Teema 37: Raamat, mille raamatukogutöötaja sulle esimesena välja pakub.
Stephen King “Misery” (277lk. Eesti Päevaleht)
King kirjutas lõpuga raamatu!!! Juhuuuu! Milline õnn ja rõõm, lugu ei jäänudki õhku rippuma. 
😃
Kogu see raamat oligi üks paras misery ehk häda ja viletsus. Kirjanik põrutab autoga kraavi ja tema “kõige suurem fänn” kangutab ta rusudest välja. Armas hullumeelne Annie, kel Pauli jaoks igasugu vahvat meelelahutust pakkuda. Elektrinuga näiteks …
Mina muutusin seda raamatut lugedes külmavereliseks mõrtsukaks. Plaanisin mitmel viisil armsa Annie surma ja siunasin kirjanikku. Nii Kingi kui Sheldonit. Ilmselt tabas King lugejat (mind) õigesse kohta, sest emotsioonidest siin puudu ei tulnud! Vahepeal käisin ka värsket õhku hingamas, sest iiveldama ajas. Jäkk, oli siin alles vastikuid kohti!
Ja kui Paulil oli võimalus karjuda ning ta seda ei teinud, oleks ma ise ta eest peaaegu karjunud (perekonnast hakkas lihtsalt kahju, enda omast).
Ja see raamat, mida Paul Sheldon ratastoolis istudes kirjutas, “Misery”, tundus olema täpselt nii õudne naistekas, mida passis suurepäraselt hullunud naisfänni käes vangis olles kirjutada.
Siin oli mõningaid mõtteid, mida tasub ära märkida.
* Inimesed, kes lugusid jutustavad, ei oska tavaliselt kirjutada. Ja need, kes kirjutavad, ei oska jutustada.
* Mis juhtub inimestega, kui raamatu autor nende armastatud tegelase tapab? Kurjad kirjad, ülestõusud, depressioon. Isegi Arthur Conan Doyle ema oli oma pojale peale Holmesi surmast teadasaamist teatanud – “Tappa see kena mr. Holmes? Rumalus! Ära mitte proovigi!”
Kõigi sisukorrafännide unelmate sisukord on selle raamatu lõpus! Vaadake ja nautige.
Vahel ma kirjutan ka... 