatamist, südamlikkust. Natuke ikka õelust ka, aga hea võidab alati kurja!
Raamatutes, mida ma viimasel ajal loen, on tihti sattunud tegevuspaigaks aiandusühistu. Eks need on kortermajades elavate inimeste hulgas populaarsed ka, sest kuskil pead sa ju omama lapikest mulda, mille sisse oma näpud kevadel ja suvel torgata.
Datšade ja pilpakülade periood on meil Eestis küll möödas, aga ehk jõuame varsti ka ajamajakeste aega, nii nagu Skandinaaviamaades kombeks on.
Selles raamatus tegutseb usin Emma, kes peale abikaasa surma saab maalapikese aiandusühistus “Rõõm ja Rahu”. Nimetus on paraku petlik ja nagu tihti juhtub on ülemused oma kohale täiesti sobimatud ja parajalt nõmedad. Õnneks võtavad ühistu liikmed ennast kokku ja astuvad ebaõiglusele vastu.
Selles raamatus ei ole nii palju huumorit kui Groeni esimestes, salapäevikute raamatutes. Ütlen ausalt, et ei saanud alguses kuidagi raamatuga ühele lainele, aga natuke enne keskkohta käis klõps ära ja edasi lendas lugemine juba kiirelt. Tuli ka huumorit, isegi traagikat ja minu õiglustunne (ning mõne tegelase aias kasvav põõsas) sai raputatud.
Kindlasti sobib see raamat ajahoolikutele, kes praegu küüsi närides sooje ilmu ootavad, et lõpuks toast välja mullatöödele saaks. Võtke ja lugege saabuval lumisel nädalal seda raamatut ja ootamise aeg lendab kiiremini.
Blake Crouch “Geenilõks”
Blake Crouch “Geenilõks” (391lk. Helios)
Üks mu lemmikkirjanikest, Blake Crouch, on uue raamatuga hakkama saanud ja see on ka eesti keelde tõlgitud!
(Tema eelmist raamatut, “Recursion”, eesti keeles (veel) ei ole). Mul on (vist) 9 Crouchi raamatut loetud ja põnev on vaadata, kuidas õudusulme kirjanikust on iga raamatuga üha rohkem saanud teadusulmet kirjutav kirjanik. Elukatest teaduse ja AI poole. “Geenilõksus” tegutseb Logan Ramsay. Tema tööks on ebaseaduslike teaduslaborite avastamine ja hävitamine. Ühel järjekordsel reidil ei jõua ta aga piisavalt kiiresti laborist välja ja peale labori plahvatuse kätte jäämist hakkab temaga toimuma kummalisi muutusi.
Nii nagu me oma tehnoloogiale aegajalt uuendusi teeme, nii on Logan saanud geeniuuenduse. Ja mitte väikse. Ma ei taha sisust pikalt kirjutada, sest see kõik väärib lugedes järkjärgult avastamist. Ütleks lihtsalt, et mõnda muutust sooviks endale ka – no näiteks seda, et kõike, mida kunagi lugenud oled, mäletad sõna-sõnalt ja raamatuid saad neelata mitmeid päevas.
Aga kõik Logani uuendused ei olnud muidugi nii toredad.
Lisaks tekkis raamatus palju küsimusi teemadel, kui palju üks isik võib kogu ülejäänud maailma inimeste üle otsustada ja kes tegelikult teab, mis meile hea on? Huvitav, et raamatul ei olnud ei ees- ega järelsõna. Oleksin hea meelega lugenud, mismoodi Crouch geneetikaalast uurimustööd tegi ja kui palju aega tal selleks kõigeks kulus, et raamatu teaduslik pool kokku panna. Usun, et see oli palju keerulisem, kui heale loojutustajale lugu ise valmis kirjutada.
