Pärnu “pärlid”

Eile avalikustati Pärnu uued bussisõiduplaanid. Uue plaani aluseks on Tallinna tehnikaülikooli veonduse õppetooli magistrantide Margit Siiguri ja Ivar Aljase uurimustöö. Kevadest hakkame niisiis liikuma vastavalt kahe üliõpilase skeemidele.
See info on õhtus ripunud juba oma pool aastat. Seoses tee-ehitusega liigutati bussid sujuvalt ära Akadeemia ja Lõuna tänavalt, alguses rippus paviljonides silt, mis kuupäeval peatus tagasi tuleb. Siis kirjutati lehes, et enam ei tulegi. Tehtud!

Praegune bussiplaan on selline:

Uus plaan hakkab välja nägema selline:

Jätame nüüd kõrvale selle, et mul ei ole probleemi minna jala tööle ja jala tagasi tulla. Ühelgi inimesel, kellele liikumine probleemi ei valmista, ei ole sellist probleemi. Rohkem liikumine teeb ainult head!
Kuhu sõidab pensionär Vana-Pärnust?
Kindlasti arsti juurde ja turule. Arsti juurde pidi ennem ümber istuma ja peab ka tulevikus. Turule sai enne bussiga otse väravasse ja väravast koju tagasi. Nüüd tuleb sõita max. 5 peatust (kui sõitu alustada Vana-Pärnu lõpust) ühe bussiga, maha tulla, uut bussi oodata ja siis sõita veel 3 peatust, et jõuda turule. Lisame sinna juurde bussist ronimise ja rasked pambud ja probleem on tekkinud. Lisaks ei ole tagasi tulles nii, et astud ühest bussist maha ja teisele peale, vaid enne tuleb 100m kõndida, ületada ristmik, kõndida veel 100m ja siis saad alles uuele bussile astuda.
Sama lugu lapsevankritega liiklejate kohta. Invaliidide.
Sinna lisaks – kes Pärnut tunnevad, neil on see mõte juba pähe tulnud: kus on Tallinna mnt. bussipeatuses see koht, kus kõik need bussid saabuvad, ootavad ja laiali sõidavad? Kus nad ümber keeravad – sillalt tulevate autode eest? Mitu liiklusummikut tekib? Juba praegu on töölttulemise aegadel sillal autoderivi, kui seal vahel hakavad veel bussid ümber keerama ja ühelt bussilt teisele jõuda üritavad inimesed liikuma – mis siis saab?
Suurt busside saabumise, ootamise ja lahkumise ala saab planeerida ikkagi kohta, kus on ruumi. Näiteks Tallinna Viru alune bussiterminal. Igal bussil ja inimesel on oma koht ja linnaliiklusele ei jää keegi jalgu. Pärnus ei ole sellist kohta.

Kui see uus plaan jõustub, on mul kahju bussijuhtiest, kes vihaste inimeste sõimu kõik oma kaela saavad! Nemad ei ole süüdi, nemad peavad ise oma bussidega laveerima hakkama ja uue korraga harjuma nii nagu reisijadki.

Vaatan Vana-Pärnu busse.
Meil on mingi uus huvitav liin, mis sõidab Vana-Pärnu – Vana-Sauga – Tallinna mnt. liinil. Miks? Kui on vaja Vanakast Sauga minna, siis on meil selleks lausa 2 silda üle Sauga jõe, mida jala ületada ja oledki kohal! Endine turubuss nr. 11 hakkab põrutama Vana-Pärnu, Sauga aleviku ja teatri peatuse vahet! Huvitav, mismoodi – Sauga alevikku, siis Vana-Pärnusse ja siis teatrini? Ainus, mis normaalselt liikuma jääb on nr. 10, mis alustab Vana-Pärnsut ja jõuab lõpuks Koidula Gümnaasiumini. Sellega saab nii Tammsaarde (randa) kui Maisse.

Suur ja lai Riia maantee lõigatakse bussiliiklusest justkui üldse välja. Kõik koondub Karja ja Tammsaare pst. peale.

Ilmselt ei tunne need üliõpilased Pärnut ja siinseid trajektoore üldse. Ja küllap teenib linnavalitsus selle projekti pealt kena kopika.

Lisaks sellele artiklile oli eilses Pärnu Postimehe veebiväljaandes veel üks “pärl”.
Nimelt on Pärnu linn pime. Pooled lambid on välja keeratud, käib suur kokkuhoid. Aga Vallikäär ja Vallikääru aas säravad tuledemeres. Jah, see on ilus ja mulle meeldib iga päev sealt mööda jalutada. Teedevõrk on kena, valgustatud sillake on uhke ja lambikesed põlevad maal ja vees. Häda ei ole selles, et inimestele Vallikääru tuled ei meeldi. Häda on selles, et kui sellelt alalt eemale jõuad, siis satud keset pimedust. Rääkimata taaskord linna äärealadest, kus ongi parim liikuda nii, et igaühel on oma taskulamp käeotsas.
Linnavalitsusest öeldi aga nii: “Valgustuse lahendus on Vallikääru kujundusprojekti üks osa. Õhtupimeduses on Vallikäär ja selle ümbrus väga kena ning valgustus annab sellele efekti juurde. Kutsume üles inimesi seda nautima. … Kui Vallikäärus valgusteid välja hakata lülitama, võib kahtluse alla seada piirkonna rekonstrueerimise ja eksponeerimise mõttekuse.”
Kui Pärnus tänavavalgustust välja lülitatakse, kas see seab siis kahtluse alla siin linnas elamise mõttekuse?

