Ilon Wikland, Rose Lagercrantz “Pikk-pikk teekond”

Teema 23: Raamat, mis pisara silma tõi
Ilon Wikland, Rose Lagercrantz “Pikk-pikk teekond” (47lk. Huma)

26840882_1827498457274323_3145428048774979126_o.jpg
Ilon Wiklandi lapsepõlvelugu. Lühike, ilusate piltidega, kurb. Raamat sellest, kuidas väikese tüdruku vanemad lahutasid ja saatasid ta ära vanaema juurde, kuidas tüdruk rändas edasi maavanaema juurde, sest algas sõda ja maal oli turvalisem.
Aga tüdruk ei kartnud, sest temaga oli alati kaasas tema armas koer!
Kuni tulid sõdurid ja koera maha lasid …
Ning siis oli ta üksi maailmas ja ta kartis.
Üle tormise mere saadeti laps Rootsi, kus ta kunstnikust tädi hoole alla sai.
Kõik lõppes siiski hästi, sest ühel ilusal sünnipäeval sai tüdruk endale kutsika!

Mis siin pisara silma tõi? Ei, mitte sõda ja põgenemine, vaid koera surm ja tüdruku ahastus Ja see, kui tuli uus kutsikas! See viimane oli rõõmupisar

Aasta-aastalt saan ma üha rohkem aru, kui olulised on lastele loomad. Et oleks kodus koer või kass. Ma ise nuiasin kogu lapsepõlve koera, ikka öeldi, et saa suuremaks, siis ise hoolitsed oma koera eest. Lõpuks olin ma juba gümnaasiumis kui koera sain. Paar aastat koos ja siis läksin ära teise linna ülikooli, 6 aastat nägin ma oma kallist koera vaid mõnedel nädalavahetustel – millised lahusolekule raisatud aastad, mõtlen ma nüüd.
Nii nagu siin raamatuski kirjas – koer on lapse parim sõber ja tugi, ükskõik, mis juhtub.

Nii palju koeramõtteid ja mälestusi tõi see raamat

Advertisements