Mairi Laurik “Novembriöö kirjad”

Mairi Laurik “Novembriöö kirjad” (237lk. Tänapäev)

novembriöö.jpg

Tamsalu linn on kõrge müüriga piiratud ja seal asub nanotehnoloogiat arendav tehas. Sinna linna viib rong ja seal elavad ning töötavad (stabiilselt) miljon inimest üle maakera. Linna keskpunktiks on raudteejaam ja sealt on linna servani igas suunas täpselt 7 kilomeetrit.
Keire satub sellesse linna peale seda, kui ta ülikoolist välja visatakse. Tal läheb hästi ja ta saab ta tööd Enderi raamatupoes.
Ja see on üks unelmate raamatupood, mida siin raamatus kirjeldatakse! Hiiglama suur, erinevates keeltes raamatud, igal osakonnal oma müüja. Kui raamatuid riiulitel sättima ei pea ja ostjaid ei ole, siis võib müüja istuda kassa kõrval olevas tugitoolis ja lugeda. No kas pole tore? Ma küll töötaks seal 😀

Aga see tuleviku Tamsalu on üks kummaline linn. Inimesed elavad kuunimedega sektorites. Näiteks saad korteri Märtsikuu majja, sellega on otsustatud, et sinu puhkus on märtsis. Sellepärast, et märtsikuus kolib sinu sektorisse Tehas ja siis ei tahaks sa kindlasti kodus olla…
Ma ei taha palju sellest linnast kirjutada, kes loeb, sel peab olema avastamise ja imestamise võimalus.

See raamat on väga armsalt üles ehitatud. Nimelt kirjutab Keire oma mehele igal novembrikuu ööl ühe kirja, kus meenutab oma Tamsalu elu. Igal hommikul mees ärkab ja loeb hommikukohvi kõrvale naise kirja.
Mis paneb mind mõtlema, et kuidas mõnel inimesel küll enne tööleminekut nii palju vaba aega on… Minul on alati jube kiire, et õigeks ajaks bussipeatusse jõuda… Ehk peaks pool tundi varem ärkama? Aga öökulli tüüpi inimesed (st. mina) vahivad õhtuti kaua üleval ja ei suuda hommikuti ärgata.
Raamatulugeja tüüpi inimesel on ka see öösel üleval passimise probleem 😉 Ja kui oled veel öökulli-raamatulugeja tüüp siis 😛

Kohati huvitav, kohati hämmastav, kohati pealiskaudne, kohati armas raamat. Mõjub hästi fantaasialennule.

Mairi Laurik “Mina olen Surm”

Mairi Laurik “Mina olen Surm” (223 lk, Tänapäev)

16195059_1456019091088930_9184024743367137222_n.jpg
16-aastane Roomet kolib Lihulast Viljandisse tädi Salme juurde, et keskkoolis käima hakata. Et normaalselt koolis käia, sest kodukohas muutus ta elu kaaslaste narrimise tõttu põrguks.
Roomet on nimelt Surm.
Ta vaatab inimese poole ning näeb tema õla kohal liivakella. Elukella, mille järgi saab poiss öelda, kas inimesel on veel pikk elu ees, või hakkab see juba läbi saama. Ja kui elu on läbi ja inimene oma kehast välja astunud, saadab Roomet ta siit maailmast minema lausega: “Sind ei ole enam”.

Erakordselt põnev idee! Liivakellad inimeste kõrval, noor Surm, kes inimesed viimasele teekonnale saadab, end ja teisi omasuguseid avastab.
Tal on väga tore perekond, eeskätt väike Karolina ehk pärdik ning tädi Salme – need kaks ongi selle raamatu tõelised säravad staarid.

Samas jäi kogu selles loos midagi kõvasti puudu. Ilmselt ei ole sellised koolinoorte romaanid lihtsalt minu teema, sest mõtlema ta ei pannud, peategelasele kaasa elama ka mitte ja raamatusse ma ära ei kadunud. Oli peatükke, kus mitte midagi ei toimunudki (peale lihapirukate söömise näiteks).
Idee eest siiski kiitus!

Kuna raamat oli kerge lugeda ja seal oli nii suhteid kui pidusid kui pätte kui koolikiusamist, siis usun, et õigele vanusele (põhikool-keskkool), on see vägagi teretulnud lugemine.

Autoril Mairi Laurikul on kohe ilmumas ka järgmine raamat “Novembriöö kirjad”.

Autori foto on teinud Hanna-Liina Kingsep ja minupoolt lõikamine ja mustvalgeks keeramine.