Sellised porinad tänaseks.
Õnneks saabus peale kahepäevast vihmaladistamsit jälle talv. Maa on valge ja lund sajab. Väljas on paar miinuskraadi. Tänud ilmataadile!

6.-8. jaanuar Riiasõit!

Ma tahaks iga kuu kuskil sõidus käia. Tõsiselt – mulle meeldib ringi liikuda, huvitavat näha ja sellest pilti teha! 2 kuud järjest mitte kuskil käimata mõjub mulle halvasti..

Kohe aasta alguses sai selgeks, et jah, me läheme Riiga veel enne kui jõuluhooaeg läbi saab!
Riia oli nii minu kui Lynxi jaoks üsna tundmatu koht. Olime mõned korrad sealt giidi sabas läbi traavinud, aga seda ei saa ju nimetada linnaga tutvumiseks. Vaadake paremale-vaadake vasemale, lisage kiirust, sest buss seisab seal, kus ta ei tohiks seista!!!
NÜÜD läksime me nii, et määrasime ise oma aja ja käigud.
Mis sai tõukeks – Pärnu Postimehes oli pisike artiklijupike teemal “Riia üllatab alati” vms. Ja seal juures üks pilt allkirjaga – Riias on 42 jõulupuud! Härg reageerib punasele rätile nii nagu mina jõulupuudele – tormates sinnapoole, kus rätti ja jõulupuid näidatakse!
Seega – teavitus Lynxile, et nüüd on minek (Lynx on alati nõus reisima ja see on SUUREPÄRANE!), bussipiletid, hotell ja 6.01 kell 19:30 oligi sõit.

Riia on ikka väga lähedal. Ma ei jõudnud pooligi oma uusi plaate iPodist ära kuulata kui juba hakkasid paistma kaunsitatud majad ja tänavad. Tulukesed särasid, mida südalinna poole, seda rohkem neid oli. Sõitsime mööda jõulupuudest ja tähistaevaga tänavast. Ma punnitasin silmi, et näha, mis on selle tänava nimi, et laupäeva õhtul sinna tagasi minna. Brivibas iela.

Bussijaamast hotelli kulgesime vaid 10 minutit. Seal võttis meid vastu vana kollane miilitsaauto ja baaritäis venelasi, kes ilmselt jõule pidasid. Õnneks olid sel vanal majal paksud seinad, nii et tümpa-tümpa meie tuppa ei jõudnud.
Sellesse hotelli (Garden Palace Hotel) olid kokku kogutud ilmselt kõik vanad toolid ja kapid ja voodid, mis kuskilt saada olid! Pisikese hotelli kõik koridorid olid toole ja laudu täis, liftide kõrval seisid suured lauad lillede ja peeglitega ja igas laiemas koridorisopis oli vana ahi. Meie tuba oli suur ja kõrge, nagu vanades majades ikka. Lisaks täidetud maalitud kappide ja postidega voodiga. Täiesti põnev Ainuke asi, mis segas – valgust oli vähevõitu! Ükski lamp toas ei suutnud tekitada valge toa muljet. Aga hotell oli puhas ja teenindus väga viisakas.

Koridor:

Laupäeva hommikul võttis Riia meid vastu alguses sombuse, aga mida aeg edasi, seda rohkem päikesepaistelise ja täiesti kuiva ning kena ilmaga.
Riia – jõulukuuskede pealinn! Nii oli kirjutatud esimese puu pale, mida me keset käsitöölaada platsi nägime. Tõsi ta on – siis kui estlased väidavad, et esimene jõulupuu kaunistas kunagi meie maad, on lätlased kindlad (ja tõestasid seda päris veenvalt), et esimene ehitud jõulupuu on pärit hoopis Riiast! Nimelt juhtus see natuke kauem kui 500 aastat tagasi – 1510. Nüüd lubatakse Riias, et jõulupuude festivali hakatakse korraldama igal aastal. Tahaks väga loota!
42 eriilmelist puud on välja mõelnud ja üles sättinud Riia kunstnikud, firmad ja kunstikoolide õpilased.
Turismiinfost sai võtta kaardi, kus kõik puud peale märgitud ja nii me laupäeval mööda Riiat kõndisimegi – puu juurest puu juurde. Märkisime oma kaardile ka ära, millistel puudel on loota pimedas valgusefekti ja tegime õhtul hiljem veel teisegi tiiru.