Õnneks on olemas internet ja internetist leiab huvitavaid intervjuusid. Kohati tundus mulle, nagu loeks hilisemat Dan Browni. Just nende põhjalike uurimustega seoses, kus lugedes saad aru, et siin võttis kirjanik ette enda aastate jooksul kogunenud paberite hunniku, otsis sealt vajalikud kohad ja kirjutas seikluse vahele tarka juttu. Ja see ei ole igav, vaid saabki lugeda ja imestada, kui palju vaeva tuleb näha enne, kui saad ühele heale käsikirjale punkti panna. Ühest küljest ülimalt teaduslik, teiselt poolt armsalt perekeskne. Kõigis Crouchi raamatutes peetakse perekonda väga tähtsaks ja armastatakse lapsi, ükskõik kui hukka läinud need on. 🙂 Oma perekonna kaitsmise nimel teevad peategelased ränki otsuseid. Ehk on see ameerikalik viis panna lugeja peategelasele, kes oma töös on julm ja otsekohene, kaasa tundma, sest “vaata, mis ta oma pere heaks tegi!”.
Aga see ei mõju läilalt ega tüüpilise ameerikaliku õnneliku lõpuna, sest õnnelikke lõppe Crouchi raamatutes eriti ei esinegi. Mis mulle väga meeldis – kui Ukraina sõda oli juba mõnda aega kestnud, siis pöördus Blake Crouch enda fännide poole ja kirjutas, et venelased soovivad sellesama raamatu avaldamise õigusi osta – mida ta peaks tegema? Ja kui fännid mõtte maha laitsid ning ukrainlased talle kirjutasid, mis nende kodumaal toimub, siis otsustas kirjanik, et ei – tema raamat venekeelsena ei ilmu ja Venemaale ei jõua. Kummardus otsusekindluse eest! Sellest raamatust teeb filmi Steven Spielberg.
Seda filmi tahan ma kindlasti näha!
Raamat ise oli Crouchi poolt taas suur hüpe seiklusest teaduse poole, ning suurepärane lugemine. Võibolla ma ei soovitaks seda raamatut neile, kel on kalduvus igasuguseid vandenõuteooriaid uskuda ja ise edasi mõelda, sest nende ööuni saaks peale lugemist veel hullemini rikutud kui enne. Loomulikult ootan ma tema järgmist raamatut. Läheb aastaid, aga küll ta ükskord jälle tuleb!
Seni on mul mõni varasem Crouch veel lugemata.
Tarmu Kurm “Tinnitus”
Tarmu Kurm “Tinnitus” (256lk. Koolibri)
Alustan sellest, et see muusika, mida siin raamatus iga peatüki lõpus pakuti, oli minu aja muusika. Ma kuulsin ja kuulasin seda muusikat raadiost ja kassettidelt, mõni lugu meeldis (Scorpions “Wind of Change”), mõni käis närvidele (Right said Fred “I`m too sexy”), mõni tuli nüüd uuesti meelde (Sandra “Hiroshima”), mõni on mu lemmikmuusika hulgas siiani (Guns N` Roses “November Rain”). Mis minust täiesti mööda läksid olid diskod ja diskorid. Minu muusika oli lihtsalt teistsugune – Alice Cooper, Aerosmith, Nirvana, Alanah Miles, AC/DC + erinev klassikaline nagu Verdi jne. Aga muidugi ei saanud ma kuidagi ümber ka Roxette`st. 🙂 Niisiis – see muusikalist, mis raamatuga koos käib ja Youtubes üleval on, sai läbi kuulatud ja oli väga lahe nostalgialaks. 🙂 Ainult see oli jube, et kohe peale Nirvana “November Raini” algas Onu Bella “Ma võtsin viina”…
Raamat, mis on tegelikult üsna lühike, koosnes justkui neljast osast:
1. Muusikapalade tutvustused
2. Peategelase Maariuse vanemate kirjavahetus
3. Peategelase elu 17-aastaselt, kui temast sai diskor
4. Peategelase elu 40-aastaselt, kui temast on saanud üks õnnetu keskealine üksi jäänud mees.
Muusikapalade osast ma juba kirjutasin.
Maariuse vanemate kirjavahetus oli huvitav. Mida üks kolmeks aastaks sõjaväkke saadetud noormees oma pruudi suhtes tunneb ja kuidas kodu igatseb ning püüab kodumaast kaugel leida mõnd eestikeelset laulu, mida kuulata. Aga mis temaga koju jõudes juhtus… Peas käis mingi vale klõps? Ei tea.
