Maria Semple “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?”

Teema 28: Raamat, mille põhjal tehtud film linastub aastal 2018
Maria Semple “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?” (339lk. Varrak)

Bernadette.png
Ma ostsin selle raamatu kahel põhjusel:
1. Olin just lugenud Ruth Reichli “Küüslauk ja safiirid”, mis oli mõnus lugemine ja selle Bernadette`i kaanepilt oli praktiliselt samasugune.
2. See raamat oli allahinnatud ja maksis ainult 3 eurot.
Sisust ei teadnud ma midagi.
Nüüd, mõned aastad hiljem, avastasin, et sellest raamatust vändatakse film ja kuna väljakutse teema sobis, läks raamat lugemisse.
Sisust ei teadnud ma ikka veel mitte midagi. Aga ma arvasin miskipärast, et see on mõnest tibist, kes ära kaob. 🙂
Ja lugedes saabus üllatus, sest see oli hoopis teistsugune raamat!
Palju huvitavam, palju mitmekesisem, palju ägedama kadujaga.

Bernadette Fox on kuulus arhitekt. Natuke Ayn Randi Howard Roarki sarnane, kes on omast ajast ees, astub üle kaasaja piiride, teeb väga puhaste joontega ehitisi, aga – tema saab selle eest tunnustatud (Roark tambiti mutta)! Raamatus on muide Randi ja Roarki ka mainitud, seoses sellega, et “isegi Ayn Randi arhitekt oli meessoost!” (Ayn Rand ei olnud ju feminist, et ta oleks pidanud oma arhitekti naissoost tegema. Randi filosoofia oli hoopis muus, eelkõige inimese isiklikus mõtlemisvõimes).
Tol ajal kui tegutses Bernadette, oli aga ennekuulmatu, et noor naine on arhitekt ja et ta teeb midagi ebatraditsioonilist.
Igal juhul hakkas Bernadette mulle meeldima.

*”Bernadette ja tema entusiasm olid nagu jõehobu ja vesi: proovi neid vaid lahutada ja sind tambitakse surnuks.”

PS! Bernadette KUDUS igal võimalikul juhul! Koosolekul, loengutes, kohtumistel. Tema aina kudus. 🙂

Naine, kes ei lasknud ennast loksutada “sääskedest”, st. tema ümber pirisevatest ja sädistavatest naisinimestest, kelle peas tarkusele ja ajudele eriti ruumi ei olnud – kõik mõttetegevus oli haaratud klatšimisega, nuhkimisega ja teiste elude torkimisega. 😀
Sääsed olid:
*Audrey Griffin – Bernatette`i närvihaige naaber, kes kiusu pärast laskis Bernadette`i aias olevalt künkalt põldmarjad eemaldada ning kui künkalt tänu vihmasajule (ja lagedaks jäänud nõlvadele) mudalaviin tema majja põrutas, oli süüdi Bernadette.
Üllataval kombel oli temast raamatu lõpus siiski kasu ka.
*Soo-Lin Lee-Segal – Bernadette mehe Elgari uus klatšihimuline assistent, kes ei jätnud kasutamata ainsatki võimalust Elgari kätt hoida ja talle küljealla pugeda. See lugu ei lõppenud hästi.

Jõudsime abikaasa Elgar Branchini.
Mees oli Microsofti legend, uue salajase projekti Samantha 2 isa, tema TED-i video oli vaadatavauselt 4. kohal ja firmabussi vahekäigus püüdsid kaassõitjad teda kasvõi korrakski näpuotsaga puudutada.
Vastandid ilmselt tõmbusid, sest need kaks – Bernadette ja Elgar – tundusid olema küll kaks väga erinevat inimest.
Igal juhul oli neil aastaid tore abielu ja väga kift tütar, noor geenius Bee, kes selles raamatus jutustajarollis.

Bernadette`i peetakse hulluks. Ta pelgab inimesi ja hoiab omaette. Nüüd on see viimane võimalus aga käest kadumas, sest tema tütar tahab sõita Antarktikasse. Kogu perega. Nad on seda sõitu ise tüttrele lubanud – kui ta õpitulemused on suurepärased, nad sõidavad! Nii et Bernadette`l ei jäägi muud üle kui pakkima hakata.
Siit algavadki sekeldused, kuni naine kaob ja isa ning tütar teda otsima asuvad.
Antarktikareis siiski toimub ja mulle, talvehullule, oli see reisiosa küll tõeline maiuspala. Suured sinised jäämäed, üksildane külm koht. Väga äge!