Me ei näinud kõiki puid, sest osa neist olid südalinnast väljas ja ühel hetkel lõppes lihtsalt jaks neid taga ajada. Aga need, mis üle said vaadatud, olid küll väga lahedad!
Mõned põnevamad jõulupuud:

Sellised “jõulupuud”, kuhu said ise sisse astuda ja kuuske mängida

Ja siis veel sellised jõulupuud, millest mina alguses lihtsalt mööda kõndisin, aga mida Lynx märkas. Must kast, kus nupp ja uksesilm. Vajutad nuppu ja piilud silmast sisse. Näedki puud

Nii et üks lahe asi Riias olid need erinevad jõulupuud.
*** *** ***
Järgmine põnevusttekitav moment – igal platsil paistis olema oma jõululaat! Oma kuusk ja palju-palju putkasid seal ümber.

Müüdi käsitööd, toitu, pitsilisi nahkehteid, pitsilist ja mittepitsilist keraamikat, raamatuid, mänguasju, klaasi, puutöid, punutisi. Ühesõnaga valikut seinast seina! Ülihääd snäkid ostsime – kuivatatud ebaküdoonia tükid. Sel on nii eriline maitse! Peaks põõsa oma aeda tagasi tooma..
Mõnel turul mängis jõulumuusika, mõnel lihtsalt rõõmus tümakas. Rahvast ja suminat jagus igale poole.

Mida veel jagus – jõulutulesid!
Kogu Riia linn oli imeliselt ehitud! Lisaks kuusekdele kaunistasid tänavaid säravad lumehelbed, lühtrid, laternad, piki alleed sätitud tähistaevas. Puude otsas rippusid punased ja sinised lumehelbed. Ledide abil tilkusid jääpurikad. See kõik oli nii ilus, et mul tekkis pimedas linnas jalutades tunne, et olekski justkui jõulumuinasjutus.. Rõõm ja põnevus mis paistab järgmises pargis, järgmise nurga taga? Samas must okas, mis tegi nii kurvaks – Pärnu on üks mahajäätud kolgas, kuhu raatsiti ainult näpuotsaga mõni lambike süüdata. Mis jõuluvalgusest me siin räägime.. Brrr, unustame Pärnu!
Riia tänavad nägid öösel välja sellised:

Seimihoone

Kui ilus oli jalutada sellise tähistaevaga alleel!

Linna keskel oleva pisikese mäe tipus oli värvimuutev võilillepall:

Üks, mis ei käinud jõuluvalguse alla, aga mis meil esimese hooga mõlemil suud ammuli võttis – sildadealune valgustus! Müstiline.. Nagu mõnes filmis.

Aga mitte ainult pimedas Riias, vaid ka valgel ajal oli siin palju, mida vaadata!

Laima on sel aastal ikka tõsiselt villane Ka nende reklaamtorn keset linna oli üleni kudumiga kaetud, lisaks veel sall kaela pandud

Käisime ka Radisson BLU hotelli 27. korrusel Sky baaris linna panoraami vaatamas. Baaris ses oli nii vägev valgus, et see sillerdas akendelt vastu. Pilti ei saanud, aga kui nina vastu akent suruda, siis nägime küll, kus linnas miski asub. Elamus siiski! Sissepääs maksis 2 LATi per nägu.
Järgmisel päeval sõitsime liftiga kirikutorni ja sealt nägime juba paremat vaadet. Torni sissepääs maksis 3 LATi. Kuigi oli udune, saime hea ülevaate palju käidud sai ja mis kõik veel vaatamata jäi! Tallinnki Rootsi laeva nägime ka ära.. Polegi ammu käinud!

Pühapäeval käisime ka väga ilusas Läti rahvusliku käsitöö poes otse Mustpeade maja platsil.

Ja pildistasime ka Hobbywooli poe lahedat õuekujundust:

Esimese päeva lõunasöögi sõime jõululaadal – kapsas+kartul+šašlõkk. Teisel päeval laeidsime ühe kaubakeskuse küljest pelmeenibaari. See oli kujundatud Hundertwasseri stiilis ja juba sellepärast sõime seal. Ja mis seal juua pakuti!!! Mäletate vanasti koolis ja mujal sööklates pakuti klaasides kompotti. Seal olid need kompotid rivis ja loomulikult sai üht nostalgiahetke nauditud

Ahjaa, peaaegu oleks unustanud – sain Riia raamatupoe turvalt noomida kui tahtsin poes sees pilti teha. Ei olnud kavatsust hinnainfot hankida, neil olid lihtsalt väga lahedad jõulukaunistused – punased hiina laternad viiekesi kokku seotud ja sellised suured pallid poe lae alla ja trepi kohale tõmmatud

