Kristjan Sander “Õhtu rannal”

Teema 43. Eesti ulmekirjaniku teos.
Kristjan Sander “Õhtu rannal” (163lk. Varrak)
Kirjaniku foto autor: Mari Järve

28336257_1874461882577980_4551894158709391987_o.jpg
Tegemist on kogumikuga, kus sees 7 üsna erinevat juttu.
On kummalisi olendeid, isikute kolmestumist, tühje kummituslinnu, ronge, mis kunagi ei tule, loitsulausumisi ja kummalisi raamatuantikvariaate.
Ja 12 taevas paistvat kuud!
Autor oli minu jaoks täitsa tundmatu, aga tema pikkade kirjeldustega stiil mulle meeldis. Lugesin üht arvustust, kus sooviti, et tühja painajalikku linna oleks võinud kireldada paari lausega. Ei ole nõus! Majade haigutavad aknasilmad, tühjad betoonseinad, mis jalutajast kahelpool kõrgusid, udu, mis aegajalt tontlikku linna varjutas – kõik see tuli pikalt lahti kirjutada, nii et lugejal (minul) tekkis tunne, et ma olengi seal, ihuüksi, ümberringi kõle tühi linn ja harvad inimesed, kelle silmad vahivad tühjusse.
Ilmselt ei sobi see raamat lugejale, kes ootab, et raamatus pidevalt üks tants ja tagaajamine käiks. Siin kaante vahel on kõik vägagi rahulik ja see loob nii kummalise meeleolu. Nagu filmi “Melanhoolia” vaatamisel. Või meie vabariigi juubelipeo kontsertetendust vaadates. Kummaline tunne on sees, väike ja vastik kriipiv ärevus. Samas on nagu hea ka. Aga loetu-nähtu raskus jääb sisse ja närib edasi ka siis, kui asi ise juba läbi sai.
Natuke tuleks vaeva näha lugude lõppudega. Mõni oli nii imelik, et jättis õhku küsimuse – ja mis siis edasi saab?

Hobiulmekirjanik, kirjutati kuskil raamatu autori kohta. Eks kui raamatukirjutamine põhitöö ei ole, siis vist ongi hobikirjanik. Mina olen ka hobilugeja, seega peaksime omavahel hästi klappima. 🙂

*Ilu ei seisne mitte absoluutses täiuses, vaid väikestes veetlevates vigades.

*Üksik raamat on vaid ese. Seda võib hoolikalt uurida, süüvida selle tillukesse ajalukku, otsida eelmiste kasutajate jälgi selle hapraks kulunud lehtedel: allajoonimisi, tindiplekke, nimesid ja aadresse, paberilipakaid ikka veel hoidmas lugejate poolt ammuilma unustatud järgesid, aastakümnete eest krõbisevaks kuivanud puulheti või õiekesi. Aga see on ka kõik.
Raamatud omandavad tõelise mõjuvõimu alles siis, kui neid on palju.

Selle viimase lõigu novell, “Punksi metamorfoos”, oli üks parimaid selles raamatus.

Advertisements

Ambrose Ibsen “The seance in apartment 10”

Teema 24: Tondijutt
Ambrose Ibsen “The seance in apartment 10” (186lk. Kindle)

27993065_1867658196591682_4525052037195132690_o.jpg

Sa magad ja näed und. Liigud mööda pimedat koridori, üks korteriuks on lahti. Sellest korterist leiti paar kuud tagasi naine, kes oli end üles poonud.
Maja on tühi.
Sa jõuad ukseni, astud sisse.
Vannitoast paistab valgust.
Sa liigud valguse suunas, varsti näed naist, kes seisab peegli ees ja räägib kellegagi.
Naine kuuleb sind, keerab aeglaselt sinu poole ja silmanurgast sa märkad, et peeglist vaatab su poole hoopis kellegi teise kaame nägu …

Selline tore raamatuke 🙂
Üksik kortermaja, sissekolinud kolledžiõpilane, pidu, Ouija-laud, kurjad-karmid vaimud.

