Birk Rohelend “Kuldne laps”

Birk Rohelend “Kuldne laps” (303lk. Helios)

01Stökel.jpg

 
Kõigepealt aitäh kirjastusele üllatuse eest! Põnev on neid eelkoopiaid lugeda. 🙂
Ja muidugi Sina, kes Sa selle niidirulli musta niidi ja nõelaga ümbrikusse pistsid – Sa peaks Stephen Kingi õõvaauhinna saama! Ikka päris hirmus on seda rulli nüüd, peale raamatu lugemist, vaadata. (Kuna ema kiitis, et hea suure silmaga nõel, siis andsin kogu kupatuse rõõmsa meelega talle) 😀
*
Marina naerab virilalt: “Tavaline Omavere elu. Kõik on halvasti.”
*
Silva elab nüüd kahe lapsega Omaveres, on ajalehe peatoimetaja ja maadleb pidevalt mõtetega, et on halb ema. Töid ja tegemisi kuhjub ja siis saabub taas Paul Vender ning palub Silva abi mõrvajuurdlusel.
Seekord ei kubise raamat laipadest, nagu esimene osa, aga seda võikamad sündmused toimumas on. Ja nii kummaline, et kogu see hirmus sündmuste jada on kirja pandud nii kaunis keeles, et loed ja naudid. Kui poleks krimka, võiks lihtsalt uneleda ja tükkhaaval tekstil ennast kaasa viia lasta.
N: “Hetk hiljem libisevad nad koos kabelist välja nagu tuhakarva varjud.”
Aga on krimka, nii et ei ole aega uneleda.
 
Tempot oli, põnevust oli, öiseid hirmsaid hetki metsas oli. Ma jõudsin mitu korda mõrvari “ära arvata”, aga siis selgus, et ikka vale inimene oli.
Eelmisest Stökeli raamatust mäletan, et lootsin Hugole ilusat elu ja ehk ka armastust, aga seda talle siiski ei pakutud. Äkki kolmandas osas.
Üks täitsa hea kodumaine lugu paljude, aga huvitavate tegelastega ja omapärase lahendusega. Ma pean ütlema, et see sigade liin, mis raamatust läbi jooksis, pani päris mõtlema – kui palju tegelikult selliseid asju tol hullul ajal juhtus?!
 
Aga üks asi pani pead ka kratsima – tegu on Stökeli lugude teise osaga, aga kaht raamatut ei seo kujunduselt mitte miski. Oleks ju tore, kui sarja raamatud sarnased oleks. 🙂
Advertisements

Birk Rohelend “Sa pead suudlema Silvat”

Birk Rohelend “Sa pead suudlema Silvat” (272lk. Helios)

16265524_1453067598050746_9131610971782131780_n.jpg
Depressiivsed Eesti väikelinnaaad…
Kummitas mul peas kui seda raamatut lugesin.

Mitte lihtsalt depressiivsed, vaid kriminaalsed ja salalikud ja ükskõiksed. Linnad, kus võidakse tappa, aga kedagi ei huvita, sest “kõik on tulnud siia selleks, et maailma hulluse eest pakku pugeda”, nii et jätame parem selle laiba ja läheme eluga edasi.
Keegi ei tunne temast nagunii puudust.

Siit raamatust tuli välja sarnane mõteviis, nagu briti toredates krimisarjades tihti on – kui mõrtsukas on leitud, siis põhjendab ta oma teo nii ilusti ära, et jääbki mulje – kõigil on parem, kui selle inimese asemel on laip! Siin ei arvanud seda mõrtsukas, vaid need, kes oleks pidanud mõrtsuka leidmisega tegelema.

Ja laipu siin jagub! Midsomeri rahvas on Omavere küla rahva kõrval amatöörid!
Kui ma nüüd, peale lugemist, raamatu tegelaste peale mõtlen, siis seal ei olnud mitte ühtegi täiesti mõistuse juures inimest!

PS! Ära loe edasi, kui tahad ise raamatut lugeda! Lobisen ühtteist välja.

Korrumpeerunud vallavanem (kes maksis ühele mehele, et too tema hullumeelse tütrega abielluks), kanepikasvatajast politseinik, vanaema, kes laskis surnuks peetud tüdrukul oma keldris elada, väike poiss, kes vahib tühjusse ja karjub “tädi!”, impotendist vägistaja doktor, Silva jobu elukaaslane. Ja nii edasi…
Tegelaste komplekt oli vägev ja hoolimata oma hullustest (tänu sellele?) klappisid nad kõik kenasti kokku ja lõid viljaka pinnase põnevuseks ning unetuseks 🙂

Mul tekkis raamatut lugedes mitmeid küsimusi (miks Silva oma vanaema nii hilja haiglasse vaatama läks? Miks Miko kohe peale õnnelikku surmasuust pääsemist ennast aknast alla kukutas?), aga mulle meeldis, mismoodi see lugu arenes.

Ma loodan sümpaatsele Hugole edaspidistes osades õnne armastuses 🙂

Kui ma enne raamatu lugemist arvasin, et see kaanepilt on lummav, siis nüüd vaatan ma selle peale ebamugavustundega… Kes loeb, saab aru miks.

Jah, oleks põnev lugeda, kuidas Silva lugu edasi areneb. Kahju ainult, et nii mõnigi huvitav karakter selles raamatus surma sai. Aga miski ütleb mulle, et Omavere on hullude ja mõrtsukate põhjatu kasvulava, nii nagu Midsomeri külakesed.

PS: raamatu autori pilt on leitud netist, autoriks Ülo Josing, foto värvid keerasin tuksi (mustvalgeks) mina.

Raamatu kaanefoto on Evgeni Kolesnikult, siin lehel saab originaali ka näha: http://illusion.scene360.com/art/80768/evgeni-kolesnik/