Toidupoes käisime ka. Rimis. Palju oli Eesti kraami, ühed sellised Farmi kohukesed, mida ma Pärnus näinud pole. Lisaks muidugi laima kauneid komme. Aga meie tõime külakostiks jube hääd köömnetega kohupiima ja marmelaaditükkidega kohupiima. Nüüd on nad otsas.. Vaja oleks jälle Riia Rimisse minna

Aasta on alanud…hästi! :D

1. jaanuari veetsime traditsiooniliselt – vaatasime Viinist filharmoonikute uusaastakontserti, sõime kasukat ja käisime rannas jalutamas. Lynx otsustas, et hakkab aktiivseks raadioamatööriks ning veetis aega katusele uusi antenne kinnitades.
Ilm oli päikseline ja külma 0,4C. Jää kraavides hõljus ümber kõrkjate, rand oli raketijäänuseid täis ja kohalikud Karlssonid tiirutasid pilvede all.

4. jaanuaril lisati pärnakate ellu jälle vurtsi kui merevesi tõusis üle 160cm ja tormituristid said tänavatel autodega paati mängida. Ema pabistas ja tõstis oma poes asjad kõrgemale, mina arvutasin 2005.aasta veetõusu ja praegu lubatu vahe välja ja leidsin ,et minu poeni jääb siiski veel 40cm puudu, nii et ei hakanud vaeva nägema.
Vihm ja tuul ning olematu rahvas poes olid selle esimese jaanuarinädala märksõnad.

Samuti hakkasin ma kohe 1. jaanuarist tervislikult elama.
Mulle sobivad sellised tärminid. Nüüd ma saan endale öelda – ma ei ole sel aastal veel ühtegi kommi ega küpsist söönud ja ma ei ole veel kordagi bussiga tööle läinud! Kui ma selle vastu eksin, siis rikun oma lause ära ja seda terveks aastaks! Iseenda nõrkuse tõttu. Ei, seda ei saa juhtuda!
Mul on aastas mõned päevad, mil ma olen mõelnud, et luban endale häid asju. Näiteks sel päeval kui ma Aasta Ema teki täiesti valmis saan ja ära olen saatnud, see päev kui mul puhkus lõpeb (siis on ju lohutust vaja, eksole!), see päev kui on meist kellegi sünnipäev. Küllap tuleb siia nimekirja veel mõni päev. Vat siis ma lähen poodi ja ostan endale Premia Vana Toomase jäätise ja pistan selle nahka ja ei tunne ühtegi süümekat!
Aga muidu jälgin hoolega, mida ma suhu topin.
Täna hommikul oli selleks näiteks niisugune salat:

Oa-peedi-porgandi-kartuli-kapsa salat

Vajalik:
*Maailma viljade boršisegu (leidub juurikaletis, 500gr, hind u. 95 senti. Sisaldab lõigutud kartulit, porgandit, kapsast ja peeti).
*Purk valgeid ube
*Natuke õli, maitseianeid vastavalt soovile.

Tegemiseks polegi muud vaja kui pakist segu välja kallata ja segada sinna sisse oad, õli ja maitse järgi ka muud (N: soola, tilli, sibulat, pipart jne).

Mõnes mõttes on mul lihtne niimoodi toituda, sest ülejäänud perekond minu kaussi oma lusikat ei pista Teisest küljest oleks lihtsam kui mingi toetava õla tunne oleks.. Aga noh, saame hakkama kui TAHTMIST on!

Imelist uut!

Ta saabus mõnusalt, unistusi täites – LUMI sadas maha, paar külmakraadi, selge tähistaevas!
Šampanja, telefonihelinad, head soovid, raketid.
Kaks ilusat kontserti – Jassi Zahharov TTV-s ja Anne Veski Kanal2.

Tõepoolest, see ÕIGE tunne tuli sisse! Aastavahetuse tunne.
Kui see uus tuleks sama mõnus kui oli eelmine, oleks ma õnnelik.
Kui ta tooks sama palju imelist muusikat, oleks suurepärane! 2011 aasta poolt pakutud 4 suurepärast kontserti (Celtic Woman Viinis, Peter Jöback Nyköpingus, Anne Veski Pärnus ja David Garrett Helsingis) on raske üle lüüa, aga ma väga loodan, et 2012 upitab ennast muusikaliselt vähemalt samale pulgale! Üks hull soov on juba olemas – näha Londonis Peter Jöbacki Ooperifantoomi..

Aga täna on mul lihtsalt hea meel, et saame uude aastasse minna remonditud elamisega, suht ok tervistega, iseloomuga kassiga ja paljude uute põnevate mõtetega.. Näiteks viib meie tee järgmise nädala lõpus Riiga, et üle vaadata kõik linna 42 jõulupuud

Unistuste täitumisi teile kõigile!
Õnnelikku ja rahulikku uut aastat!
Ma loodan, et kogusite endale rahakoti vahele piisavalt palju suuri kalasoomuseid, et finantsid uuel aastal lubaks palju teha ja palju näha!

