Maria Semple “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?”

Teema 28: Raamat, mille põhjal tehtud film linastub aastal 2018
Maria Semple “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?” (339lk. Varrak)

Bernadette.png
Ma ostsin selle raamatu kahel põhjusel:
1. Olin just lugenud Ruth Reichli “Küüslauk ja safiirid”, mis oli mõnus lugemine ja selle Bernadette`i kaanepilt oli praktiliselt samasugune.
2. See raamat oli allahinnatud ja maksis ainult 3 eurot.
Sisust ei teadnud ma midagi.
Nüüd, mõned aastad hiljem, avastasin, et sellest raamatust vändatakse film ja kuna väljakutse teema sobis, läks raamat lugemisse.
Sisust ei teadnud ma ikka veel mitte midagi. Aga ma arvasin miskipärast, et see on mõnest tibist, kes ära kaob. 🙂
Ja lugedes saabus üllatus, sest see oli hoopis teistsugune raamat!
Palju huvitavam, palju mitmekesisem, palju ägedama kadujaga.

Bernadette Fox on kuulus arhitekt. Natuke Ayn Randi Howard Roarki sarnane, kes on omast ajast ees, astub üle kaasaja piiride, teeb väga puhaste joontega ehitisi, aga – tema saab selle eest tunnustatud (Roark tambiti mutta)! Raamatus on muide Randi ja Roarki ka mainitud, seoses sellega, et “isegi Ayn Randi arhitekt oli meessoost!” (Ayn Rand ei olnud ju feminist, et ta oleks pidanud oma arhitekti naissoost tegema. Randi filosoofia oli hoopis muus, eelkõige inimese isiklikus mõtlemisvõimes).
Tol ajal kui tegutses Bernadette, oli aga ennekuulmatu, et noor naine on arhitekt ja et ta teeb midagi ebatraditsioonilist.
Igal juhul hakkas Bernadette mulle meeldima.

*”Bernadette ja tema entusiasm olid nagu jõehobu ja vesi: proovi neid vaid lahutada ja sind tambitakse surnuks.”

PS! Bernadette KUDUS igal võimalikul juhul! Koosolekul, loengutes, kohtumistel. Tema aina kudus. 🙂

Naine, kes ei lasknud ennast loksutada “sääskedest”, st. tema ümber pirisevatest ja sädistavatest naisinimestest, kelle peas tarkusele ja ajudele eriti ruumi ei olnud – kõik mõttetegevus oli haaratud klatšimisega, nuhkimisega ja teiste elude torkimisega. 😀
Sääsed olid:
*Audrey Griffin – Bernatette`i närvihaige naaber, kes kiusu pärast laskis Bernadette`i aias olevalt künkalt põldmarjad eemaldada ning kui künkalt tänu vihmasajule (ja lagedaks jäänud nõlvadele) mudalaviin tema majja põrutas, oli süüdi Bernadette.
Üllataval kombel oli temast raamatu lõpus siiski kasu ka.
*Soo-Lin Lee-Segal – Bernadette mehe Elgari uus klatšihimuline assistent, kes ei jätnud kasutamata ainsatki võimalust Elgari kätt hoida ja talle küljealla pugeda. See lugu ei lõppenud hästi.

Jõudsime abikaasa Elgar Branchini.
Mees oli Microsofti legend, uue salajase projekti Samantha 2 isa, tema TED-i video oli vaadatavauselt 4. kohal ja firmabussi vahekäigus püüdsid kaassõitjad teda kasvõi korrakski näpuotsaga puudutada.
Vastandid ilmselt tõmbusid, sest need kaks – Bernadette ja Elgar – tundusid olema küll kaks väga erinevat inimest.
Igal juhul oli neil aastaid tore abielu ja väga kift tütar, noor geenius Bee, kes selles raamatus jutustajarollis.

Bernadette`i peetakse hulluks. Ta pelgab inimesi ja hoiab omaette. Nüüd on see viimane võimalus aga käest kadumas, sest tema tütar tahab sõita Antarktikasse. Kogu perega. Nad on seda sõitu ise tüttrele lubanud – kui ta õpitulemused on suurepärased, nad sõidavad! Nii et Bernadette`l ei jäägi muud üle kui pakkima hakata.
Siit algavadki sekeldused, kuni naine kaob ja isa ning tütar teda otsima asuvad.
Antarktikareis siiski toimub ja mulle, talvehullule, oli see reisiosa küll tõeline maiuspala. Suured sinised jäämäed, üksildane külm koht. Väga äge!

*”Antarktikast on vaja teada ainult selle kolme horisontaalset triipu. Kõige all on veetriip, mis jääb musta ja tumehalli vahele. Selle peal on maatriip, mis on tavaliselt must või valge. Seejärel on taevatriip, mis on halli või sinist tooni. Antarktikal pole lippu, aga kui oleks, peaks sellel olema kolm eri halli varjundiga horisontaalset triipu. Kui tahta eriti kunstipärane olla, võiks lipp olla üleni hall, aga ikkagi võiks öelda, et sellel on kolm halli triipu, vee, maa ja taeva jaoks, aga siis kuluks liiga palju aega selgitamisele.”
Natuke nagu Eesti lipu moodi, kaspole. 🙂

Raamatu lõpp oli veidi segane. Tekkis tunne, et kirjanik tahtis loo otsad kiiresti kokku tõmmata ja sai sellega muidugi ka kenasti hakkama. Üldmuljet raamatust see siiski ei rikkunud, nii et oli tõesti hea lugemine!
Huvitav, milline see film tuleb.