Oli mõnusalt kõhe lugemine. Ei midagi hirmsat, üsna etteaimatav. Mitu korda sai mõeldud, et kas peategelane tahab tõesti surma saada, et selliseid imelikke otsuseid teeb?

Loen veel hr. Ibseni raamatuid, kenasti oskab kõhedust tekitada.

Calia Read „Figure eight“

Teema 2. Raamat, mille pealkirjas on number 8 või 18 (2018 auks)
Calia Read „Figure eight“ (319lk. Kindle)
27913026_1862136447143857_7826270561057353751_o.jpg
 
Mulle meeldivad raamatud, kus on kaks lõppu! Mitte kaks erinevat, vaid raamat lõpeks justkui kaks korda järjest. Siis kui eelviimases peatükis tulevad kõik saladused ilmsiks ja lugeja on saanud mitu korda oh ja ah teha, viimases peatükis justkui maha rahunenud ja siis äkki tuleb viimane lehekülg, viimane lõik ja … Loed selle läbi ja jääd kangestunult lõpupunkti vaatama. Et nii ta siis nüüd lõppeski! Kõik oli justkui lahti seletatud, lõpetatud, elud läksid edasi ja siis, kõige lõpuks … 😲 Kuidas nii? Miks?!
 
Calia Readilt on eesti keeles ilmunud raamat “Haruta mind lahti”. “Figure eight” on aga tema kõige uuem, 2017. aastal ilmunud lugu.
 
Selah, noor ja edukas kooliõpetaja, saab teada, et tema emaga on kehvad lood – ema unustab asju, mälu veab alt. Ta on sattunud mitu korda tänavale hulkuma ja sealt edasi haiglasse.
Selah jätab oma töö ja kolib tagasi koju, et ema eest hoolt kanda. Asi pole aga kuigi lihtne – ta peab väikelinnas uue töö leidma ja samal ajal ema eest hoolitsema. Töid aga pole ja pangaarve jääb aina kõhnemaks.
Samal ajal kohtub Selah internetis kirjanike klubis Jacksoniga. Mees on tore, täpselt selline, nagu ta on igatsenud. Nad peavad pikki e-maili vestlusi, saadavad sõnumeid, räägivad tunde telefonis ja lõpuks kohtuvad. Kõik on suurepärane, samas räägivad KÕIK Selahi lähedased, et ole ettevaatlik, sa ei tea ju, kes Jackson tegelikult on.
 
Siis tuleb selle raamatu parim osa – teine kohting ja see toimub raamatupoes!
 
*”Reading is magic and anyone who tells you differently is either one of two things: insane or illiterate. Everyone has a book meant just for them. Think about it: out there, someone is writing a book just for you.”
 
*”Bookstores are at the top of the list of places that calm me. It doesn`t have to be certain bookstore. I love them all the same. Whenever I step through the front doors, I feel the tension release from my body with every breath I take. My steps become lighter. I can think more clearly. I`m just a happier person all around.”
 
Kõik hakkab justkui tõusvas joones kulgema, aga siis jätab Jackson Selahi kirjadele vastamata. Ei helista. Ei võta toru.
Ja siis, ühel hommikul, kaob Selahi ema.
Ning üle tänava, tühja majja, on kolinud kummaline üksik mees.
 
Kogu aeg jookseb raamatus põhiloo kõrval veel kaks liini. Ühes tehakse telesaadet Selahi tragöödiast, intervjueeritakse talle lähedasi inimesi.
Teises loos räägib Selahi “number eight”, tema igavene kaaslane – kui number kaheksa pikali lükata, saame igaviku märgi – kuidas ta naist jälgib ja talle kingitusi teeb.
Kokkuvõttes üks huvitav lugemine. Aegajalt tundus, et oleks saanud ka lühemalt, aga lõpp kompenseeris ka ajutise venimise.
Mul on hea meel, et ma seda 8-raamatut pikemalt otsisin ja selle leidsin!

Lauren James “The loneliest girl in the universe”

Teema 51: Raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle väga meeldib/mida armastad.

