Kingitus kõige tublimale!

Kohtusime täna tädiga ja tema rääkis, mis temaga ühel õhtul juhtus.

Õhtune aeg, pime juba.
Tädi jalutab Tammsaare tänaval oma koeraga. Mööda teed läheneb auto.
Koer kükitab ja mu tädi, korralik kodanik, koristab koera hunniku kenasti kilekotti. Auto aeglustab sõitu.
Tädi ja Täpi lähevad edasi. Auto jääb seisma ja autost astub välja meesterahvas. Hakkab nende poole tulema.

Siinkohal pean ütlema, et mu tädi on väga vapper daam, sest mina oleks mõelnud, kuhupoole liduda tuleks (õhtune aeg, pime, auto, võõras mees). Tädi aga arvas, et mõni eksinud vene turist tuleb teed küsima ja sammus rahulikult edasi.

Mees tuleb aina lähemale ja tervitab. Linnapea! Ohooo…
Hr. linnapea oli kiitnud kui tubli kodanik mu tädi on, et koera järelt kenasti koristab ja kinkinud talle karbikese kena Pärnu märgiga! No missa ütled, ah!?
Tädi pahandas nüüd, et võttis tookord tummaks ja kokutama nagu lapsukese õpetaja ees. Oleks tahtnud härra linnapead tänada kenade jõulu ja aastavahetuse aegsete kõnede eest, aga siis ei osanud muud teha kui mökk-mökk 🙂

Aga päris imeline lugu, kas pole!
Nii et kallis rahvas, kes te jalutate oma koeri – koristage nende järelt ja võib-olla õnnestub teil lausa linnapea käest kiita saada! 🙂

Ma pean ütlema, et ma pole meie linnapeast just suures vaimustuses olnud, aga viimasel ajal hakkab ta mulle üha enam meeldima 🙂

mark