Donna Tartt “Ohakalind”

47/53 Teema 43: Ühine raamat, mida loevad kõik väljakutses osalejad
Donna Tartt “Ohakalind” 880lk Pegasus
13626472_1268508509839990_4221547616622717325_n.jpgPulitzeri preemia võitja.
Kõige raskem (kaalult) raamat, mida ma lugenud olen – ja ma kõndisin sellega mitu päeva tööle ja tagasi!
Erakordselt palju kiidetud raamat…
See viimane tegi mind igaks juhuks ettevaatlikuks, sest kui midagi hirmus palju kiidetakse, siis võib juhtuda, et asi pole tegelikult seda väärt…
Raamat algab väga hästi. 13-aastane Theo on oma emaga teel kooli, direktori jutule. Neil on aega ja nii põikavad nad sisse kunstimuuseumi, kus on üleval Hollandi kunstnike näitus. On nauditav lugeda, mismoodi Theo ema maalidest räägib! Kuidas ta osutab pisidetailidele ja laseb poisil pilte hoopis erineva nurga alt näha! Näitusel on ka Carel Fabritiuse 16. sajandist pärit väike ja kaunis maal ohakalinnust.
*Maal on päriselt olemas ja peale raamatu populaarseks saamist käib kunstigaleriides, kus seda eksponeeritakse, hulgaliselt rahvast nagu palverännakutel

Raamatus toimub aga plahvatus.
Theo ema saab surma. Theo jääb elama. Koos Theoga lahkub purustatud galeriist ka Ohakalinnu maal.
Poisi elu pöördub pahupidi. Kõigepealt elab ta oma sõbra pere juures, siis äkki välja ilmunud joodikust (Ma enam ei joo!!!) isaga Las Vegases.
Ja siit algas minu jaoks pingutav lugemine… Theo tutvub koolis poola-ukraina-vene poisi Borisiga. Koos juuakse, koos võetakse narkotsi, koos kakeldakse, koos käiakse vargil jne. Lehekülgede kaupa seda jampsi, mis juhtub kui peale korralikku narkodoosi hommikul ärgatakse, mis tunne see ikka on jne. Pffffff…
Kuigi Theo elukoht raamatu jooksul muutub, ei saa ta joomisest ja narkootikumidest kuidagi lahti. Lisaks saab temast oma sõbra ja päästja Hobie antiigikaupluses müüja, kes klientidele hea jutuga kõik ilusad, kuid kaheldava antiikse väärtusega esemed tohutult kalli hinnaga pähe määrida oskab. Pannes Hobie lõpuks väga piinlikku olukorda.

Mis ma siis arvan…
Mul on kahju, et selle raamatu üks huvitavamaid kujusid – Theo ema – kohe alguses surma saab. Poleks see nii läinud, oleks me saanud ilmselt palju huvitavama raamatu, kus räägitakse palju kunstist ja muusikast ning Theost oleks saanud midagi enamat.
Minu jaoks oli see laksu all olemise liin siin raamatus nii võimas, et kõik muu jäi selle varju ja ma olen pettunud, et paljukiidetud raamat osutus tegelikult mitte kuigi heaks lugemiselamuseks.
Ma paneks selle tegelikult noorteromaani kategooriasse, kuigi kuskil sellist märget ei ole. Täiskasvanu jaoks jääb siin sisust puudu.

Üks asi, mis raamatus tore oli – üks meeldivamaid tegelasi, Theo eakaaslane (ja saatusekaaslane) punapea Pippa, kuulab oma iPodist Arvo Pärti!

donna_tartt.jpg

Donna Tartt “Sajalane ajalugu”

26/53 Teema 39: Raamat, mille oled ammu koju ostnud, aga lugemiseni pole veel jõudnud.
Donna Tartt “Sajalane ajalugu” (Pegasus 592lk.)
12799338_1170896202934555_1975004009620290545_n

Ma leidsin selle raamatu talvel, Tallinnast, ühe antikvariaadi aknalt. Läksin sisse ja ostsin süvenemata ära. Reklaam Donna Tartti imelisest “Ohakalinnust” oli siin grupis juba mõnd aega tiirelnud, seega pidi ju ka teine tema teos olema vähemalt niisama hea. Lisaks on pealkiri ju väga köitev 🙂
Seega pole see raamat mu riiulis just kaua aega lugemist oodanud. Aga mitu head kuud siiski.
Richard läheb Hampdeni kolledžisse õppima. Ta loodab jätkata oma kreeka keele õpinguid, aga saab teada, et see õppejõud on väga valiv, võtab endale vaid mõned õpilased ja et tal endal pole palju lootust.
Esimesel korral öeldaksegi talle ära, aga saatus viib ta õigel hetkel raamatukokku ja tal õnnestub lahendada üks kreeka keele üliõpilaste kodutöö probleem. Niiviisi satub Richard üsna kinnisesse ja hullumeelsesse kampa.
Aga sellistesse kinnistesse gruppidesse ei võeta uusi liikmeid avasüli vastu. Pealtnäha on kõik temaga viisakad ja sõbralikud, aga aegajalt tundub poisile, et midagi justkui ei klapi. Hiljem saab ta teada, et kogu nende koosolemise aja on ülejäänud grupp planeerinud taaselustada salajast Vana-Kreeka rituaali.
Rituaal õnnestub, aga lõpus lähevad asjad kontrolli alt välja ja alates sellest hetkest hakkavad asjad viltu kiskuma.
Richard pühendatakse grupi saladustesse ja kuigi tal pole metsas juhtunuga mingit seost, saab temast osa selle teo tagajärgedega võitmisel.
Kuigi see raamat on suur ja paks, möödub selle lugemine justkui mingis lummas. Elad kaasa ja hoiad kurjusele pöialt.
Siin ei ole mingeid kriminullile iseloomulikke tagaajamisi ja suuri pöördeid. Kõik kulgeb justkui aegluubis ja viina- ning viskiuimas (sest lugedes on kogu aeg selline tunne, et see suur alkoholikogus, mis seal lehtedel kirjas on, mõjub kuidagi ka sulle endale).
Kergelt loetav raske raamat, mis tekitab palju küsimusi ja mõtteid.
Kas kõik inimesed on elu ära teeninud?
Kas on selliseid sõpru, keda võib absoluutselt kõiges usaldada?
Kas ühe probleemi eemaldamine lõpetab kõik hädad või järgneb esimesele järgmine ja järgmine?
Jne.
“Ilu on õud. Mida iganes me nimetame ilusaks, me väriseme selle ees” (lk.44).