Mairi Laurik “Mina olen Surm”

Mairi Laurik “Mina olen Surm” (223 lk, Tänapäev)

16195059_1456019091088930_9184024743367137222_n.jpg
16-aastane Roomet kolib Lihulast Viljandisse tädi Salme juurde, et keskkoolis käima hakata. Et normaalselt koolis käia, sest kodukohas muutus ta elu kaaslaste narrimise tõttu põrguks.
Roomet on nimelt Surm.
Ta vaatab inimese poole ning näeb tema õla kohal liivakella. Elukella, mille järgi saab poiss öelda, kas inimesel on veel pikk elu ees, või hakkab see juba läbi saama. Ja kui elu on läbi ja inimene oma kehast välja astunud, saadab Roomet ta siit maailmast minema lausega: “Sind ei ole enam”.

Erakordselt põnev idee! Liivakellad inimeste kõrval, noor Surm, kes inimesed viimasele teekonnale saadab, end ja teisi omasuguseid avastab.
Tal on väga tore perekond, eeskätt väike Karolina ehk pärdik ning tädi Salme – need kaks ongi selle raamatu tõelised säravad staarid.

Samas jäi kogu selles loos midagi kõvasti puudu. Ilmselt ei ole sellised koolinoorte romaanid lihtsalt minu teema, sest mõtlema ta ei pannud, peategelasele kaasa elama ka mitte ja raamatusse ma ära ei kadunud. Oli peatükke, kus mitte midagi ei toimunudki (peale lihapirukate söömise näiteks).
Idee eest siiski kiitus!

Kuna raamat oli kerge lugeda ja seal oli nii suhteid kui pidusid kui pätte kui koolikiusamist, siis usun, et õigele vanusele (põhikool-keskkool), on see vägagi teretulnud lugemine.

Autoril Mairi Laurikul on kohe ilmumas ka järgmine raamat “Novembriöö kirjad”.

Autori foto on teinud Hanna-Liina Kingsep ja minupoolt lõikamine ja mustvalgeks keeramine.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s