Hallgrímur Helgason “The hitman’s guide to housecleaning”

Teema 34: Islandi kirjaniku raamat
Hallgrímur Helgason “The hitman’s guide to housecleaning” (257lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

01Island

Ma ei oodanud ühelt islandi kirjanikult sellist raamatut!
Peategelane on Toxic, horvaadi maffia palgamõrtsukas New Yorgist, kes on edukalt maha nottinud juba 66 inimest, aga astub 67. ämbrisse, sest see on politseinik. Toxic peab kaduma. Niisiis põgeneb ta kiirelt lennujaama, et kodumaale tagasi lennata, aga märkab seal tugevdatud politseivalvet. Mida üks mõrtsukas teeb? Tapab lennujaama WC-s pastor Friendly, kes natuke tema moodi välja näeb, ning lendab jumalasulasena Islandile, kus head pastorit juba pikisilmi oodatakse.
Maa, kus ööd on säravad ja tüdrukud on pikad – või oli see vastupidi, Toxicule ei meenu.

Naersin nii mõneski kohas südamest, sest autori huumorisoon on sama vildakas kui minu oma. No näiteks arutleb Toxic Islandi poole lennates kaptenite kokpiti-monoloogide üle reisijatele, et need on kõik mingis tundmatus keeles, “airish” nimetab ta seda, mis tundub talle kui ladinakeelne palve jumalale, et neil lubataks üle isanda muru lennata.
Ja miks karjuvad islandlased lennukis juues “skull”?

Pere, kus teda oodatakse, on kohalike teleevangelistide oma ja Toxic koperdab rõõmsalt islandi nimede otsa, mida tema horvaadi keel hääldada ei suuda. Gudmundur (edaspidi Goodmoondoor) ja Sigridur (edaspidi Sickreader). Ja neil on tütar Gunhildur (edaspidi Gunholder) ning poeg Thordur (edaspidi Torture).

Ütleme nii, et Toxicul pole enda uues nahas just kerge. Tema palgamõrtsuka suhtumine ja keelekasutus trügib alatihti isa Friendly huultele ja tekitab peaaegu paksu pahandust. Peaaegu, sest Toxicul on õnneks kiire reaktsioon, et asju siluda.

Raamatus on mitmel korral juttu ka Eurovisioonist, mida kõik islandlased põnevusega vaatavad – 99% saarerahvast istub sel õhtul telekate ees.
Sel aastal viivad trofee koju “punt kisavaid, Halloweeni kostüümides soomlasi”.

Aga Toxic ei jää igavesti isa Friendlyks. Tapmine tuleb välja ja vaese horvaadi elu läheb kibedaks. Aga mitte vähem naljakaks. 🙂
Nalja ja äparduste kõrval kirjutatakse ka sõjast ja Tomislavi sõdurielust enne seda, kui temast palgamõrvar Toxic sai.

*Ainult siis, kui riigis on olnud üle 50 sõjavaba aasta, hakatakse muretsema millegi sellise üle, nagu õhukvaliteet baarides.

*Islandi suvi on nagu külmkapp, mille uks on kuueks nädalaks lahti jäetud. Valgust on ja jää on ära sulanud, aga tõeliselt soojaks ei lähe kunagi. Külmkapp on ja jääb külmkapiks.

Advertisements

Hendrik Groen “Ela ja lase elada”

Hendrik Groen “Ela ja lase elada” (261lk. Eesti Raamat)

01Groen.jpgInimene plaanib, jumal juhib. Ehk kuigi mul oli riiulil kindlalt lugemisjärjekorras 4 raamatut, trügis see siin ülbelt nende ette. Käisin RR-is, nägin seda, ühe mu lemmikkirjaniku uut raamatut ja koju jõudes hakkasin kohe lugema.

Hendrik Groen ei ole oma musta huumorit kuskile kaotanud! Lugu ei räägi küll enam vanadekoduasukatest, nagu tema varasemates raamatutes, aga tegutsejad on ikkagi mehed, umbes 50-aastased, golfisemud ja muidu hullud.
NB! Avaldan natuke raamatu sisu!
Muidu lihtsalt ei saa seda juttu siia kirja panna. 🙂