Pehme piparkook

Olen end lisanud mitme Rootsi toidulehe FB sõbraks ja üks retsept, mis sealt silma jäi, oligi seesama pehme piparkook. Mul ei õnnestu juba aastaid poetaignast piparkookide tegemine. Mitte et tainal midagi viga oleks, lihtsalt mina ei leia aega, et koogikesi valmis teha!
Nüüd võtsin ma retsepti ette ja tegin ise.
Täitsa hea sai! Ja lõhnas üle terve maja!
Jõulude ajal ongi vist kõige paremad asjad lõhnad – kuusk, mandariinid, kardemon, nelk, kapsas

Pehme Piparkook

100gr võid
50gr suhkurt
2 muna
1dl maitsestamata jogurtit
1dl pohlamoosi
3dl jahu
1 spl kaneeli
2tl kardemoni
1tl jahvatatud nelki
1tl jahvatatud ingverit
2tl küpsetuspulbrit
natuke soola
riivsaia
terveid pohli või jõhvikaid
tuhksuhkurt

Pehme või ja suhkur tulevad omavahel vahtu hõõruda, lisada munad, jogurt, pohlamoos. Kõik see korralikult läbi kloppida. Kõik kuivained omavahel segada ja lisada ülejäänud tainale. Segada. Lisada terved pohlad või jõhvikad ja segada need õrnalt tainasse.
Kallata tainas riivsaiaga vooderdatud vormi.
Kuumutada ahi 175C peale ja lasta piparkoogil seal u. 50 min. küpseda.
Katsuda keskelt, kui on pehme, siis keerata ahi 200C peale ja küpsetada veel u. 1 minutit.
Koputada vormist välja ja lasta jahtuda.
Siis võib kaunistada pohlade või jõhvikatega ja raputada peale tuhksuhkurt.

21.12 – Valguse võit pimeduse üle

21. detsembri õhtul saadeti Pärnust pimedus minema!
Vahva üritus oli. Natuke teistmoodi kui tavaliselt taolised Pärnu üritused – seekord olid tantsulaste asemel vanemad ja profimad tantsijad ning kogu üritus oli kohe hoopis kiftim! Rahvast kahjuks väga vähe nagu alati.
Teel Vallikääru nägin lahedat maja:

Pärnu linna jõulupuu on seekord selline.. vaevumärgatavate kaunistustega:

Vallikas oli aga tehtud kõva ettevalmistus.
Alguses kõrgus linna kohal selline draakon:

Siis tantsiti mustade ja valgete pleedidega – mis jääb peale, pimedus või valgus?

Süttisid tõrvikud:

Süüdati pimeduse draakon:

Ja valgus võitis!

Tore etendus oli!
Koju minnes jalutasime mööda klaasseintega raamatukogust ja nägime läbi seina kontserti:

Raamatukogus on selline jõulupuu – keskosa moodustavad Lenini kogutud teosed

I`m dreaming of the green Christmas..

Sellise lause ütles Ringvaates Marko Reikop.

Meie jõulud algasid 23. detsembril, sest selle päeva ööks saime oma magamistoa valmis ja mööbli tagasi tuppa viidud! Kõik asjad puhastasime korralikult ära, nii et selles toas ei tohiks nüüd olla ühtki tolmukübet. Tuba sai hele ja soe, ema kinkis soolaleivaks ilusa jõulutähe ja boonuseks hakkas õues lund sadama! No mida sa hing veel tahad Minu jõulude tipphetk.
Nüüd on see tuba seline, et ma tahaks seal lihtsalt istuda ja vaadet nautida. Unistus läks täide – toa seinad on puidust ja ruum on hele. Väga mõnus on sellise toa ilmet vahetada – kui talv lõpeb, saab tulukesed ja punase värvi ära korjata ja asendada need rohelise või sinine või kollase või misiganes värviga. Ei mingit tüdimust, et kogu aeg ühtemoodi

Voodipesust natuke. Kui novembris Helsingis David Garretti kontserdil käisime, siis külastasime esimest korda ka Stockmanni ülemisi korruseid. Siiani olime käinud vaid alumisel, ajakirjaleti juures. Nüüd siis sattusime sisustusosakonda ja see oli vinge. Enne jõule, punased ja valged toonid. Võib öelda, et katus sõitis minema Ja siis ma nägin NEID! Kootud mustritega tekikotte ja padjapüüre. Selsamal hetkel otsustasime, et need maanduvad meie kotti
Neist lausa õhkub kodusust ja soojust.

Niisiis – unelmate magamistuba on valmis ja tõepoolest – enne jõule!

Jõululaupäeva alguses oli pidu tööjuures. Suurem kui tavaliselt, nelja inimese asemel 6, palju rohkem juttu ja naeru. Tore
Siis toidupoodi (polnudki enam nii metsikud sabad kui eelmisel päeval mil oli tunne, et kogu pood ostetakse tühjaks!), koju, koristamine, kuusk tuppa, ehted külge ja juba kell seitse istusime lauas. See on meie kohta väga vara!

