Pam Smy “Thornhill”

Teema 38: Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist.

Pam Smy “Thornhill” (544lk. David Flickling books)

Eesti keeles ei ole. Võiks olla.

75429384_2829113433779482_4935854593557921792_o.jpg

Autor on nii teksti kirjutaja kui illustratsioonide joonistaja.

See oli üks sünge raamat. Must-valged kaaned, musta värvi leheservad, mustvalged illustratsioonid ja peatükkide vahel süsimustad tühjad lehed.

Meeleolu, mis lugedes tekkis, oli sama must.

Nii kurb!

Kaks tüdrukut – Mary, kelle lugu toimub aastal 1982 ja on edasi antud Mary päeviku vormis ning Ella, kelle lugu toimub aastal 1992 ja on edasi antud piltides. Jutu ja piltide peatükid vahelduvad ja saavad raamatu lõpus kokku.

Mary on orb ja elab Thornhilli lastekodus. Tüdrukul on selektiivne mutism (eesti keeles on sel teemal Lille Roometsa raamat “Üks väike valge tuvi”), õpetajad teda ei mõista ja kaaslased kiusavad. Eriti üks, lastekodu iludus, kes on otsustanud Mary elu põrguks teha.

Tüdruk leiab lohutust nukkude voolimises ja tunneb, et raamatu “Salaaed” peategelane Mary oli tema sugulashing.

Thornhilli ümbritseb suur metsik aed, kuhu Mary oma kiusajate eest põgeneb.

Aastaid hiljem elab tühjaksjäänud Thornhilli kõrval Ella, kes kummalisel kombel näeb maja hoovis omavanust tüdrukut ja tondilossi katusekorruse aknas põlevat tuld.

Ella hakkab uurima, mis Thornhillis toimus.

See oli lihtsalt nii kurb raamat, et…

Nähke inimesi enda läheduses! Neid, kes on vaiksed, tagasihoidlikud, ei sulandu gruppi. Nad ei ole mingid friigid. Inimesi on lihtsalt erinevaid ja igaühel on mingi eriline oskus, mida pealiskaudsel vaatamisel ei pruugi tähelegi panna.

Sellised raamatud õpetavad silmi avama ja seltskonnahingede ning kaunitaride taga märkama tasaste sisu ja sügavust.

Peaks olema noortele kohustuslik lugemine, oleks koolides vähem kiusamist ja mõnitamist.

Lugemas nägin seda raamatut üht noormeest Stockholmi sci-fi raamatupoes. Päris mõtliku näoga luges.

Ray Bradbury “The Halloween Tree”

Ray Bradbury “The Halloween Tree” (148lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole. Aga võiks olla!

75220704_2816904758333683_5476698453385936896_o.jpg

See on nüüd niisugune Halloweeni raamat, mida võiksid lugeda ka kõik need, kes ei salli seda “triki ja triititamist” silmaotsaski. Lugu algab küll poistekamba kostüümide ja ukselt-uksele käimisega, aga jõuab välja lausa vaaraode aegsesse ajalukku.
Rääkimata sellest võrratust, imelisest keelest, milles kogu lugu kirja on pandud! Tekst nagu muusika. Iga lause, mis silme eest läbi voolab on lugemisnauding.

Niisiis – Tom Skelton (milline suurepärane nimi Halloweeni ajaks, Skelton = skeleton (luukere)!) ja tema sõbrad satuvad Halloweeni ööl ühe kummalise maja ukse taha. Veider omanik avab ukse ja kommiandmise asemel valib ta hoopis triki ning lööb ukse poiste nina eest kinni. Sellist kohta tuleb lähemalt uurida, ning poisid pudenevadki maja hoovi, kus nende imestuseks ja imetluseks seisab Halloweeni puu! Täis kõrvitsaid, mil igal oma nägu peas ja silmad ning suud hiilgamas. Ja mees, kes neid uksel kommidega ei kostitanud, viib poisid hoopis ajarännule, et tutvustada neile Halloweeni ajalugu.
All Hallows Eve, ehk kõigi pühakute öö. Kuidas inimesed on juba aegade hämarusest suhelnud oma surnutega, tõrjunud kurja ja uskunud jumalaid, kes neid aitavad.
Õue jäeti potte sooja toiduga, et vaimud, kes muidu tuppa siseneksid, jääksid hoopis välja sööma ja lahkuks. Siit on alguse saanud kostüümides ukselt uksele käimine ja pererahva kommijagamine.

