David Eagleman “Aju: sinu lugu”

David Eagleman “Aju: sinu lugu”
(224lk. Argo kirjastus, tõlkinud: Kaia-Leena Pino)

„Aju: sinu lugu” on kirjastuse Argo uue populaarteadusliku sarja „Elav teadus” avaraamat.
Ja üks väga huvitav ja põnev raamat! Peale selle läbilugemist suhtun ma enda kuplialusesse märksa suurema austusega kui enne. Samas on ka hirmutav mõelda, milline liiklus pidevalt meie ajus toimub ja mis kõik selle liikluse toimimisest sõltub!

Kõik see, mis nende kaante vahel on, on väga põnev, aga panen siia kirja mõned punktid, millele ma “joone alla tõmbasin”:

*Viiuldajatel on ajus oomega märk. Nagu ka klaverimängijatel. Viiulimängijate oomega on suurem vaid ühel ajupoolkeral, sest nemad arendavad intensiivselt vasaku käe näppude tööd, samas kui klaverimängijate oomega asub mõlemal ajupoolkeral paralleelselt.

*Meil kõigil on mäletused. Aga mälestus iseenesest on teatud, tol hetkel akviivsete närvirakkude seisund, mis on loonud omavahel tugevad ühendused ja moodustanud mingi kujuga võrgustiku. Kui meie pähe tekib mälestus, tähendab see, et see võrgustik meie ajus aktiveerub.
Me ütleme aegajalt, et mälestus millestki on ajaga tuhmuma hakanud. Tegelikult ei tee seda aeg, vaid ajus olevad närvirakud peavad tegelema paljude asjadega korraga. Niisiis pole mälestuste vaenlane aeg, vaid teised mälestused, mis peale tulevad.

*Kuidas vältida Alzheimerit? Tuleb aju treenida. Anda talle pidevalt uusi kogemusi, õpetada uusi oskusi, lugeda, lahedada ristsõnu jne. Aju olevat kui tööriistakast – kui seal padrunivõtit ei ole, saad seda asendada mutrivõtmega või tangidega. Kui aju üks osa tahab alla anda, aga teised osad on hästi treenitud, suudavad teised osad nõrgukesele appi tulla.

*Meie maailm ilma ajuta oleks värvitu, helitu, maitsetu. Seda peatükki raamatust oli päris hirmus lugeda. On ikka ulmeline ette kujutada küll, et kõik need värvid, mida ma näen, saavad värviliseks minu ajus. Kui ma saaksin astuda väljapoole enda aju, siis seal ei olekski midagi! Ma seisaks tühjas kurttummas mustas maailmas.

*Meil on ajus virgatsaine dopamiin. Raamatus on tore parkimineku näide, seda saate ise lugeda, aga võtame näiteks hommikuse töölemineku. Kui saite reedel ülemuse käest peapesu on tõenäoline, et mõtlete pühapäeval tööleminekust kui vastikust nuhtlusest. Kui reedene päev lõppes ülemuse õlalepatsutusega ja laia naeratusega, lähete esmaspäeval tööle kui armsa sõbra juurde 🙂 Mõnus mäletus mingist kohast loob eelduse, et tahate sinna jälle minna.

Ma kirjutasin siit raamatust nii palju põnevaid asju välja! Ei pane neid kõiki siia kirja, lugege ise! Raamatus on palju pildimaterjali ja mitmeid katseid, mida enda peal teha saate.
Peale selle raamatu lugemist ei lähe te enam ilma kiivrita jalgrattaga sõitma, sest see, mis meie pea sees on, vajab kuninglikku turvameeskonda!