Pets veetis enamuse õhtust kuuse all istudes ja poolunes vedeledes. Aegajalt proovis käpaga mõnd tuld või palli toksida. Kui keelasime, siis läks kuuse taha ja tegutses vaikselt edasi. Mingil hetkel hakkas kuusk värisema, siis sai jalaga vastu maad põrutatud ja Pets lendas toast välja nagu oleks kuuse alt tulistatud, kass kuuliks.

Igati viks loom, eksole. Ausate suurte silmadega.
Eile õhtul kui töölt koju jõudsime, oli Pets veidi kuusele kombeid õpetanud. Mõnd paela paremini sättinud ja lina kuuse all oli ka uutmoodi säätud.

Ma sain mitu head kingitust – Andrus Veerpalu raamatu ja Nastja kokaraamatu ja Margus Vaheri ning Getter Jaani plaadid. Lisaks (kuna Lynxi arvuti kõvaketas oma eksistentsi lõpetas ja mina äkki oma kettal olevate piltide pärast hirmu tundma hakkasin) ka välise kõvaketta arvutile, kuhu ma oma fotokollektsiooni paigutada saan.
Emale kinkisime tikitud kampsi ja punase villase pleedi, ning Lynx sai keraamilise leivavormi, kindad ning telefonile tasku.
Ma ei hakka siin nimetama kogu seda kommikogust, mis meil nüüd šokolaadisahtlis lebab Ei olnudki ainult Laima kommid, oli ikka Kalevit ka (keegi ei tee nii häid marmelaadikomme kui Kalevi Tiinad on!)

Kogu selle mõnusa õhtu, kingituste, ilusate kontserdite, kuuse, Petsi ja hääde roogade juures jäi ikka hinge üks igatsus.. Igatsus lume järele!
Ma olen vist ainus eestlane, kes annaks pool kuningriiki eelmise aasta lumekoguse kohe praegu mahasadamise eest!

Ei jõua ehk jutulinnu jõud on lõppemas.. (varasem jutuke)

Eelmise nädala alguses kirjutasin selle jutu. Jäi pooleli ja avaldamata.
Hmm.. kui vanasti kirjutati endale sahtlisse, siis mina kirjutan nüüd siia blogi mustanditesse. Terve rivi jutte juba seal. Seismas, avaldamata. Ju ootavad oma aega.

21.12 kirjutasin sellise loo:

Mitu päeva on jõuludeni? 3.
KOLM päeva! Seda on liiga õudne mõelda! Ideaalses maailmas oleks veel kuu aega aega. Aega selleks, et remont lõpetada, et kodu koristada, et kaunistused üles panna. Selleks, et nautida ja rahulikult mõnuleda.
Reaalses maailmas venivad meie päevad kella 2-ni. Päeval tööl, seitsmeks koju, õhtusöök ja remont-remont-remont. Kella 2-ni välja. Jumal tänatud, et me ei ela korteris! Naabrid oleks meid selle südaöise kolkimise peale juba ammu õhku lasknud. Kell kaks võib naelu taguda ja puurida, kell kolm tekkinud sodi tolmuimejasse tõmmata. Ainult kass vahib pahuralt ja uniselt uksel.

Eile tegelesime terve õhtu liistude panekuga. See polnud sugugi nii lihtne kui me arvasime! Liistu all pole paks plaat ega sein, vaid roovitus ja õhtuke vineer, seega nägi Lynx hullult vaeva, et liistud üldse kinni jääks. Pikad kruvid, liistujupikesed kruvikohtade alla. Naelakesi tuli teatud nurga all lüüa, et need seinani ulatuksid. Akna- ja ukseliistud olid tänu roovitusele ja plaadile nüüd piitadest 2,5 cm kaugusel. Need vahed katsime liistudega. Õhku ju liistu ei kinnita, nii et oli sealgi vaja aluseid võluda ja kruvidest tugesid tekitada.
Remontija suurim abimees on valge akrüül, mis kattis kõik väiksemad ja suuremad vales kohas olevad praod ja lõhed. Üks tõsiselt hea asi!

