Rick Mofina “Free fall”

Teema 37: Raamat, mille tegevus toimub mõnes suurlinnas.
Rick Mofina “Free fall” (448lk. Kindle)
Tegevus toimub põhiliselt New Yorgis, aga ka Londonis ja Washingtonis.

077832270x.jpg

Rahulik lend ühest USA osariigist teise. Ilm on hea, tormi ega turbulentsi ei paista kuskilt. Paljud reisijad on ohutusrihmad avanud ja naudivad lendu. Ja ühel hetkel pöörab lennuk end 90 kraadise nurga all vasakule tiivale. Inimesed karjuvad ja lendavad kohtadelt, pagasikapid peade kohal põrkavad lahti, asjad kukuvad reisijatele kaela. Järgmisel hetkel keerab lennuk end 90 kraadi parema tiiva peale. Kõik, kes polnud rihmadega kinnitatud, veerevad ühest pardast teise, asjad taovad vastu inimesi, paanika, hirm, veri. Siis keerab lennuk end otseks ja algab vaba kukkumine otse alla.
Piloodid püüavad lennuki üle kontrolli saavutada, aga mitte miski süsteemis ei tööta.
Õnneks lõpeb kukkumine enne, kui nad maaga kokku põrkavad. Lennuk allub jälle pilootidele ja lend jätkub edasiste viperusteta kuni lähima lennujaamani.
Aga on palju vigastatuid ning hirm oli tohutu.

Newsleadsi ajakirjanik Kate Page kuuleb ajalehe jälgimisruumis pilootide hüüdeid lennudispetšeritele. Ta teab, et siit tuleb lugu, ning kiirustab La Guardiasse.
Artikkel ilmub ja sellele järgneb kiri, milles väidetakse, et kõik, mis lennukiga juhtus, oli nende kätetöö ja et neile tuleb selle eest avalikult au anda. Muidu juhtub midagi hullemat.
Allkiri: Zarathustra, Taevaste Valitseja.

Keegi ei anna neile au.
Londonis hakkab maanduma lennuk. Kõik on olnud rahulik, ilm on ilus, kohe-kohe ollakse maapeal tagasi. Kui äkki enne lennurada seiskuvad mootorid. Lennuk prantsatab alla, laguneb tükkideks, paljud hukkuvad.
Zarathustra on rahul.

Kogu raamatu jooksul on tunne, nagu oleksid Ameerika mägedel – kihutad emotsioonide tippu ja siis vuhinal alla nii, et kõhu võtab õõnsaks. Iga peatükk lõpetatakse nii, et võimatu on mitte edasi lugeda. Nii ma siis istusin öösel ja õhtul ja tööjuures ning lootsin, et keegi mind segama ei tule 🙂 Õnneks jäi nädalavahetusse ka pikem rongisõit, nii et sain südamest nautida!
Uurimised käivad mitmetel tasanditel, teooriaid on palju, tegelasi on omajagu, jälgitakse nii kurjategijate kui ajakirjanduse tööd. Lõpus ei maksa üldse enam loota, et oleks aega hingata või midagi enda ümber märgata.
See raamat jooksis silme ees nagu film. Põnev katastroofifilm, millel on pöörane lõpp!

Minu suureks rõõmuks tõlgitakse Rick Mofina ajakirjanik Kate Page`i lugusid ka eesti keelde. Ersen on kaks esimest raamatut välja andnud ja küllap ta jõuab ka järgmise kaheni. Mina alustasin muidugi sarja kõige viimasest, neljandast raamatust, aga see ei seganud üldse.
Soovitan SOOVITAN!!! soojalt kõigile katastroofiraamatute ja põnevike sõpradele! Ja muidugi lennufoobikutele (nagu ma ise), kes peale selle raamatu lugemist saavad lennukile astudes mõelda teemal: kas tõesti on võimalik häkkida maalt lennukite juhtimisse ja teha raudlinnuga mida hing ihkab.
Miks mitte? Igalepoole mujale ju häkitakse…

Rick Mofina (kellest on saanud üks mu lemmikuid!) koduleht: http://www.rickmofina.com/

Advertisements

Rick Mofina “Cold Fear”

Teema 31: Raamat, mille kaanel on üks eemalduv inimene.
Rick Mofina “Cold Fear” (448lk. Kindle)

Mofina.jpg

Ma ei ole Rick Mofinat enne lugenud (ma polnud temast kuulnudki…), aga ühel hetkel pakkus Amazon tasuta raamatut ja kaanepilt sobis siia teemasse. Ja nüüd, kui ma selle raamatu lõppu jõudsin (täna öösel kell 3:36), loen ma kindlasti veel Mofina raamatuid.
See oli lihtsalt väga põnev lugu!

Bakerite perekond läheb Montana Glacieri Rahvusparki matkale. Naine on valinud selle koha, kuna 22 aastat tagasi suri siin tema väike õde. Mees, kes Emily süüdistuse alusel vangi pandi, on teel hukkamisele ja naine soovib sellele peatükile oma elus joone alla tõmmata. Abikaasa Doug on aga väga ärritunud kuuldes, et Emily on tema eest selliseid saladusi varjanud. Niisiis juhtub, et vihane mees lööb puid lõhkudes oma käe katki ja karjub oma 10-aastase tütre Paige peale. Paige võtab koera Kobee ja jookseb metsa. Ning eksib.

Algab suurejooneline otsimisoperatsioon. Kutsutakse kohale pargivahid, FBI, parimad uurijad. Ajakirjandus nuhib elueest. Kõik vanemate kunagi tehtud patud korjatakse üles ja nende vastu saadakse kokku korralik süüdistus.
Kas nad tapsid oma tütre?
Miks tegelikult Dougi käsi verine on? Kus on kirves, millega Doug väidetavalt lõkkepuid tegi? Kus oli sel ajal Emily? Kuidas Emily õde 22 aastat tagasi tegelikult suri? Miks ei ole väidetavalt metsa jooksnud lapsest seal ainsatki jälge?

Alguses tekkis mul lugedes paras segadus, sest uusi tegelasi muudkui tuli ja tuli ja järg hakkas käest kaduma – kes on kes? Aga siis keskendusin sisule ja see oli põnev! Hoopis teistsugune krimilugu, kui ma siiani lugenud olen. Kohutav hulk kahtlustusi, uurijaid, ajalehenuhkijaid ja kuritegu, mida tegelikult ei olegi toime pandud. Sest kogu selle uurimise ja süütõendite kuhjumise vahel on raamatus peatükid Paigest ja koer Kobeest, kes püüavad metsas ellu jääda, trotsides grislisid, külma, vihma ja nälga ning lootes, et keegi nad ometi päästab.
Ja siis see Emily õe mõrtsukas, kes ootab vanglas oma 24 tunni pärast elluviidavat surmanuhtlust.
Ja raamatu lõpp, kus saab tõesti karta, et kas nüüd olengi siis jõudnud USA kirjaniku raamatuni, mis ei lõpe hästi?! Brrrrr, sel raamatul oli judinaid tekitav lõpp.

Minu üllatuseks on kirjastus Ersen andnud eesti keeles välja kaks Rick Mofina raamatut. “Põletavalt lähedal” ja “Nad kadusid”. Paistab, et saab oma lugemisnimekirja taaskord pikendada 🙂