17-aastase Maariuse lugu oli nagu Holger Puki noortekad. St. hea lugemine, kus oli tegevust ja ärevust ja natuke hirmu ning kõigile diskosõpradele kindlasti kuhjaga äratundmisrõõmu. Lisaks ports head autoripoolset huumorit. 🙂 DJ Suur Jumal tõi mulle silme ette Margus Turu ja tema silmapaistva kuju, kelle ümber kogu aeg palju noori üritajaid tiirles.
See viimane osa, 40-aastasest Maariusest, millega raamat algas ja lõppes, näitab ilmselt üsna hästi keskealise natuke puntras, naise poolt maha jäetud, pudelist tuge otsiva ning kibestunud mehe elu. Mis selle osa huvitavaks tegi, oli doktor Sinib, kelle ilmumise tekitas alati tunde, et nüüd liikusime me unenäkku või paralleelmaailma. 🙂 Ma arvan, et doktor Sinibist saaks hea uue raamatu peategelase. Kuri tohter, kes patsientide unenägudes neile veidraid soovitusi jagab ja inimesed ei saa ärgates aru, kes see oli tõsi või mitte. 🙂 Sellest tuleks vist õudukas.
Mulle meeldib Tarmu Kurmi huumorisoon. Mitmes kohas sain naerda ja suu oli tihti muigvel.
Tema esimene raamat, “Kahe matuse vahel” oli täielik lugemisnauding! Koer nimega Tramm ja loomakliinik Elajas on mul siiani meeles ja äge vanamees Eduard ka. See raamat ei olnud nii minu maitse, kui esimene, aga omaagsetele diskosõpradele kindlasti väga mõnus meenutus ja äratundmisrõõm.
Pildi jaoks oli CD-de riiulist päris huvitav vanemaid plaate kokku otsida. Pole ammu redelit lae alla lohistanud ja neis riiulites sobranud. 🙂
Karl Ove Knausgård “Koidutäht”
Karl Ove Knausgård “Koidutäht” (632lk. Varrak)
Sulgesin raamatu tagumise kaane eile öösel kella 2 paiku ja mõtlesin, et kui kaua seda teist osa nüüd küll ootama peab!? Kuidas ma seda kõike, mis siin raamatus oli, veel aasta või kaugema aja pärast mäletan…
Praegu tundub, et mäletan küll, sest see oli mu aasta parim lugemine!
9 väga eriilmelist peateglast, kelle kõigiga tuli kaasa veel ports teise ringi tegelasi, kelle kõigiga juhtus … kui mõtlema hakata, siis tavapäraseid asju. Meie kõigiga võib niimoodi juhtuda. Su perekonnas võib olla psühhoosi all kannatav inimene, kinnine ja sissepoole elav laps, endast väga heal arvamusel olev ajakirjanikust mehejurakas, kauges suvilas elav filosoofist isa, tablettide küüsis olev medõde, eluga tsipa rappa läinud kunagine andekas kooliõpilane, pealtnäha ideaalne abielu jne. Kõigi nende inimeste lood olid nii realistlikud ja nii hästi ning elusalt kirja pandud, et 630 lehekülge paremast käest sulasid kiirelt vasakusse kätte ja mida rohkem vasakule raamatu raskus nihkus, seda rahutumaks muutus mõte – see raamat lõpeb VARSTI! Ma saan ennast ilmselt lohutada sellega, et mul on kogu ülejäänud Knausgård veel lugemata, nii et teise osa ootamise ajal on tegemist. Kui raamatu peategelased olid pärit elust enesest, siis ühel päeval taevasse ilmunud helendav Koidutäht seda ei olnud. Nii nagu Murakami istutas oma 1Q84 raamatus taevasse kaks Kuud ja keeras tegelaste eludele sellega jõnksu sisse, nii pani Knausgård taevasse hiigeltähe helendama ja inimesed seda huviga vaatama. Peale õhutemperatuuri, mis raamatus kogu aeg tõuseb, hakkavad ka kõigi elud vähehaaval muutuma.
Suhted pingestuvad, kes haarab tihedamini klaasi järele, kes näeb silmanurgast kummalisi asju, võimenduvad tegelastes juba olemasolevad tunded ja probleemid. Õhus on pidevalt tajutav pinge, mis lugedes süveneb ja mind ei pannudki väga imestama, kui me raamatu lõpuks jõuame välja filosoofilise esseeni. Mis oli muide väga huvitav lugemine!