Ilm on täielik saast. Pidevalt umbes +5C, vihm ja veel rohkem vihma. Õhtul heidad voodisse ja vihm peksab vastu akent. Tassisime oma madratsi remondi ajaks elutoa põrandale. Selles mõttes on mõnus, et kui teleka ees uni peale tuleb, siis saab kohe ühe sammu kaugusele voodisse vajuda. Teisest küljest ei kata toda akent väljastpoolt maja karniis ja täiesti jube on igal öösel näha ja kuulda kuidas vihm vastu akent kraabib. Lähed magama – vihm, ärkad öösel – vihm! Hommikul silmi avades oleks justkui veel pimedam kui öösel ja lakkamatu vihm aina prõmmib vastu klaasi.
Ma võin kindlalt öelda – ma vihkan vihma!!! Alati olen ma teda armastanud, mõnulenud sügistormide ajal ja nautinud tuuli ja vihmavalinguid. Nüüd ei suuda ma seda enam kannatada.
Lisaks vihmale ja tuulele lisandub Pärnus ju ka veetõus ja kuna meie pood oleks kohe laine ees, siis kaasneb iga ajakirjanduse ülespuhutud pealkirjaga, kuidas jälle Pärnu uppuma hakkab, ka kodune paanika. Paanitsejaks ema, kes laseb mul söögi alla ja peale veetaset kontrollida ja pidevalt poes asju üles tõstab. Ok, parem karta kui kahetseda, aga pole mõtet lolliks minna kui 140cm veetõusu puhul närvitsetakse. Poeni jõuab vesi alles 190 cm tõusuga.
Napakas ajakirjandus! Kirjuta pealkirjaks: on oodata veetõusu kuni 160cm. Ei, nemad kirjutavad ülepäeviti – Pärnut ähvardab uppumisoht! Ja siit palve kõigile tuttavatele ja sugulastele – ärge palun küsige mult enam kõrgel meil vesi on või kas me juba upume! Veel mõni selline küsimus ja ma ütlen küsijale halvasti! Vabandust..

Lõppkokkuvõttes olen ma väsinud segadusest ja remondist, tüdinud veepaanikast, vihkan vihma ja ei leia mingit jõulutunnet!
Isegi Pärnu linn on nirult kaunistatud. Mõned haledad sinised ja valged tulukesed, pimedad pargid, kus on kokkuhoiu mõttes laternatest lambipirnid välja kruvitud. Akendel on vähe kolmnurki, mõned üksikud valgusketid põõsakesele toetatud. Linnaaednik kirjutas ajalehes, et “jah, meil laos on igasuguseid ehteid, aga ega neid ei saa kõiki välja panna”??? Mis tähendab, et ei saa kaunistusi välja panna? Miks neid peab Jõulude ajal laos hoidma? Oleks lambivalgustki, lumevalgust ju ei jagata. Ilmselt lihtsalt ei viitsita. Või hoiti töömeeste arvelt raha kokku, et endale suurem jõulupreemia maksta.

Õhtul lähen töölt koju, vihma sajab, pargid on pimendatud, sinised tuled puudel kiirgavad külmalt ja kõledalt. Inimesed on märjad ja sorgus nagu ma isegi. Bussipealt maha minnes mõtlen alati, et peab ikka taskulambi kaasa võtma, sest iial ei tea, kas meie “küla” jaoks antakse tänavavalgustust või mitte.

Õnneks on meie tupikus jõuluusku inimesed – üks naabrimees pani ka uue valguskardina räästa alla, kolmnurgad on akendel, räästad ja karniisid on meil kõigil kaunistatud, põõsastel on tuledevõrgud, teise naabri õunapuu ümber on keritud valgusvoolik ja see on nii imeilus!
Postkastis ootab igal õhtul pakike jõulukaarte
Midagi hingele!

Veel üht toredat asja nägime nädalavahetusel Rimis – toidupanga kärusid! Saab prouade käest küsida, mida vaja osta ja siis šopata, ära maksta ja nende kärusse laduda. Tore! Väga paljud inimesed tegid seda ja ausalt – andis küll südamesse natuke jõulutunnet

Jõulukinkidega ei ole mul sel aastal vedanud – tellisin neid kolmelt inimeselt, üks pakk minuni ei jõudnud – ma ei tea, kas see teelegi pandi või nihutas EP selle vasakule, ühe kingi tegija ütles alles äsja ära, et tema ei jõua valmis (kuigi tellimus sai sisse antud juba vara-vara ja lubati kindlapeale!). Lootus on kolmandal tegijal. Loodan väga, et ühe asjaga vähemalt näkkab! Muidu tuleb hiline paanika ja seda pole vaja. Ma ei oska paanitseda ja mõttetuid ning ideeta kinke välja mõelda.

Ühesõnaga, mul on ka vist stress, aga mitte jõulustress, sest jõulud pole süüdi, et mul meeleolu pole. :S

13.12 Luciapäev

Eile oli Rootsis Luciapäev.
Nii nagu ma planeerisin sel aastal kindalsti Kaneelisaiapäeval kaneelisaiu teha, nii ka Luciapäeval lussekatereid. Rootsi pühad, Rootsi saiad
Tõsi, remoni tõttu olen muutund mugavaks ja kasutasin eestimaist retsepti. Aga ühel päeval proovin ka originaali ära!
Retsepti põhi Nami-namist, mugandatud minu käe järgi:

Koostis:
5 dl piima
1 pakk kuiva pärmi
1 sl vedelat mett
1,5 dl suhkrut
0.5 g safranit
1 tl soola
2 muna
200 g võid
1 kg nisujahu

Kaunistuseks:
rosinaid

Määrimiseks:
1 muna

Valmistamine:
Esmalt pane safraniniidikesed kuumutatud piima sisse ligunema. Kui piim on veidi jahtunud, sega juurde mesi.
Sega omavahel jahu, pärm, suhkur, sool, või ja munad.
Kalla sinna juurde piim safrani ja meega.
Sõtku tainast, vajadusel (ja see vajadus tekib), lisa juurde jahu.
Lase tainal kerkida. Siis vooli ribad ja kujunda neist erineva kujuga saiakesi. Pane need ahjuplaadile küpsetuspaberi peale. Rosinad silmadeks ja munaga üle.
Küpseta 225-kraadise ahju keskosas umbes 15 minutit.