Lauren James “The loneliest girl in the universe” (290lk. Walker books)

27798083_1857693450921490_5707100830003551508_o.jpg

Romy on sündinud kosmoselaevas. Aasta on 2067, ta on 16-aastane ja suundumas planeedi Maa 2 poole.
Ta on laeva komandör, ihuüksi, sest kõik teised laevas on surnud.
Kirja jõudmine Maale võtab aega 1,5 aastat.
Ühel päeval saab ta aga sõnumi, et Maalt on välja saadetud veel üks laev. Moodsam, kiirem, komandöriks noormees, varsti laevad kohtuvad.
Kaks noort hakkavad omavahel kirjutama, Romy armub, ja siis läheb äkki kõik valesti.
Mis on tõsi, mis kujutlus, kes valetab?

Raamatu algus oli aeglane ja hoolimata Romy üksildusest päris toredake. Armumine on roosiline, nii et ma korra mõtlesin, et ei või ometi olla, et see lugu ongi lõpuni niisugune roosamanna, et kaks noort kuskil kaugel kosmoses asustavad uue planeedi, saavad karja lapsi ja elavad igavesti õnnelikult.
Ei olnud. Muutus tuli ja kaunis karm. Goodreadsis on kirjutatud, et mida vähem sellest raamatust enne lugemist teada, seda parem. Eks ta nii ongi.

Ma mõtlesin lugedes Romy kirjade peale – tema, kes ta on sündinud kosmoselaevas – ta ei ole kunagi tundnud, kuidas päike tema naha soojaks kütab. Kuidas tuul juustes puhub. Kuidas linnud puudel laulavad. Kuidas õhk on külm ja sajab lund. Mis tunne on hoida süles kassi või silitada koera.
Sellised raamatud tuletavad jälle meelde, kui head on need väiksed igapäevased asjad meie ümber.

Tore noortekas! On armastust, reetmist, võitlust, lootust.
Ja universum on see, mis mulle siin pealkirjas meeldib! Kogu oma saladustega.

Steinar Bragi “Mägismaa”

Teema 29. Raamat, mille võtad raamatukogus äsja tagastatud raamatute hulgast.
Steinar Bragi “Mägismaa” (230lk. Varrak)

27629212_1854451384579030_4248442424423580597_o.jpg
Kirjutasin teema ja pealkirja ära ja põrnitsesin siis tükk aega ekraani – no mida ma nüüd kirjutama peaks? Selline imelik raamat.
Island on minu jaoks lume ja lumetuiskude ja virmaliste maa. Ja nüüd ma lugesin raamatut, kus on kõrb ja liivatormid. Ma olen Egiptuses näinud, mismoodi tuul liivasamba õhtu tõstab ja kogu maa liivamüüriks muutub, nii et ma kujutasin ette küll, mismoodi see liivatorm välja näeb. Aga Islandil? Kõik võibki nii olla, aga minu jaoks oli see lihtsalt väga valesti.
Ei-ei-ei, las seal olla parem lumetormid! Brrr …

Kogu raamat tekitas mul lugemise ajal tunde nagu unenäos, kus oleks vaja joosta, aga jalad ei liigu. Oleks vaja karjuda, aga hääl ei tule välja. Ning siis pingutad ja pingutad ja ärkad võpatades peaaegu üles, aga mitte päriselt. Jäid nagu 40-kraadise palavikuga asemele sonima, silme ees rebased ja vanamutt ja keset kõrbe seisev laternapost põleva laternaga ja raamaturiiulid ja hull vanamees.
Vahepeal tekkis sarnane tunne kui Cormac McCarthy “Teed” lugedes, aga peab ütlema, et “Tee” oli hoopis kenam raamat … Inimesed olid normaalsemad.

Ma ei tea, mis ma sellest raamatust arvan. See ei olnud krimka, ei olnud põnevik, ei olnud õudukas. Kuna tegelased suitsetasid aegajalt kanepit, siis ehk tekivad sellised pildid laksu all olevatel inimestel? Ma ei tea, pole selles vallas kodus, aga see oli ainus mis minu jaoks raamatus toimuvat selgitada suutis.
Ütleme nii, et ma sain ühe väga veidra lugemiskogemuse. Ma poleks midagi kaotanud, kui minu teed selle raamatuga kunagi ristunud poleks. Samas on päris huvitav mõelda, et kuskil keset kõrbe on mõni laternapost, mille otsas põleb tuli ja mille alla on üks “naerupallist” vanamees kaevanud kolm piklikku auku …
Jabur lugu.

