Matthew Walker “Miks me magame”

Matthew Walker “Miks me magame” (391lk. Argo)

46495841_2226467244044107_7240160897832845312_o.jpg
“Oh, ma magan ennast nädalavahetusel välja!” Kes teist on kiirel nädalal, kui unetunde napib, niimoodi mõelnud? Mina olen. Seda raamatut lugedes purunes see illusioonikene, sest võlg jääb võlaks, seda ei saa välja magada.

Aitäh, Triin, et andsid mulle võimaluse raamatuga juba enne selle ilmumist tutvuda! Jube huvitav oli!!! Tõesti! Huvitav ja teisest küljest masendav, sest tundub, et uni on inimese hästi toimimiseks üks vajalikumaid asju, samas suhtume me sellesse väga kerglaselt.
Magan siis, kui pensionile jään!
Eksole.

Kes teist on lõoke ja kes öökull? Kui sinu uneaeg on umbes 21:00 – 05:00, oled lõoke, kui 02:00 – 10:00 oled öökull. Mina olen täielik öökull, aga probleem on selles, et hommikune magamine on kogu mu elu töö ja kooli tõttu ära jäänud. See raamat patsutas mulle sõbralikult õlale ja kinnitas, et kõik on hästi ja ma pole sellepärast veel laiskvorst, et mul varahommikul (loe enne 9:00) nii raske ärgata ja keskenduda on. Elu algab ikka öösel, peale 00:00! 😀
Aga mu abikaasa on lõoke!

Kohvisõbrad – kas te teate, et kui te joote õhtul peale 19:30 kohvi, on pool sellest kofeiinist kell 01:30 öösel veel teie ajus ja ajab seal oma “püsi ärgas ja ärkvel” asja?
Ma ise kohvi ei joo, aga oma perekonna õhtuse kohvi tahaks küll kangesti ära keelata …

Üks jube asi on mikrouni. See tekib unepuudusest näiteks autoroolis. Mõned sekundid, kui inimesel puudub igasugune taju. Aga autoga liikluses – mida tähendab mõni sekund?
Raamatus on hea näide, kus alkoholi tarbinud inimese taju on kõvasti aeglustunud, aga ta ühel hetkel siiski reageerib ohtlikule olukorrale, samas kui üleväsimusest tekkinud mikrounes inimesel pole mingit taju ega reaktsiooni!

Raamatus räägitakse ka unevaeguse mõjust tervisele. Kuidas see, et me korralikult ei maga, mõjutab meie südant, veresoonkonda, aju ja teeb meid ka paksuks.
Umbes 5 aastat tagasi tegelesin ma umbes pool aastat väga rangete reeglitega elukorraldusega. Üheks reeglitest oli ka uni, st. igal ööl 8 tundi und. Kõige selle järgimine tegi minust ärksa ja tegutsemisiha täis inimese, nii et jah – tean omast käest, mida tähendab korralik väljapuhkamine.

Kõik, mis siin raamatus kirjutatakse, ei ole muidugi nii ähvardav ja noomiv. Kogu lugu on väga muhedalt kirja pandud (autor kirjutab isegi, et tal pole midagi selle vastu, kui lugeja lugedes vahepeal tukastab) ja tutvustab ka põnevaid asju. Näiteks kirgas uni, kus sa und nähes ise tead, et oled unenäos.

Kõigile lugejatele meeldib kindlasti selline soovitus, et enne magamajäämist võiks tegeleda millegi rahustavaga, näiteks kuulata muusikat või LUGEDA!

Raamat peaks ilmuma detsembrikuus. Soovitan lugeda! On põnev ja annab palju teadmisi. Ehk aitab kellelgi oma elurütmigi parandada.

Advertisements

David Eagleman “Aju: sinu lugu”

David Eagleman “Aju: sinu lugu”
(224lk. Argo kirjastus, tõlkinud: Kaia-Leena Pino)

16266198_1455354131155426_2573530735425589282_n.jpg
„Aju: sinu lugu” on kirjastuse Argo uue populaarteadusliku sarja „Elav teadus” avaraamat.
Ja üks väga huvitav ja põnev raamat! Peale selle läbilugemist suhtun ma enda kuplialusesse märksa suurema austusega kui enne. Samas on ka hirmutav mõelda, milline liiklus pidevalt meie ajus toimub ja mis kõik selle liikluse toimimisest sõltub!

Kõik see, mis nende kaante vahel on, on väga põnev, aga panen siia kirja mõned punktid, millele ma “joone alla tõmbasin”:

*Viiuldajatel on ajus oomega märk. Nagu ka klaverimängijatel. Viiulimängijate oomega on suurem vaid ühel ajupoolkeral, sest nemad arendavad intensiivselt vasaku käe näppude tööd, samas kui klaverimängijate oomega asub mõlemal ajupoolkeral paralleelselt.

*Meil kõigil on mäletused. Aga mälestus iseenesest on teatud, tol hetkel akviivsete närvirakkude seisund, mis on loonud omavahel tugevad ühendused ja moodustanud mingi kujuga võrgustiku. Kui meie pähe tekib mälestus, tähendab see, et see võrgustik meie ajus aktiveerub.
Me ütleme aegajalt, et mälestus millestki on ajaga tuhmuma hakanud. Tegelikult ei tee seda aeg, vaid ajus olevad närvirakud peavad tegelema paljude asjadega korraga. Niisiis pole mälestuste vaenlane aeg, vaid teised mälestused, mis peale tulevad.

*Kuidas vältida Alzheimerit? Tuleb aju treenida. Anda talle pidevalt uusi kogemusi, õpetada uusi oskusi, lugeda, lahedada ristsõnu jne. Aju olevat kui tööriistakast – kui seal padrunivõtit ei ole, saad seda asendada mutrivõtmega või tangidega. Kui aju üks osa tahab alla anda, aga teised osad on hästi treenitud, suudavad teised osad nõrgukesele appi tulla.

*Meie maailm ilma ajuta oleks värvitu, helitu, maitsetu. Seda peatükki raamatust oli päris hirmus lugeda. On ikka ulmeline ette kujutada küll, et kõik need värvid, mida ma näen, saavad värviliseks minu ajus. Kui ma saaksin astuda väljapoole enda aju, siis seal ei olekski midagi! Ma seisaks tühjas kurttummas mustas maailmas.

*Meil on ajus virgatsaine dopamiin. Raamatus on tore parkimineku näide, seda saate ise lugeda, aga võtame näiteks hommikuse töölemineku. Kui saite reedel ülemuse käest peapesu on tõenäoline, et mõtlete pühapäeval tööleminekust kui vastikust nuhtlusest. Kui reedene päev lõppes ülemuse õlalepatsutusega ja laia naeratusega, lähete esmaspäeval tööle kui armsa sõbra juurde 🙂 Mõnus mäletus mingist kohast loob eelduse, et tahate sinna jälle minna.

Ma kirjutasin siit raamatust nii palju põnevaid asju välja! Ei pane neid kõiki siia kirja, lugege ise! Raamatus on palju pildimaterjali ja mitmeid katseid, mida enda peal teha saate.
Peale selle raamatu lugemist ei lähe te enam ilma kiivrita jalgrattaga sõitma, sest see, mis meie pea sees on, vajab kuninglikku turvameeskonda!