Robert Louise Stevenson “Röövitud”

Teema 11: Raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal
Robert Louise Stevenson “Röövitud” (202lk. Eesti Raamat 1975)

000röövitud-catriona.jpg
Seda raamatut mäletan ma oma lapsepõlvest koduriiulis seismas. Ikka lugesin ma raamatu seljalt neid kaht sõna: röövitud ja Catriona, ning mõtlesin välja lugusid, mis selle Catrionaga küll juhtus ja kust ta rööviti. Kuna nende lugude luuletamine oli põnev ja Catrionaga juhtus alati igasuguseid huvitavaid asju, siis ma raamatu kaant ei avanud ja tegelikku lugu ei lugenud.
Kuni praeguseni, kui otsides raamatut, mis oleks välja antud aastal 1975 (eesti keeles), jõudsin sellesama looni. Hästi! Nüüd siis võtan ja loen.
Ütlen kohe ära, et “Röövitud” ja “Catriona” on kaks eraldi raamatut. Mis minu lapsepõlve õhulossid kaunist röövitud printsessist purustas… 😉
Lugesin läbi ainult esimese ja jätsin Catriona saatuse hooleks.

“Röövitud” on üks huvitav lugu noorest Davidist, kelle isa sureb, jättes poisile kirja ning juhised rännata oma lelle juurde. Poiss jõuab Shaw lossi, kus onu Ebenezer teda mitte avasüli vastu ei võta, vaid üritab temast igal võimalusel lahti saada. Pealtnäha tore aga jube ihne onu üritab poissi tappa, et too endale kuuluvat pärandust kätte ei saaks.
Onu trikitab poisi laevale, lootuses, et David müüakse orjaks, aga laev läheb põhja ja poiss pääseb.
Järgneb Davidi seiklus mööda Šotimaad ja hulga tolleaegset ajalugu, kus inimestega suheldes tuli väga täpselt jälgida, mis värvi on tema kuub ja millised mõtted on tema peas. Mulle jäi mulje, et kui sa just mõõga otsa sattuda ei tahtnud, pidid sa olema nagu kameeleon – laveerima perekondade soosingu, alatute “usumeeste” ja mornide mägilaste vahel.
Naljakas, kuidas see lihtne maapoiss David selle kõigega hakkama sai.
Aga raamatutes lähebki kõik nii, nagu kirjanik tahab, et peategelasel läheb. Pmst. oleks Stevenson võinud juba 10. leheküljel lasta poisil pimedas tornis kipakast trepiastmest mööda astuda.
Hea meelega kirjutaks igal hommikul ka enda päeva stsenaariumi valmis

Advertisements

Robert Louis Stevenson “Eesliga Sevennides”

100. Robert Louis Stevenson “Eesliga Sevennides” (Eesti Raamat 176lk.)
14724440_1347262925297881_7226449290362834145_n.jpg
Raamatus “Kõndimise filosoofia” viidatakse mitu korda just sellele raamatule ja tuuakse välja toredaid tsitaate. Seega oli mul vaja ka see läbi lugeda. 🙂

“Eesliga Sevennides” on kõndimise lugu. Stevenson, koos oma iseloomuga emaeesli Modestinega, rändasid 12 päeva Prantsusmaal, Sevennides. Raamatuke on päevik nende sekeldustest, loodusest ja inimestest, keda nad teel kohtavad.
Eeslid, nagu eeslid ikka – kavalad, targad manipulaatorid. No kuidas sa nüpeldad pisikest halli eeslikest, et too vahelduseks ka mõne kiirema sammu teeks? Modestine hiilgas igal juhul kogu raamatu vältel tarkusega ja tundis väga hästi ära, et tema reisikaaslane on algaja eeslijuht. Nii siis juhtuski, et kui Stevensonile öeldi, et mees jõuab ühest külast teise pooleteise tunniga, oli tema ootus, et Modestinega koos sinna nelja tunniga jõutakse, pehmelt öeldes liialdatud…
Seega tuli neil palju kordi tähistaeva all ööbida ja need öised kirjeldused olid jumalikud!

*Katuse all on öö surnud monotoonne ajavahemik, aga väljas tähtede ja kaste ja lõhnade keskel möödus see kergelt ning koos tundide vahetumisega muutub ka looduse pale. See, mis seinte ja kardinate vahele pigistatud inimesele näib ajutise surmana, on väljas magajale üksnes kerge ja elav uinak. Kogu öö võib ta kuulda looduse sügavat vaba hingamist, sest isegi puhates pöörab loodus ennast ja naeratab. Majas viibivatele inimestele on koguni tundmata üks ärev tund, mil ärkvelolek ületab uinuva poolkera piirid ja kogu väline maailm tõuseb jalule. See on tund, mil kukk kireb esimest korda, mitte veel selleks, et koitu kuulutada, vaid otsekui rõõmsameelne vahimees, kes kihutab öö kulgu tagant.

See ilus lõik jätkub peaaegu terve peatüki jooksul.

Armas koht raamatust oli ka see, kus peale üht eriti hea unega ööd viskab rändur põlluserva mõned mündid. Tänuks hea voodi eest.