PS! Teema valimisest – kuna Pärnu keskraamatukogus on nii usinad töötajad, et siin ei ole tagastatud raamatutest lookas kärusid, vaid kõik paigutatakse töö käigus sujuvalt riiulitele tagasi, siis küsisin hoopis oma tuttavalt raamatukoguhoidjalt, mis talle viimaste päevade jooksul tagastatud on.
Peale selle raamatu lõpetamist mõtlesin, et oleks võinud ikka Pärnu Keskraamatukogu tagastatute riiulist ühe kahest Ivan Turgenevist võtta …

Valdur Mikita “Kukeseene kuulamise kunst”

Teema 8. Häbi tunnistada aga ma pole kunagi lugenud…
Valdur Mikita “Kukeseene kuulamise kunst” (156lk. Välgi metsad)

Kukeseen.png

Häbi tunnistada tõesti, aga see on minu esimene Valdur Mikita raamat. Ülejäänud Eestimaa tundub kõik vandesetslaslikult noogutavat kui mainida Mikita nime – jajaaa, need lind-lingvistilised metsad! Mina maigutasin siiani suud …
Enese õigustuseks ütlen, et ma olen rohkem mere- kui metsaeestlane. Kas lähme täna metsa või randa? Randa! Muidugi mitte tuhande inimesega koos päikest võtma, vaid sügisel või talvel laineid ja lõputut jääd nautima. Siis, kui järgmine inimene on nii kaugel, et ei saagi aru, on see vares või inimene.
Ma nii tahaks, et mõni mere-eestlane ka selliseid raamatuid kirjutaks, kui Mikita metsast kirjutab!

Muidugi ei tähenda minu merearmastus seda, et ma metsa ei armastaks. Aga mitte kukeseeni – ma olen vist ainus inimene maamunal, kes saab kukeseente söömisest mürgituse … Ma pildistan metsa ja seeni ja marju (marjad söön pärast pildistamist ära) ja muidugi linde ning loomi! Neid viimaseid võib metsas tundide viisi passida. Mõnus!

Ühesõnaga – raamatust ikka ka
Miks ei peaks ühele eestlasele meeldima raamat, kus kirjutatakse kui eriline ta on! Introverdist põhjala šamaan, metsaga kokku kasvanud, loomadega peaaegu et sinapeal, vaatab taevasse ja mõistab, milline ilm tuleb järgmise aasta jaanipäeval. Siis läheb metsast koju, niidab oma Husqvarnaga koduõuel muru madalaks, saadab tare kõrval oleval puulõhkumispakul istudes mõned e-mailid Brüsselisse ja Singapuri, suristab saumikseriga metsast kaasatoodud mustikad ja aialapil kasvava spinati mõnusaks smuutiks ning läheb õhtul suitsusauna.
Metsa-eestlane!

See raamat süvendab nende inimeste igatsust maaelu järgi, kes korterites või linnamajades elavad. Ma elan küll oma aialapiga majas, aga peale lugemist tahaks veel rohkem tallu, kus öösel kõnnivad maja kõrvalt läbi põdrad ja päeval söövad õunapuude all kitsed. Eeldusel, et see maja asub ühe kena lõputu veekogu ääres! Vaatega põhjapoole, sest sealkandis on šamaan-eestlasele öösiti pakutavad virmaliste ülekanded.

Ja veel – JAH, ma tean, misasi on lehmatikk! Aga meie ei tagunud seda kontsaga, vaid kiviga.