Väga-väga huvitav lugemine! Võiks tõesti eesti keeles ka ilmuda, sest kuigi on tegu lasteraamatuga, sain ma neile lugudele internetist lisa otsides oma silmaringi jälle mitme sentimeetri jagu laiemaks käristada.
Näiteks peeti Briti saartel 1. novembrit aasta alguspäevaks. Suvi sai läbi, algasid külmad ja talv, et kevade alguseks jõudu koguda. Mulle päris meeldib see mõte, et uus elu algab vaikuse ja puhkusega, et siis õide puhkeda.
*”World turn! Leaves burn!
Grass die! Trees…fly!”

Selles raamatus on suurepärased illustratsioonid ja ma arvan, et Kindles oli seda tore lugeda küll, aga ma hangin ta endale ka pärisraamatuna.
Nagu keegi Goodreadsis kirjutas – kui igal aastal enne jõule saab loetud Dickensi “Jõululugu”, siis on see raamat nii hea, et igal aastal enne oktoobri saamist novembriks võiks lugeda just “The Halloween Tree” raamatut.

Diana Leesalu “Mahajäetud maja”

Teema 25: Raamat autorilt, kes on sinuga samal päeval sündinud.

See oli nii äge teema! Ma pole ühegi teema puhul nii põhjalikku tuhnimist ette võtnud, kui selle. Uurisin islandlasi ja jaapanlasi ja rootslasi ja valisin ühe autori juba peaaegu välja, aga siis, oktoobri keskel veelkord otsides, leidsin äkki päris kodumaise autori, kellest mul enne aimugi ei olnud ja kelle sünnipäev on 1. novembril.
Palju õnne Diana Leesalu! 🌻🌻🌻

Diana Leesalu “Mahajäetud maja” (285lk. Pegasus)

75614146_2813956315295194_1224841573791956992_o.jpg

Oi, see oli LAHE raamat! Kohe esimesest peatükist alates sai naerda ja laagrisse minevatele koolipoistele kaasa elada. Martin ja Joonas ja hiljem nendega liituv Mini-Martin on väga ägedad kutid, keda ei hirmuta isegi palaval päeval puuriidaladumine ega pekikuubikutega supp. Aga pähe kuumav päike nõuab jäätist kõhtu ja kuna kõik suured asjad algavad väikestest kokkusattumustest, siis juhtub nii, et jäätist otsides leiavad poisid hoopis vana maja. Kohalikud hoiavad sest majast eemale, aga poistel on muidugi vaja lähemalt uurida.
Kõik on põnev ja tore, kuni majja kaob nende klassiõde Miia. Läheb ja ei tule enam tagasi ning teda otsima läinud poisid kukuvad äkki läbi keldriluugi hoopis teise maailma.
Ja see teine maailm oli ikka tõeliselt huvitav ja hirmutav ja kangelasi vajav paik!

Niisiis – raamat, kus on seiklusi, hulga huumorit ja vahvad tegelased.
Mina olen oma leiuga siia teemasse väga rahul ja kes pole seda raamatut lugenud, soovitan!

Miks pildil on õun, saavad teada need, kes raamatut loevad. 🍎

*Oled sa kunagi kuulnud, et mõni vihmapiisk ennast uputuse eest vastutavaks peab?

* Närvid on nagu mingi kampsun, mille keegi on meie sisse kudunud. Kui üks lõng katki läheb, siis sa lähed hulluks ja paistad näost imelik.

Amy Cross “The Ghosts of Hexley Airport”

Amy Cross “The Ghosts of Hexley Airport” (290lk. Amy Cross)
Eesti keeles ei ole.

