Olaf Esna “Pajatusi vanast Pärnust”

Pärnu rannas: rannakohviku seen, “Estonia” hotell, elevant ja palmid rannas.

Lugemise väljakutse: #argonaut
Jaanuar – palmi all. Koht, kus käiakse rannapuhkusel.
Olaf Esna “Pajatusi vanast Pärnust” (364lk. Otto Wilhelm)

Palmid on – on (vaata pilti! Tänasel tormipäeval otsisime ja leidsime).
Rand on – on!
Rannapuhkustel Pärnus käiakse – jah, käiakse küll.
Pärnakas ise jõuab randa muidugi siis, kui on talv ja vaja raamatust pilti teha.

Olaf Esna on meil Pärnus selline mees, kelle juurde võib minna ükskõik millise Pärnut puudutava küsimusega ja on kindel, et ta oskab sellele vastata. Või öelda täpse koha, kust vastust leida.
Siia raamatusse on kogutud Esna artiklid aastatest 2002-2016, kus ta kirjutab Pärnu kuurordi sünni ajalugu, siinsetest parkidest ja majadest ja inimestest ka.
Kuna meil on rannateema, siis peatun pikemalt sellel osal raamatust, kus on kirjutatud Pärnu kui supellinna ajaloost (kuigi teised osad on sama huvitavad lugeda!).

“Kes elab Pärnus, ei tarvitsegi sõita suvitama”. Sellise lausega see raamat algab.
Pärnu baadesakste ajalugu algab aga sellega, kui merre ehitati uhked jalgadel supelmajakesed. 1890. aastal alustas siin tööd esimene mudaravila, kus kallitele külalistele pakuti võimalust lesida veidi radioaktiivses Saulepa ranna mudas.
Uudised Pärnu kuurordist aina levisid, linn sai Venemaa kuurudite nimekirja ning ehitati uus (praegune vana) mudaravila, Wasa hotell (et majutada rootslasi) ning hotell Estonia.
Lugesin ja mõtlesin, kui kiiresti käisid tol ajal ehitustööd. Kõige rohkem võttis aega projektide kooskõlastamine, aga kui ametnikuhärrad oma tegemistega ühelepoole said, siis kerkisid hooned aastaga.

  1. aastal avati Pärnu rannakohvik, mis on tänu oma uhkele seenele siiani üheks Pärnu maamärgiks. Kui täna raamatut pildistamas käisime, siis ootasime lausa kolme seltskonna järel, et saaks pildi tühjast seenest! Ja ometi on talv, lumi ja tuisupäev. 🙂 Rahvusvaheline seltskond oli seenel tänagi – Norra perekond, kaks venekeelset prouat ning eestlannad.

Olev Siinmaa projekteeritud rannakohvik oli ilmselt üks šikk koht.
Vaatasin teda täna ja kujutasin ette, mismoodi päeval rannas lebanud rahvas õhtuks endid üles lõi, soengud pähe sättis ning kohvikusse elavat muusikat kuulama ning tantsima tuli. Kusjuures – rannakohvik töötas pikalt ilma alkoholimüügita! Osati lõbutseda ka lihtsalt muusikat kuulates ja tantsides.

Huvitav raamat! Muhedad ja huvitavad artiklid ning hea pildimaterjal. Lisaks sellele suurepärase kujundusega raamat – mõnus raske kõvakaaneline köide ning paksud kollakad (mitte libedad valged!) leheküljed.
Puhas lugemisnauding.

Esimene pilt on otse seene juures oleva jutupeatuse QR-koodi alt ilmuv Uno Lahe luuletus “Pärnu rand öösel”.
Teine pilt on seene valamisest. Väga äge foto mu meelest!