Imeliselt kerkisid ja jube head olid!

Selline vaheldus kokkamise näol kulus remondirallisse hädasti ära!

3. advent..

Praeguseks olen täitsa nõus väitega, et jõuluaeg ei ole mingi rahu ja vaikuse aeg.
1. Meil on remondi hullumaja, mis kestab ja kestab ja kestab..
2. Järjest kaevatakse üles riigiskandaale, mis rahva tuju ära rikuvad – hullumeelsed sissekirjutused, kujutledavad rahareformid jne
3. Ilmataat on kas lolliks läinud või purjus.. Torm, vihm ja ähvardav uputus ei tohiks olla jõulukuu teema!
Küllap miskit veel..

Kolmas advent möödus meil seinaplaate mõõtu lõigates, neid seina tagudes, kaableid vedades, auke seina uuristades, tolmutades. Vähemalt nii palju, et pühapäeval oli ilus ilm ja ei sadanud, saime plaadilõikust õues teha! Tunduvalt vähem koristamist kui garaažis olnud oleks.

Niisiis – lae rullimiseks kasutasin sellist vart (muud sobivat ei leidnud):

Lynx veetis laupäeva roovitust seina kruvides ja kaablitele käike uuristades:

Kuna me krohvimist enda peale võtta ei julgenud, siis tuli appi meie isiklik ehitusmees Valeri (on ülim õnn kui oled leidnud sellise ehitaja, kes teeb tööd nii, nagu teeks enda kodu! Kes ei aja oma jurakat ja kuulab su ära ning laseb ise otsustada. Meil on siin käinud paar sellist “Mind see küll ei häiri” tüüpi ja enam ma taolisi näha ei taha!).
Ühesõnaga meie soemüüri olekud viimaste päevade jooksul:

Esimesel pildil on näha, kuidas keset müüri ilutseb mu nimi Kunagi väiksena võtsin küünla ja kirjutasin selle sinna. Sain kõvasti pragada, aga maha see ei tulnudki. Jumal teab kui pikk iga sel kirjal oli, oma 25 aastat ehk!

Pühapäevase ilusa ilmaga lõikasime oma uusi seinaplaate. Kuusevineer, lauaprofiiliga. 250x60cm. Olen tõesti õnnelik, et enne kui järjekordse plastikust tapeedi seina oleksime pannud, sai see plaat avastatud! Puit Kuidas tuba nüüd lõhnab!!!
Mul on kuuskedega eriline side

Plaadid olid nii pikad, et parim oli neid kolmekesi lõigata.
Päeval oli Lynxil Pärnu raadioamatööride aastakoosolek, nii et hommikupoole mässasime oma perega ja õhtupoole tegutsesime mina Valeriga. Lynx pani õhtul pistikupesade toosid seina ja tuba oligi esmaspäevaseks lakkimiseks valmis!

Esmaspäeval alustasin varakult. Mõtlesin, et mis see seinte ülelakkimine siis ära ei ole – paar tundi ja valmis! Nooh, 2,5 tundi lakkisin kaht seina. Lisaks ootas veel 2 seina. Esmaspäeval rohkem ei jõudnudki.
Täna oli Lynx ka kodus, niisiis lakkisin mina seinad teist korda üle (puidu värv asendus mõnusa läbikumava valgega), Lynx pani pistikupesad paika ja võõpas soemüüri. See viimane sööb ikka vägevalt värvi! Olemasolevast topsikust jäi väga väheks, mis sest, et kirjade järgi oleks pidanud sest kaheks värvikorraks jaguma. Homme uue jahile.

Väljaspool remonti nagu polekski elu..
Tööl pole ma juba peaaegu nädal otsa käinud. Ei tahagi, ilmselt on selleaastane soomlaste kvoot minu jaoks täis
Homne nõme radikavärvimine on ootamas.. Tegutsen selle nimel, et saaks toa valmis, mööbli sisse tagasi (me magame praegu elutoa põrandal voodist võetud madratsi peal) ja kõik väiksed, toredad jõuluideed täide viidud! Pea on ääreni mõtteid täis ja paanikaosakond on juba valvel, sest jõuludeni on jäänud ainult 10 päeva!!! 10

Miljoniküsimus – miks on radikate ribid nummerdatud? Järjestikku need numbrid ju ei jookse.. Miks?