75008652_2809806572376835_1654068467776618496_n.jpg

Huxley lennujaama öise turvateenistuse vanem Tom seisab 7. väravas ja vaatab klaasi taga laiuvasse pimedusse.
Tema peegelduse kõrval kumab klaasil veel üks nägu. Ja teine. Ja kolmas. Ainult Tom näeb neid nägusid. Turvakaamera üritab aga lõputult tühjusse teravustada …

Lennuväljad on niigi kõhedad kohad, aga kes soovib sinna juurde lugeda lennukatastroofist, lumetormist, vaimudest ja kättemaksust, sellele sobib see raamat hästi.

Mind võlus raamatu pealkiri, aga lugedes autori kohta, et ta on kirjutanud enam kui 100 õudukat, tekkis mul kahtlus, kas sellest raamatust saab lugemiselamus. Peab ütlema, et tegelasi oli hulgi ja tegevus hüppas ühest paigast teise. Kohati jäi mõne tegelase käitumine ka arusaamatuks.
Aga – kui pidi olema jube, siis oli jube! Tühi öine lennujaam, kus äsja tööle tulnud Casey peab angaarides ja kõmisevates koridorides patrullima. Kummaliselt käituvad turvakaamerad, katkev side, jubedad vaikivad või hullunud kolleegid ja viirastused. No ikka päris hirmsaks läks!
Ja lõpp võttis mitu korda järjest suu ammuli, sest peale kaanel olevas kokkuvõttes lubatud lennukatastroofi planeerimise toimus seal veel midagi, mida eladeski poleks suutnud ette aimata!

Oli hirmus kummituslugu!
Väga mõnusalt kõhe õhkkond.
Ma ikka üldse ei salli lennukiga lendamist! 

Carlos Ruiz Zafon “Kesköö palee”

Carlos Ruiz Zafon “Kesköö palee” (232 lk. Varrak)

74237642_2796773483680144_5357994993367646208_o.jpg

Alles ma kirjutasin, kuidas ma haaran alati uue Ruth Ware raamatu järgi, nüüd tuleb sama kirjutada – kui ilmub uus Zafon, siis mina kohe kraban. 🙂

Seekordses loos toimub tegevus Indias. Lahutatud kaksikud Ben ja Sheere, kuri võõras, uhke ja müstiline vana maja, mahajäetud hiiglaslik raudteejaam ja suured saladused ning kättemaksuiha.
Mõnusa meeleoluga kirjutatud (nagu Zafon ikka) ja parajalt õudne. Kirjeldused on muljetavaldavad ja tuleleekides kummitusrong näeb kindlasti vapustav välja.

Räägin sisust!
On paar kohta, mis mind mõtlema panid, et kas tegelaste selline käitumine oleks ikka loogiline.
Näiteks saabuvad noored Beni ja Sheere isa majja, kust leiavad rongimaketi. Nagu imeväel ärkab rong ellu, hakkab sõitma ja noored näevad vagunis endi kujukesi. On selge, et kuri on majas ja valvab neid. Mida nad teevad? Leiavad magamistoad ja lähevad igaüks oma tuppa magama.
See (ja mõni asi veel) pani kulmu kergitama ja endalt küsima, et kas ikka päriselt või?

Aga hoolimata sellistest pisikestest küsitavustest on Zafon ikka võrratu meeleolulooja ja jutuvestja!
Ja mainin ära, et raamatul on kõvad kaaned ja erakordselt ilus kaanekujundus! See on juba omaette väärtus. 🙂

Jeff Degordick “The Witch of Halloween House”

Jeff Degordick “The Witch of Halloween House” (258lk. Kindle)
Eesti keeles raamatut ei ole.