PS: Selles raamatus oli üks tore väljend: ta on nagu kaka hautises.
Mis tähendab, et kui sa valmistad hautise ja see on jube hea ja sa tahad seda süüa, aga keegi võtab tillukese tükikese kakat ja segab selle sinna hautisse ning ongi kõik rikutud – sa ei taha seda enam mingil tingimusel suhu pista!

Peale nende kahe eestikeelse prilliraamatu avastamist, hakkas mulle siin-seal teisigi samasuguseid silma jääma. Niisiis kui mõne sellise leidsin, salvestasin. Nüüdseks on neid juba päris palju. 🙂

Advertisements

Hundertwasser architecture

Teema 21: Kunstiraamat või kunstniku elulugu. Või mõni muu kunstiga tihedalt seotud raamat.
“Hundertwasser architecture” (Tachen 310lk)

Hundertwasser2

“Roheline rohi kasvab kõige kaunimalt punasel mullal. Kui ma 1946. aastal talus töötasin, siis nägin, kui pruun oli muld ja kui roheline rohi ja ma otsustasin hakata kunstnikuks.”
Niimoodi kirjutab enda kohta Friedensreich Regentag Dunkelbunt Hundertwasser.

Minu armastus tema kunsti vastu sai alguse väga juhuslikult. Aastaid tagasi käisime emaga bussireisil Hollandis ja peatusime ühes sõgeda kujundusega bensiinijaamas 🙂 Kõik oli värviline. Sinised sambad, kuldsed kuplid, punased aknaraamid, ei ühtegi sirgjoonelist seina ega tervet seinaplaati. Mosaiik ja värvide pillerkaar.
Uurisin, kes sellega hakkama on saanud ja jätsin nime meelde – Hundertwasser.

2011. aastal läksime Andrusega puhkusele ja esimeseks peatuspaigaks oli Viin. Mul on alati enne reisi korralik kodutöö tehtud, nii seegikord. Käisime läbi kõik Viinis asuvad Hundertwasseri ümberkujundatud majad.
Spittelau elektrijaam
hund1.jpg

Hund4
Hundertwasseri maja
Hund5
Hund6

Hundertwasseri jaoks olid joonlaud ja täisnurk kuritegu. Arhitektid peaksid unustama igasugused sirged jooned ja arhitektuur peaks sulanduma loodusega. Kas metsas või mereääres on mõnd sirgjoont?
“Kui keegi ehitab maja, peab puu maja kõrval olema kõrgem kui maja.”
Joonistada tuleb vaba käega, kasutada tuleb säravaid värve (mitte segatud kommivärve, mida looduses ei leidu).
Hundetrwasser leidis, et igaühel peaks olema “aknaõigus”. St. igal majas elaval inimesel peab olema õigus kujundada enda aknaümbrus oma näo järgi.
“Küünita aknast välja ja niikaugele kui su käsi ulatub, võid sa tõmmata värviringi, teha mosaiiki vms. Sinu kodu peab olema sinu nägu – ka väljastpoolt.”

Kui vaadata Hundertwasseri majade aknaid, siis on näha, millised võiksid meie kortermajad välja näha siis, kui inimesed tohiks enda ruumi ise kujundada. Oleks ju võrratult lõbusam kui praegused joonlaua järgi veetud sajaaknalised kuupmajad.

Hundertwasseri idee on ka nn. “puuüürnikud”. St. et osa kortereid elumajas on eraldatud puudele. Põrandal on muld, majas on katuselt puuüürnike tubadeni ehitatud kastmissüsteemid ja üürnikud ise kasvavad rõõmsalt akendest õue.
Ei ole utoopia, toimib! Mitmetel tema majadel on sellised korterid tõesti olemas.

Hund8.jpg
Raamatus on välja toodud erinevad projektid, kus temal, “arhitektuuri doktoril”, on palutud ilmetutest hoonetest pilgupüüdjad kujundada.
Mõned ehitised, mida tasuks googeldada:
Kuchlbauer Tower
St Barbara Church at Bärnbach
Rogner Bad Blumau
Hundertwasser Museum Abensberg
Hundertwasser House of Magdeburg

Aga loomulikult ei saa Hundertwasseri puhul mööda ka tema maalikunstist.
See on sama värvirõõmus ja loodusega põimuv kui tema “arhitektuuri doktori” tööd.
Üks pilt on eriti lõbus, kus ta on maalinud kõrghoone ja selle tippu ehitaja, kes hoone katuselt alla pissib. Ise kirjutas selle kohta, et ega teisiti polegi ju võimalik! Ei ole ehitajal aega kuskilt kõrgelt maapinnale sõita, et WC-d külastada. Ikka otse, kõrge kaarega  katuselt alla 😀

hund7.jpg
Kel asja Austriasse, Saksamaale või isegi Jaapanisse, siis soovitan mõnd tema maja külastada. Saate toreda elamuse ja näo naerule!
Nimekiri Hundertwasseri majadest asub:
SIIN