Niisiis – Arthur töötab WC paberi müügifirmas, juba eiteakuikaua töötab, kuni ta ühel päeval ära koondatakse. Kodus on tal naine Afra, kellega ollakse koos rohkem mugavusest ja väljaspool kodu on tal 2+1 semu, kellega koos golfi mängitakse ning maailma parandatakse.
Ja siis tuleb idee! Kui korraldaks Arthuri surma! Saaks ilma lahutusejamadeta lahti naisest ning koliks Itaaliasse, kaunisse villasse. Läheb suureks ja põhjalikuks planeerimiseks, matuseasjade ajamiseks ning uue identiteedi loomiseks. Villa on meestel juba olemas.
Muuhulgas tulevad Arthurile toredad mõtted, mismoodi matuseid saaks ka raha teenimiseks ära kasutada (muidu on ju puhas väljaminek!): peale tseremooniat võiks müüa lahkunu pildiga T-särke ning kruuse, enne talitust aga uusi taskurätte. Inimesed võiks ettetellimisel saada ka pisikese portsu kadunu tuhka. Kogu ürituse elavdamiseks võiks kirstust tulla ka eelsalvestatud kadunukese hääl. Näiteks “Laske mind välja!” oleks mõjus, aga kaunilt lauldud “Time to say goodbye” oleks kindlasti asjakohasem …
Raamatus on kirjas veel palju häid mõtteid. 😛
NB! Raamatus on (taas!) mainitud ka Arvo Pärti!

Ma turtsusin ikka mitmes kohas kõva häälega naerda ja elasin meestele rõõmuga kaasa.
Tore on ka see, et Arthuri mõtetega peatükkide vahel on kirja pandud ka Afra mõtteid.
Ja kui tihti me mõtleme, mis raamatut võiks keskealisele mehele lugemiseks pakkuda? No see sobib suurepäraselt (vaadake ainult, et tal pärast lugemist imelikke mõtteid pähe ei tuleks …). 😉

*Kuidas abikaasaga koos tennist vaadata?
Leppisime kokku, et kumbki võib ülekannet kommenteerida ainult positiivsest küljest. Tulemuseks on see, et istume nüüd tunde vaikides teleka ees.

*Elu on üks suur hambajuure ravi.

Hjorth/Rosenfeldt “Mees, kes jälgis naisi”

Palju õnne, kirjastus Helios! 10 aastat! 🙂
Hjorth/Rosenfeldt “Mees, kes jälgis naisi” (524lk. Helios)

30.jpg
Limonaad
Pakk küpsiseid
Kaks banaani
Šokolaadibatoonid
Valgendaja pudel
Mõrtsukal oli kõik, mis vaja, kaasas. Töö võis alata.

See on üks haarav sari! Kuigi Sebastian on üks paras lurjus (aga geniaalne lurjus, seega on ühtteist talle andestatav) ja Vanja (tegelikult ka?! No miks on naise nimeks Vanja?) on äraütlemata ebameeldiv ning endast heal arvamusel olev tibi, on raamat nii põnev, et kahju on ööaega magamisele kulutada.
Seekordses osas tapetakse naisi. Tapetakse samamoodi, nagu üks psühhopaat aastaid tagasi tappis, ainult et see mees on vangis ning tal ei ole välismaailmaga mingit ühendust. Mitmel korral ollakse uue mõrtsuka kättesaamisele juba väga lähedal ja tegelikult teab lugeja päris pikalt, kes on mõrvar, aga lõpplahendus saabub ikka alles viimastel lehekülgedel.

Järgmises lõigus kirjutan ka raamatu sisust!
Eespool juba mainisin, et Sebastian Bergman on lurjus ja Vanja käib jubedalt närvidele. Aga raamatu tõeline pärl on uus vanglaülem Haraldsson! Loe ja imesta, mismoodi inimene nii loll saab olla. Peaks ju olema kogemusi politseis töötatud aastatest või natuke selget talupojamõistust. Aga no ei ole!
Kuidas saab mees anda oma naise pildi sarimõrvarile, kes tappis naisi? Mis sellest, et mõrtsukas on vanglas. Kuidas seesama mees räägib sellele samale mõrtsukale siiralt oma naise töökohast ja plaanidest, mis tal nende pulma-aastapäeval on? Tõepoolest – lugesin ja oli tahtmine karjuda, et ole, loll, ometi vait!
Aga ilma Haraldssonita oleks raamat muidugi palju igavam olnud. 🙂

Lahe on see, mismoodi raamatu lõpus tänavad autorid Rolf Lassgårdi, kes Rootsis vändatud teleseriaalis Sebastiani mängib. Minu jaoks on Lassgård kõigepealt Ove (Fredrik Backman “Mees nimega Ove”), väga huvitav oleks näha, mismoodi ta Sebastian Bergmani mängib. Võibolla saame me kunagi seda sarja ka Eestis näha. Hjorthi ja Rosenfeldti “Sild” meil ju jooksis.