*”Antarktikast on vaja teada ainult selle kolme horisontaalset triipu. Kõige all on veetriip, mis jääb musta ja tumehalli vahele. Selle peal on maatriip, mis on tavaliselt must või valge. Seejärel on taevatriip, mis on halli või sinist tooni. Antarktikal pole lippu, aga kui oleks, peaks sellel olema kolm eri halli varjundiga horisontaalset triipu. Kui tahta eriti kunstipärane olla, võiks lipp olla üleni hall, aga ikkagi võiks öelda, et sellel on kolm halli triipu, vee, maa ja taeva jaoks, aga siis kuluks liiga palju aega selgitamisele.”
Natuke nagu Eesti lipu moodi, kaspole. 🙂

Raamatu lõpp oli veidi segane. Tekkis tunne, et kirjanik tahtis loo otsad kiiresti kokku tõmmata ja sai sellega muidugi ka kenasti hakkama. Üldmuljet raamatust see siiski ei rikkunud, nii et oli tõesti hea lugemine!
Huvitav, milline see film tuleb.

PS: Selles raamatus oli üks tore väljend: ta on nagu kaka hautises.
Mis tähendab, et kui sa valmistad hautise ja see on jube hea ja sa tahad seda süüa, aga keegi võtab tillukese tükikese kakat ja segab selle sinna hautisse ning ongi kõik rikutud – sa ei taha seda enam mingil tingimusel suhu pista!

Peale nende kahe eestikeelse prilliraamatu avastamist, hakkas mulle siin-seal teisigi samasuguseid silma jääma. Niisiis kui mõne sellise leidsin, salvestasin. Nüüdseks on neid juba päris palju. 🙂

Advertisements

Ayn Rand “Allikas”

10/53 Teema 30: Raamat, millel on rohkem kui 600 lehekülge
12651171_1146992511991591_2301376694663869937_n
Ayn Rand “Allikas” (Oceanic 790lk)
Lõpetasin selle raamatu eile öösel kell 2. Ja ei suutnud magama jääda. Kui see lõpuks õnnestus, nägin unes trükipresse, pooleliolevaid hiiglaslikke maju, jubedate inimeste ülbet naeru ja kõige selle peale rahulikult vaatavat Howard Roarki.
Ma ei ole kunagi lugenud ühtki nii mõtlemapanevat, masendavat ja helget raamatut kui see!
Peategelane on Howard Roark, arhitekt. Ta visati ülikoolist välja, kuna tal oli oma nägemus arhitektuurist ja kuna ta keeldus joonestamast maju sambakeste ja karniisidega. Ta ütles, et aus hoone, nagu ka aus inimene peab olema ühtne ja ühe usuga, mis määrab tema elu allika.
Raamatu selgrooks on Howardi tee arhitektina, kes ei pea kinni ühiskonna poolt etteantud normidest ja kellega ei ole võimalik mängida, samal ajal kui tema ümber käib manipuleerimine, lipitsemine, ülbitsemine ja veelkord – manipuleerimine. Sellises seltskonnas enda vastu ausaks jääda peaks olema võimatu, aga ei ole.
Manipuleerimise ja aususe kõrvalteemaks on raamatus armastus. Mitte sellele moel, et kohtuvad kaks inimest, kes teineteise kõrval õnnelikult läbi elu käivad, vaid näide sellest, mismoodi armastuse pärast tuleb kannatada, et see lõpuks midagi väärt oleks.
Roarki arhitektuuri kohta kirjutati:
Inimene, kes sellise hoone kavandas, oleks pidanud enesetapu sooritama. Inimene, kes suudab luua midagi nii ilusat, ei tohiks kunagi lubada selle püstitamist. Tema aga laseb selle ehitada, et naised saaksid selle rõdudele mähkmeid kuivama riputada ja mehed selle treppidele sülitada. Kui sealauta langeb valguskiir, näitab see kiir meile sõnnikut, ja see valguskiir on solvav.
See raamat on täis lõike, mis panevad nende üle tükiks ajaks mõtlema ja nii ei saa siit lihtsalt leht lehe järel läbi tormata, vaid ongi nii, et loed ja mõtled ja mõtled veel. Kindlasti ei tohi seda raamatut lugeda liiga noorelt! Siin peaks olema mingi hoiatus, et alla 25 keelatud ja mida vanemalt, seda parem ja seda rohkem mõistad.
…Ta avas akna ja vaatas taevasse. Pea kuklas, tundis ta kaelalihaste pinget ja mõtles, et ehk ei tulegi see eriline pühalikkusetunne taevasse vaatamisel mitte sellest, millest inimene mõtiskleb, vaid sellest, et pea on tavalisest kõrgemale tõstetud….
See on nüüd SEE raamat, peale mida ei oskagi midagi uut kätte võtta