74601211_2796773600346799_5865893666601566208_o.jpg

Sel aastal on mul Halloweeniga kuidagi sõbralikumad suhted kui varasemalt. Ilmselt aitas asjale kaasa Stockholmis käimine, kus sõbralikke kõrvitsaid ja nunnusid hiigelämblikke mitmele poole jagus.
Aga kindlasti oli abiks ka lugemine, sest selles raamatus oli kõike, mida juba muinasjuttude east kartma (ja põnevusega lugema) on hakatud.
Poolpõlenud maja metsa sees, võimas nõiamoor katlaga, kus ta oma mürgijooke keedab, nahkhiired, nõiutud täiskasvanud ja usinad lapsed, kes peavad kogu linna päästmise enda kätte võtma.
Ja muidugi terve hulk ellu ärganud kõrvitsamehi, kes Halloweeni ööl inimesi taga ajavad ja ära süüa üritavad.
Lasteraamat küll, aga tihti ongi lasteraamatud palju paremini kirjutatud ja hirm jõuab lugejani ehedamalt. Nii ehedalt, et raamatusse süvenenult pidin rabanduse saama, kui kass ennast äkki vastu mu jalgu nühkima hakkas …

Ruth Ware “Luku taga”

Ruth Ware “Luku taga” (315lk. Helios)

74214418_2796773423680150_5589950745207111680_o.jpg
Ruth Ware. Mulle piisab sellest nimest ja ma lihtsalt pean tema uut raamatut lugema! Esimene jättis nii vinge mulje, mida ei suutnud kustutada ka kaks pisut komistavat järgmist, aga tundub, et neljanda ja nüüd viienda raamatuga läheb Ware aina paremaks! Sest see lugu, “Luku taga”, oli ikka päris korralik õudukas. Kujutasin situatsioone täiesti elavalt ette ja arvan, et oleks ise sellises majas ja sellises olukorras olles selja keeranud ja minema kihutanud!
Kuigi – lõpus ju selgus, miks Rowan paigale jäi.

Mulle tundus algusest peale, et ma loeks nagu lugu aastast 1800. Need kirjad, pöördumised härra Wrexhami poole, guvernandi rongiga saabumine, linnast eemal olev maja. Kõigel sellel oli ajaloo hõngu. Ja siis äkki lajatati tehnoloogia viimase sõnaga ja minu pildikesed pudenesid kõik laiali. Ja see tuli ainult kasuks! Sest terve raamatu jooksul kõikusin ma tänapäeva ja ammuse aja vahel ning see lisas asjale ainult vürtsi.

Puudutan raamatu sisu! Loe edasi omal vastutusel. 🙂

Ma olin algusest peale hämmingus, et tõesti võiks midagi sellist juhtuda – majas on 3 väikest last, võetakse uus lapsehoidja ja vanemad sõidavad kohe pikaks ajaks kodunt minema! Muidugi olid kõik need ootamatud kõned emalt jne. aga kes julgeks jätta täiesti võõra inimese niimoodi oma lastega sellisesse majja? Ausalt öeldes hirmutas kogu see tehnika revolutsioon seal majas mindki täiesti ära ja mina olin ju ainult lugeja. 🙂 Milline jube koht elamiseks.
Mis mulle meeldis, oli mürgiaed! Väga põnev! Väga uhke ajalugu. Väga kriipivalt kirja pandud.
Aga räägime nüüd neist helidest, mida Rowan öösiti kuulis. Alguses oli kriiks-kriiks ja siis äkki, alates leheküljest 199, kostus pööningult kriuks-kriuks! Heli muutus keset lehekülge ja jäi lõpuni kriuksuks (mis ei olnud enam nii hirmus, kui varasem kriiks!). Kas kellelgi on ingliskeelset raamatut? Kas heli tõesti muutus?

Raamatu lõpp on saanud omajagu kriitikat – lugu jääks justkui õhku ja konkreetset lõpplahendust ei ole. Ise lugesin viimased leheküljed mitu korda üle ja sain sealt enda jaoks siiski raamatule lõpu. Kas see häirib rohkem või vähem on iseasi, aga me saame teada, mis majas juhtus.

Väga hea lugemine! Sünge lugu ebameeldivas keskkonnas veidrate tegelastega.
Aga nii köitev!
Ja ma ootan uut aastat, et uut Ruth Ware raamatut lugeda! Küllap see taas tuleb. 🙂

74214418_2796773423680150_5589950745207111680_o.jpg