Võtsin kohe kolmanda osa käsile. Siis on muljed värsked ja ei pea tüki aja pärast meelde tuletama hakkama, kes kellega käis ja mis seis tegelaste suhetes oli. 🙂

Nathan Hystad “The Event”

Ulmekirjanduse vk. 11: Raamat, millest sa soovid, et tehtaks film
Nathan Hystad “The Event” (262lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

01Hystad.jpg

Kujutage ette, et ärkate ühel kaunil hommikul, lükkate kardinad akna eest ja taevas on hiigelsuured hõbedased laevad. Lihtsalt seisavad, ei liigu ega anna mingit elumärki.
Naabrid on õues, vahivad taevasse, valitsus soovitab toas püsida ja rahulikuks jääda.
Sulle meenuvad su aastaid tagasi surnud naise sõnad, kui ta sulle rohelise ripatsiga kaelakee ulatas: kui nad tulevad, pane see kindlasti kaela!!!
Ja siis eralduvad laevadest suured mustad konteinerid ja kõik inimesed tõmmatakse roheliste kiirte abil taevasse, neisse kastidesse.
Sina jääd ja su kaelakee on põrgukuum.
Algab inimkonna päästmise teekond, mille sihtmärk on Machu Picchu, aga kus lõpuks jõutakse kaugesse kosmosesse.

Põnev oli! See on just niisugune ulmekas, mida ma armastan – inimene (mõned üksikud inimesed) üksi tervel maal. Seekord ei olnud nende eesmärk lihtsalt ise ellu jääda, vaid taevas patrullivate laevade eest põgeneda ja lõpuks kogu inimkond maapeale tagasi tuua.
Ja reisiseltskonnas on spanjel! 🙂
Lugu on mitme käänuga ja lõpuks on raske taibata, kes on hea, kes kuri tegelane. Mitte et autor oleks segaduses olnud, vaid nii inimesed kui tulnukad mängisid topeltmänge.

See on mu esimene kord lugeda indieautori raamatut. Tõmbasin ta tasuta Amazonist, üllatusin lugedes ja rõõmustasin, et tegu on lausa 7-osalise Ellujääjate sarjaga!
No eks ma loen nüüd huviga edasi, sest esimene osa lõppes hoiatusega, et asjad pole veel kaugeltki korras.
Filmina oleks see raamat uhke!

Mike Sims “Southern Cross”

Mike Sims “Southern Cross” (274lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole (ja polegi vaja).

01southern.jpgFreeBooksy pakkus seda raamatut ühel päeval tasuta ja sisukokkuvõte tundus huvitav – Mehhiko külake, kus elab poisike, kes on astronoomiahuviline. Igal õhtul, kui pimedaks läheb, veedab ta aega oma lemmikkivil istudes ja taevasse vaadates. Poisi onu elab linnas ja on toonud talle raamatuid, maa- ja tähekaarte ning binokli.
Ühel päeval märkab poiss, et tähed asuvad taevas valesti. Ta uurib kaarte ja avastab, et sel hetkel on tähed niisuguse paigutusega hoopis Austraalias, mitte Mehhikos. Järelikult on kogu nende küla sattunud Austraaliasse.
Tegutsevad hullud teadlased, sõjavägi, ajakirjandus, presidendid.

Ütleme nii, et idee oli põnev ja paljutõotav, aga raamat ise ei olnud huvitav. Kirjastiil logises, kiiresti-kiiresti liiguti ühelt teemalt järgmisele, autor ei süvenenud ei oma teksti ega tegelastesse ning lugedes ei olnud kordagi põnev.
Aga loetud ta sai ja loodetavasti kohtun ka mõne paremini kirjutatud raamatuga, millel on sarnane idee.

Grant Finnegan “Flight 19”

Teema 3: Raamat, mille pealkirjas on number 9 või 19
Grant Finnegan “Flight 19” (350lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

01flight.jpg

See on nüüd see raamat, mida ma hakkasin säriseva põnevusega lugema ja mille autor suutis peale esimest veerandit kergelt tuksi keerata (viga oli tegelikult minu teistsuguse süžee ootustes).
Lõpu kruvis muidugi taas jube põnevaks.

Aasta 2019. Täiesti tavapärane 5-tunnine lend USA-sse, rahulik, peagi hakatakse maanduma. Äkki kostab lennujuhtimistornist karm hääl – tundmatu lennuk, identifitseerige ennast! Piloodid on üllatunud, aga loevad oma lennunumbrid ette. Tornis jääb kõik vaikseks ja siis öeldakse: Lend 19 kadus aastal 2019, lennukirususid ei leitud. Praegu on aasta 2024.
5 aastat on vahepeal õhku haihtunud.
Lennuk suunatakse tavaliselt lennujaamalt sõjaväeangaari, reisijaid valmistatakse enne tõe teatamist pikalt ette.
Igaühe elus on 5 aastaga väga palju muutunud ja neile muutustele autor raamatus keskendubki. Minu lootus oli seotud pigem müstilise kadumise uurimisega ja sellest tuleb ka mu kerge pettumusetunne, et raamat polnud päris see, mida mina ootasin.

