Ilon Wikland, Rose Lagercrantz “Pikk-pikk teekond”

Teema 23: Raamat, mis pisara silma tõi
Ilon Wikland, Rose Lagercrantz “Pikk-pikk teekond” (47lk. Huma)

26840882_1827498457274323_3145428048774979126_o.jpg
Ilon Wiklandi lapsepõlvelugu. Lühike, ilusate piltidega, kurb. Raamat sellest, kuidas väikese tüdruku vanemad lahutasid ja saatasid ta ära vanaema juurde, kuidas tüdruk rändas edasi maavanaema juurde, sest algas sõda ja maal oli turvalisem.
Aga tüdruk ei kartnud, sest temaga oli alati kaasas tema armas koer!
Kuni tulid sõdurid ja koera maha lasid …
Ning siis oli ta üksi maailmas ja ta kartis.
Üle tormise mere saadeti laps Rootsi, kus ta kunstnikust tädi hoole alla sai.
Kõik lõppes siiski hästi, sest ühel ilusal sünnipäeval sai tüdruk endale kutsika!

Mis siin pisara silma tõi? Ei, mitte sõda ja põgenemine, vaid koera surm ja tüdruku ahastus Ja see, kui tuli uus kutsikas! See viimane oli rõõmupisar

Aasta-aastalt saan ma üha rohkem aru, kui olulised on lastele loomad. Et oleks kodus koer või kass. Ma ise nuiasin kogu lapsepõlve koera, ikka öeldi, et saa suuremaks, siis ise hoolitsed oma koera eest. Lõpuks olin ma juba gümnaasiumis kui koera sain. Paar aastat koos ja siis läksin ära teise linna ülikooli, 6 aastat nägin ma oma kallist koera vaid mõnedel nädalavahetustel – millised lahusolekule raisatud aastad, mõtlen ma nüüd.
Nii nagu siin raamatuski kirjas – koer on lapse parim sõber ja tugi, ükskõik, mis juhtub.

Nii palju koeramõtteid ja mälestusi tõi see raamat

Advertisements

Kazuo Ishiguro “Hõljuva maailma kunstnik”

12744618_1159182447439264_5947186042207760975_n
54. Kazuo Ishiguro “Hõljuva maailma kunstnik” (Huma 216lk.)
Väljakutseväline raamat, sest ma ei oska teda ühegi teema alla paigutada. Mulle lihtsalt meeldis see pealkiri ja kaunis kaanepilt ja nii ma ta raamatukogust kaasa võtsingi.
Raamatu lõpuosas on tore hetk, kus kaks vana meest seisavad keppide najal veekogu ääres ja söödavad kalu. Lähedalasuva puu otsa ronib laps, üks vanameestest tervitab teda ja räägib siis teisele, et kohtab seda poissi seal iga päev, aga too on liiga häbelik, et tema tervitusele vastata. Miks see poiss küll iga päev teda vaatama tuleb, imestab vana mees.
“Täna ootas teda küll üllatus, täna nägi ta kaht vanameest keppidega,” ütleb teine 🙂
Raamat ongi ühe jaapani kunstniku mõtetest ja meenutustest. Sõda on lõppenud, linna tuleb uuesti üles ehitama hakata, inimestel on ärevad ajad, sest mitmed ei leia endale enam õiget kohta.
Mees peatub tihti oma elurajooni kunagise lõbustuste tänavaga ühendaval Kõhkluste sillal ja meenutab, kuidas praeguste varemete asemel töötasid baarid ja kuidas rahvas lõbutses. Mismoodi noormehed tulid sillale ja pidasid aru, kas minna üle silla koju naise ja pere juurde, või teisele poole silda, kus ootasid lõbustused.
Vana kunstniku päevi täidavad tema vanema türte poeg (kes on jaapanlase kohta üks vägagi ülekäte läinud jõnglane) ja tema noorema tütre abielukõnelused. Ja muidugi meenutused tema enda õpipoisiaegadest.
Mind köitsid selles raamatus just need abielukõnelused. Miai`d. Kuidas kõigepealt tehakse ettepanek, et ühe pere poeg ja teise pere tütar võiksid kaaluda abiellumist. Siis tegutsevad uurijad, kes perekondade kohta informatsiooni koguvad ja iga pisemgi detail võib tulevasele abielule ebasoodsalt mõjuda. Kuidas perekonnad kuskil neutraalsel pinnal kohtuvad ja kaks noort teineteist tundma õpivad jne. See on üks väga huvitav teema, mille kohta võiks rohkemgi uurida ja lugeda!
Kokkuvõttes ei olnud see väga huvitav raamat, aga jättis ometi pähe palju mõtteid, mida edasi mõelda.