Essee oli kirja pandud Egili poolt ja tema oli ka minu lemmiktegelane siin raamatus. Tema on see eespool mainitud filosoofist isa, kes elab kaugel suvilas.
Leheküljed 363-430, mu lemmikosa! Sarnase pingega raamat, mida kahjuks eesti keeles ei ole, on Karen Thompson Walkeri “The Age of Miracles”. Siin kulgeb tegelaste elu samamoodi, igapäevaselt, aga maakera pöörlemine aeglustub iga päevaga. Päevad muutuvad pikemaks, ööd muutuvad pikemaks ja see toob kaasa kummalisi sündmusi nii looduses kui tegelaste eludes.
Nii “Koidutähe” kui “The Age of Miracles” raamatus on äratuntav filmi “Melanhoolia” meeleolu. Teate küll seda filmi, kus üks planeet maale lähenema hakkab ja lõpuks kokku põrkab. Lugesin intervjuud Knausgårdiga, kus ta vastab küsimustele raamatu kirjutamise teemadel.
Ta alustas sellega koroonapandeemia algusaegadel. Elas kogu oma 9-liikmelise perega Londonis, istus lockdownis ja kuulis kiirabiautode katkematuid sireene. Ilmselt saame just sellele ajale tänulikud olla, et raamatusse selline pinge ja teadmatus ning kõhedus sisse kirjutatud on. Mitte midagi otsesõnu öeldult, aga iga kord raamatut avades ning lugema hakates tundsin, mismoodi väike ärevus sisse tuli. Ja nüüd on sobiv hetk teha suur-suur aplaus tõlkijale, Sigrid Toomingale!
Väga hästi tõlgitud ja väga huvitavaid murdesõnu ning lausekeerde kasutatud!
Näiteks:
“süda räigelt põmpsumas”.
“sidus vangud kokku”.
“…oli kõige julmemal kombel ära tõurastatud”
“Sümbolitesse tähenduste sadestisena settinud tõdemused…”
“Rupjasin mööda vana vankriteed läbi metsa”
Neid sõnu ning lauseid on veel ja veel ja nad on üks põhjustest, miks see raamat nii eriliselt mõjub.
Aitäh!
Loodan väga, et Sigrid Tooming tõlgib kogu triloogia!
*Aga seda, kes on taputokk, ma hoolimata suurest googeldamisest teada ei saanudki. (Tagaruumist väljus lõnkjas musta kotitava ülikonnaga taputokk).
Intervjuu Knausgårdiga, mida lugesin, oli tehtud aastal 2021 septembris ning seal ütleb ta, et on just lõpetamas raamatu teise osa kirjutamist. Ootan seda tõesti väga.
Senikaua joonistan endale graafiku kõigist tegelastest, et uut osa (loodetavasti sama paksu!) kätte võttes mälu värskendada.
Egili mõtted (lk 383-384):
Voolav laava jahtub ja tardub mägedeks, meri aurustub päikeses ja muutub pilvedeks, alanev rõhk atmosfääris põhjustab tuult, tuul künnab mere mäslema, vesi uuristab mägesid, tuul lennutab liiva. Elektrilaengud sööstavad sähvides viiliti läbi taeva maa poole. Lõõmav Päike, vilkuvad tähed, Kuu, mis tiirleb ümber Maa, mis tiirleb ümber Päikese elliptilisel orbiidil, mis hõljub läbi universumi
Ragnar Jonasson “Pimedus”
Ragnar Jonasson “Pimedus” (222lk. Eesti Raamatu Krimiraamat)
Juba teine raamat järjest, kus kaanele kirjutatud kiidusõnad räägivad sulatõtt! “Raamat, mille lõpplahendus võtab õhku ahmima” – jah, siiamaani ahmin ja mõtlen, et misasja?! Islandi õhk mõjub ilmselt niimoodi, et kirjanikel tuleb pähe igasugu hulle ideid.
See on Ragnar Jonassoni Peidus Islandi triloogia esimene raamat, mis räägib pensionile mineva detektiivi, Hulda Hermannsdóttiri, viimasest uurimisest. Peatükid vahelduvad jagades Hulda ja mõrvatu emotsioone ning kiigates aegajalt kaugele Hulda minevikku. Lõpulajatus paiskab mõnuga segi kogu eelnenud 200 lehekülje jooksul toimunu, aga jätab ometi mulje, et just nii see minema pidigi.
