Yasunari Kawabata “Tuhat kurge. Vana pealinn”

34/53 Teema 14: Erakordselt halva kaanekujundusega raamat
Yasunari Kawabata “Tuhat kurge. Vana pealinn” (Eesti Raamat, 336lk)

Halva kaanekujunduse teemasse läks see raamat seetõttu, et kogu see ilu, mis seal sees on, peab leppima nende igavate pruunide kaantega… Jah, on küll sarja raamat ja sarjal on selline kujundus, aga kahju kuidagi, et kaunis jaapani kultuuri tutvustav raamat näeb välja nii ilmetu.

Nende kaante vahel on kaks lugu.
Esimene, “Tuhat kurge”, räägib Kikuji-sani perekonna loo. Noormehe isal oli kaks rivaalitsevat armukest, kes peale isa surma üritavad tema poja elus tähtsat rolli mängida. Esimene neist, Chikako, teetseremooniate õpetaja, on kibestunud ja oma nina igale poole toppiv vanatüdruk, kes püüab Kikuji-sani igal võimalusel mehe isa teisest armukesest eemale hoida. Ta käib ringi ja levitab proua Oota ja tema tütre kohta igasuguseid jutte, mustab neid mehe ees ja üritab talle igal võimalusel naist leida. Kikuji-san aga armub oma isa kombel proua Ootasse. Vanusevahe on suur, aga armastus on pime. Meeleheitel ja süütundes vaevlev proua Oota sooritab enesetapu. Tema tütar Fumiko suhtleb aga mehega edasi ja varsti saab tüdrukust Kikuji-sani kinnismõte.
Meie kultuuris poleks nagu probleem nii suur – mehel on mitu armukest, tubli mees! Naistel on üheöö suhted – ongi lõbusam elu! Aga jaapani kultuuris mõeldakse ja elatakse teiste väärtushinnangute järgi. Tohutu tähtsuse omandavad näiteks kaks teekruusi, millest jõid Kikuji isa ja Fumiko ema. Punane ja must kruus, mehe ja naise kruus, paariskruusid, kruusid – abikaasad. Nüüd tundsid nende lapsed ennast süüdi, kui neist kruusidest teed jõid. Nii süüdi, et Fumiko otsustas Kikuji elust jäädavalt kaduda, mees aga abielluski õela vanatüdruku Chikako sokutatud naisega. Naisega, keda ta hoidis nagu kristallvaasi kapis, imetles kaugelt ja ei puudutanud. Kõik kolm noort elasid naeratused näol, katkiste südametega.

Teine raamat, “Vana pealinn”, on palju helgem. Siin räägitakse väga palju Jaapani kunagise pealinna Kyoto traditsioonidest, õitsvatest kirsipuudest, suurtest ja võimsatest krüptomeeriasaludest ja kaunist neiust Chiekost, kelle kunagi päris pisikesena lapsendas kohaliku kimonote hulgimüüja perekond. Tüdruk kibeles kogu aeg, et teada saada enda tegeliku päritolu, aga ema ja isa muudkui vastasid, et leidsid ta õitsvate kirsside alt. Kuni ühel päeval kohtub tüdruk juhuslikult oma kaksikõega.
Raamatus on mitu noormeest, kes Chiekosse armunud on, siin räägitakse tüdruku isa kunstnikuandest obide kujundajana ja kirjeldatakse Kyotos asetleidvaid pidustusi. Õigupoolest on neid pidustusi seal nii palju, et üks ei jõua veel lõppeda, kui juba järgmiseks valmistuma hakatakse.
Kassinaeri pidustused
Gioni pidustused
Ajastute pidustused
Kurjast vaimust puhastise pidustused
Daimonji tulepidustused
Magusa kartuli pidustused
Bambuseraiumise pidustused
Kõrvitsate kinkimise püha
Jne.
Kõike seda kirjeldatakse nii huvitavalt, et ma olin lugedes pidevalt ninapidi arvutis, et nende pidude pilte otsida. Imeline! Millised kaunid kimonod, uhked obid, kaunistatud paadid, vapustavad krüptomeeriad ja värvikirevad templihooned!
Ei ole üldse ime, et kirjanik sai Nobeli preemia ja rõhutatult just selle raamatu eest.

Mõned tsitaadid ka (nagunii on juba kohutavalt pikk jutt, olgu siis veel pikem 😉 )
*Kirsiõied polekski nagu puhkenud okstel, vaid oksad oleks nagu loodud selleks, et õisi koos hoida.
*Vanadel aegadel Jaapanis levinud uskumuse järgi tähendas kaksikute sünd, et selles majas elutsevad kurjad vaimud.
*Kyokusui-no pidustustustel toimub pidulik söömine käärulise ojakese kaldal. Muistsete aegade riietuses külalised kogunevad ojapervele, mida mööda ujuvad sakega täidetud puust kruusid. Senikaua kui tass järgmise külalise juurde jõuab, peab see kirjutama haiku või joonistama pildi, ning seejärel kruusist saket rüübanud, ujutama selle järgmise külaliseni.