Küll aga pani see lugu mõtlema, mis juhtuks kui ma ise viieks aastaks kaoks? Ma tahaks ju, et teiste elud edasi läheks, mitte ei jääks kinni kurbusse ja leina. Aga mis siis saaks, kui ma äkki tagasi saabuks ja marsiks oma praeguse pere uude ellu rohmaki sisse?
Üllatus-üllatus, mina olen tagasi!

Raamatus olid abikaasadel uued pered, osa lähedasi oli surnud, firmaomanike ärid olid maha müüdud. Miljonärist kerjuseks, pereemast oma lastele võõraks tädiks jne.
Šokk oli kohutav. Kõigil! Nii lennukis olnutel, kes viie aasta möödumisest midagi ei teadnud, kui lähedastel, kes enda pereliikme äkki tagasi said ja kunagi armastatud ning leinatud inimene äkki üleliigseks osutus.

Peale 2/3 raamatut inimeste šoki jälgimist nihkub lõpp tagasi sinnakanti, kuhu ma lootsin, st. lennuki ja 5 kadunud aasta juurde. Lõpp paneb vägagi ootama raamatu järge, mida praegu alles kirjutatakse.
Sellest saaks hea filmi!

Karen Thompson Walker “The Age of Miracles”

Teema 7: Minu kõige uuem raamat”
Karen Thompson Walker “The Age of Miracles” (387lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.
KAHJU!!!

25.jpg

Minu selle aasta parim lugemiselamus! Isegi praegu kui käes on alles märtsikuu, olen ma kindel, et see raamat jääb aasta lõpuks mu top 3 parimate hulka. Sest see oli üks suurepärane ja kummitava jääv raamat.
Kes mäletab filmi “Melanhoolia”, Kirsten Dunstiga peaosas? See raamat oli just niisugune aeglaselt nahavahele pugev, lugedes pidev ärevus sees, iga peatükiga natuke lootusetumaks ja teisest küljest natuke lootustandvamaks minev.
Niisugune raamat, mille leidmine oli puhas õnnelik juhus!
Küll on hea, et ma armastan lugeda! Millised lood minust muidu mööda ujuks.

Julia on 11-aastane, tasane, tark, koolis õnneks mitte kiusatute hulka kuuluv vaid selline, keda eriti tähele ei panda. Ta õpib klaverit (see ei taha eriti õnnestuda), tal on äge vanaisa (kel on kodus hulga vanu kellasid) ja salajane silmarõõm Seth Moreno (poiss, keda kõik tüdrukud silmanurgast jälgivad, aga kes kellestki välja ei tee).

Julia elab ajal, mil maakera pöörlemine iga päevaga aeglustub.
Nii päevad kui ööd venivad pikemaks. Alguses on see päris tore – inimesed naudivad pikemaid valgeid päevi ja imestavad varsti kuidas nad vanasse, 24-tunni tsüklisse, ära mahtusid? Siis juhtub midagi lindudega. Nad hakkavad massiliselt surema. Tänu aeglasemale pöörlemisele muutub maa külgetõmbejõud.
Päevade pikkus on 26 tundi, 32 tundi …
Võimud otsustavad, et minnakse uuesti üle tavapärasele 24-tunni graafikule, sest keegi ei suuda iga päev uusi graafikuid koostada – kuidas liiguvad bussid, kuidas rongid, kuna avatakse poed ja kuna minnakse kooli.
Vanasse, 24-tunni tsüklisse tagasiminek tähendab, et mõnikord tuleb kooli minna pimedas ja tihti hakkab õhtu saabudes päike tõusma.

Samal ajal elab aga Julia perekond oma elu. Paljud inimesed otsustavad jätkata “päris aja” järgi elamist ja nii tekib lõhe nende ja “kella aja” järgi elavate vahel.
Aga ei mingit mässu, rahvakogunemisi, lõhkumisi.

Niimoodi see raamat kulgeb – kõrvuti Julia koolielu, pereelu, suhted sõbranna ja Sethiga ning maakera pöörlemise pidev aeglustumine, loomade käitumine, looduse allavandumine, kummaline ajahaigus, mis inimesi tabab.

Ühesõnaga – üks väga-väga hea ja meeldejääv raamat. Kui saaks, annaks talle Goodreadsis parema hinde kui 5!
Kui kahju, et seda eesti keeles saada ei ole, soovitaks kohe kõigile oma tuttavatele, kes inglise keeles ei loe!