Johan Theorin “Minevikuvarjud” 438lk. Ajakirjade kirjastus
Alguses vaikselt, aegluubis ja veidi müstiliselt kulgev elu Ölandi saarel, püsielanikest mahajäätud külas, kus kadus uttu väike poiss. Hiljem üha enam pinevust ja kummalisust kruviv, kuidagi rusuvalt aeglaselt kulgev raamat. Tõeline Skandinaavia stiilis lugu, kus justkui tunned, et aeg muudkui venib ja venib, samas on see iga lehega üha huvitavam venimine. Selline lummav lugu, kus vahelduvad peatükid minevikust ja olevikust.
Raamatu kirjeldus:
„Jensi arvates olid Nilsil kõige suuremad käed, mida ta eales oli näinud, ning hetkeks kaalus poiss võimalust tagasi pöörduda, kuid mõistis siis, et plehkupanekuks oli juba liiga hilja …“
Ühel erakordselt udusel pealelõunal kaob väikesel Rootsi saarel Ölandil jäljetult kuueaastane poiss. Perekond, politsei ja vabatahtlikud otsivad teda päevi, kuid edutult. Arvatakse, et poiss suundus udus mere poole ja uppus.
Kakskümmend aastat hiljem ilmub äkki välja poisikese sandaal. Poisi ema Julia pöördub tagasi oma lapsepõlvesaarele ja üheskoos oma isa, vana merekapten Gerlofiga hakkavad nad vana lugu uuesti uurima.
Jälle on liikvel legendid kurikuulsast ölandlasest, Nils Kantist, keda kartis kunagi kogu küla. Mees on juba ammu surnud ja mahagi maetud, kuid sellegipoolest räägitakse, et vahel jalutab ta videvikutunnil Ölandi loopealsetel.
Rootsi põnevus- ja kriminaalromaanid on üle maailma tuntud. „Minevikuvarjud“ on põnev lugu, mis vahepeal ka õudseks kisub: siit ei puudu laibad, mahajäetud ja kummituslikena näivad majad ning tontlikud minevikuvarjud.
Vahel ma kirjutan ka... 