***
TERVIS
Ugrilane läheb arsti juurde siis, kui ta hakkab surema. Eurooplane hakkab surema siis, kui ta leiab oma pükstelt puugi. Eurooplase mõtteviis kurnab tohutult meditsiinisüsteemi ja see püsib ainult tänu sellele, et ugrilase peale ei kulu praktiliselt sentigi. Nii nagu lehma ei ole võimalik tuppa sundida, ei lähe ugrilane sisse uksest, kus laua taga istub valges kitlis vaim. Ugrilast kiusavad haigused, mis on põhjustatud keha liigsest koormusest ja pikaajalisest kokkupuutest halbade ilmastikutingimustega, eurooplase tervist hävitab vähene kehaline koormus ja viibimine üleköetud siseruumides. Ugrilase tervist ohustavad sajatused ja kuri silm, eurooplane guugeldab endale internetist hirmsaid haigusi külge.
ÕNN
Euroopa: pärandus, lotovõit, Cambridge’i haridus.
Läänemeresoome: süüa sisse suurtes kogustes muteerunud sireliõisi.
MURE
Vanajumala muretünn läks kogemata ümber Eesti kohal. Kõik, kes püüdsid siia elama asuda, kõngesid varem või hiljem mure kätte. Ainult eestlased pidasid vastu ja jäid, hakkasid muretaignast kakku küpsetama, muretsesid lapsi…

 

Ruth Hogan “Kasutatud asjade hoidja”

Teema 4: Raamat, mille said raamatuvahetusest, ostsid kasutatud raamatuna või said kusagilt tasuta.
Ruth Hogan “Kasutatud asjade hoidja” (286lk. Eesti Raamat)

27625047_1851112074912961_6993757629714908133_o.jpg
Vanal aastal küsis kirjastus Eesti Raamat oma lehel, mis nad võiks oma uue ajaviitekirjanduse sarja nimeks panna. Pakkusin nime “Tassike teed”, ei võitnud, aga sain siiski kõigi pakkujate vahel tehtud loosiga sarja esimese raamatu kingiks. Ja see raamat oligi nii soe ja armas kui üks mõnus tassike teed!

“Kui hea raamat!” õhkaks Pantalone ja mina koos temaga! Ma lugesin ja nautisin iga peatükki, iga lauset. Nutsin (natuke) ja naersin (südamest) ja mõtlesin, kui olin üle poole jõudnud, et oleks ta ometi pikem! Raamat, mis tegi õnnelikuks (viimati läks mulle nii südamesse Ove lugu).

Selles raamatus jooksevad paralleelselt kaks erinevas ajas kulgevat lugu, mis ometi on kogu aeg omavahel seotud ja lõpuks otsapidi kokku jõuavad.
Siin on mitu ilusat armastuslugu. Naine ja mees, ema ja isa, õde ja vend, inimesed ja koerad, üksildus ja leitud asjad. Ja kõige selle keskel kõiki elusid ühendav vanahärra Anthony, kes elab armsas majas nimega Padua, kogub tänavalt ning mujalt leitud asju ja kirjutab nende asjade juurde lugusid.
Milliseid lugusid! Need on nagu raamatud raamatus.
Oh, ma olin seda raamatut lugedes nagu must kass suvises päikselaigus.

Siin oli isegi pisitilluke tükike müstikat, mis suure kaotatud armastuse ja vanade majadega ikka kaasas käib.

Terve raamat ilma ühegi ärritava tegelaseta või ühegi rumala repliigita. Saaks sarja järgmistes raamatutes veel kirjavigu ka vältida, oleks imeline (mõnikord oli vaja lauset mitu korda lugeda, et aru saada, mida mõeldi).

Üks väga tähtis tegelane siin raamatus on roosiaed (raamatus on isegi kõik sordid üles loetud) ja autor tänab oma kaanekujundajat roosimotiivide eest – sellepärast lisasin ka ingliskeelse raamatu kaanepildi.

Jah – soovitan seda raamatut! Üks mu parimaid lugemiselamusi üleüldse!
Väga paljutõotav algus uuele sarjale.

“Kahvatu oktoobrikuune päikesevalgus pingutas, et pitskardina mustrisse kootud väänlevate lillede ning lehtede võre vahelt sisse pugeda; ruum oli pime ja varjusid täis. Mees tõmbas kardinad eest ning sillerdavad tolmukübemed paiskusid meteoriidisajuna üle toa laiali.
“Laseme neil asjadel õige pisut valgust näha, mis?”