Uurides Jonassoni enda lehelt triloogia tausta saab selgeks, et jah, kõik on õige. Järgmises kahes osas näeme midagi hoopis teistsugust, kui tavalistes raamatusarjades, mis detektiivide käekäiku ja uurimisi jälgivad. Minul on see esimene kord puutuda kokku niimoodi üles ehitatud sarjale. Saab olema huvitav!
Ma ei saa kuidagi ümber sellest, et nina krimpsutama panev vingus ilm on just see, millest mulle lugeda meeldib. Jäine vihm ja lumi ja vile tuul. Külmavärinad, mis ei kao ka siis, kui magamiskotist paistab välja vaid ninaots. Kuumaastik ning jäised, puhtaveelised ojad koos mõne lootusetu lobudikuga kuskil tuisuses pärapõrgus.
Loob juba meeleolu, eksole!
Ootan nüüd põnevusega järgmist kaht osa, et näha, mismoodi kirjanik selle “aga küpsetame pitsat niipidi, et paneme juustu kõige alla, siis tomatid, liha, topeltananassi 😛 ja kastme, ning põhjataigna kõige peale!” situatsiooni lahti kirjutab.
Tänan geniaalsuse eest, mis ei lasknud lugejal vajuda tavapärase krimka mõnusasse seaduspärasusse – mõrv + uurimine + lahendus + loorberid.
Philip Gwynne Jones “Veneetsia mäng”
Philip Gwynne Jones “Veneetsia mäng” (271lk. Varrak)
Ma olin seda raamatut umbes 10 lehekülge lugenud, kui avasin interneti otsingu ja vaatasin, kas sellelt kirjanikult on ilmunud veel raamatuid ja kas neid ehk ka eesti keeles on. Raamatuid oli, terve sari! Eesti keeles on see siiani ainus, aga oi, kus ma loodan, et tõlkimisse läheb kogu see Veneetsia sari!
Lihtsalt NII HEA RAAMAT!
Selles oli kõike, mida ma ühelt väga healt lugemiselamuselt soovin: huvitav peategelane, iseloomuga kass, tegevuspaik, mida ma armastan (antud juhul Veneetsia), kuulsaid kunstnikke ja nende kunsti. Lisaks vanad rikkad veneetslased, teater, veebussid, itaalia keel, varjud pimeduses. Üks väheseid hetki, kus raamatu kaanele kirjutatud soovitus “Ei saa käest panna”, on 100% õige ja pole sinna lihtsalt iluks visatud lausejupp. Oleks mul ainult olnud aega see lugu ühe hingetõmbega läbi lugeda! Aga oma võlu on ju ka ootamises kuna saad taas kõik muu unustada ja Veneetsia tänavatele sukelduda.
Avastasin, et kirjanik tuleb sel aastal ka Head Readile. Juba homme, pühapäeval!
Soovitan kõigile tallinlastele, et minge kuulama. Sellest tuleb kindlasti üks põnev kohtumine! Kui ma minna saaks, siis ma küsiks kirjanikult, et kas Gramsci on tema enda kassilt maha kirjutatud karakter ja kust see uhke nimi pärit on? 🙂
Aga loomulikult soovitan ma seda raamatut kõigile! Kui vähegi Veneetsiat ja kunsti ja kasse ja mõnusaid, kiiksuvabasid peategelasi (kes muide oli tõlkija ja tõlkis just muruniiduki KASUTUSJUHENDIT!) armastate, siis on see teile rangelt soovitatud kirjandus!
Ja mina ooooooooootan järge.
Päriselt ka närin küünt, et ooteaeg kiiremini läheks.
Aga siit pääseb HeadReadi lehele, kus juttu kohtumisest kirjanikuga: 29. mail kell 16:00, Kirjanike Maja musta laega saalis. Minge! Kuulake! Öelge kirjanikule, et ta on ühe väga vinge sarja valmis kirjutanud! https://headread.ee/uritus/philip-gwynne-jones-ja-jason-goodwin/
Vahel ma kirjutan ka... 