Andrei Kurkov “Võõra surm” (208lk. Tänapäev)
Tõlkinud Üve Maloverjan, 2007
Kui ma loen, mismoodi lumi langeb, on külm ja pime, tänavalaterna valgussõõr ei ulatu kuigi kaugele ja akna ääres seisavad mees ning pingviin, ning saadavad pilguga lumehelbeid, siis vajuks ma justkui isegi mingisse fluidumisse ja raamatust pilku tõstes rohelusse ning päikesepaistesse ärkamine on veider ning võõras.
Mis päike? Mis rohelised puud? Kus on mustvalge talv, vaikus ja melanhoolia?! Langev lumehelves?
Tegu ei ole küll vene autoriga, ukrainlasega hoopis, aga stiililt ikkagi üsna vene lugude sarnane, näiteks “Vongozero”. Olukord ei ole nii karm kui seal ja teema on hoopis teine, aga lugeda on sama rusuv ja ängistus jääb tükiks ajaks sisse. Slaavi kirjandusel tundub olema just selline stiil, mis endasse mätsib ja natuke palju muljub.
Absurdne on see lugu ka – näiteks pingviin, kes Viktori juures korteris elab ja matusekülalisena “töötab”, sest nii on üritus stiilsem ja tal on ju nagunii must-valge leinaülikond seljas.
Niisiis kirjutab Viktor nekrolooge. Mitte surnud inimestele, aga praegu veel elavatele inimestele. Ta aitab oma kirjatükkidega luua “ristikeste kataloogi”, et oleks kohe võtta, kui vaja läheb. Ja vaja tõesti läheb, sest üksteise järel hakkavad elavad ristikesed surma saama. Aga Viktorile öeldakse, et tema ärgu asja peale mõelgu. Parem on, kui ta midagi ei tea.
Aga kaua sa nii elad – pingviini, võõra mehe poolt hoole alla usaldatud väikese tüdruku ja tema hoidjaga, sellise kummalise perekonnaga, et ei saa ise ka sotti, mis ta oma eluga peale peab võtma.
Ja nii ta seisabki öösiti aknal ja tunneb, kuidas ärevil hinge närib öine äratuskella tiksumine. Kuidas see iga sekundiga justkui kõvemaks muutub ja inimene enne rahu ei saa, kui on kella esikusse ukse taha viinud.
Ja kui imelik on see, kuidas järgmisel ööl, kui hing on äkki rahul ja ärevus kadunud, tundub kella tikk-takk sõbraliku kaaslasena.
Ulme? Krimka?
Mina ei liigitaks teda kummagi alla. Lihtsalt üks kiiksuga, aga hea fantaasia poolt kirja pandud raamat, mis lugejasse kindlasti oma pingviinijälje jätab.
Soovitan!
Lugege siit ka: http://ulmeguru.blogspot.com/2007/12/pingviin-ja-surm.html
Vahel ma kirjutan ka... 