Katrin Pauts “Politseiniku tütar”

Teema 22: Eesti kirjaniku kriminull
Katrin Pauts “Politseiniku tütar”  (309lk. Varrak)

14.jpg
Raamatu autori foto: Rauno Volmar

Kauge küla. Saladused. Lapsepõlvekoju tagasipöörduv naine. Veel saladusi. Selliseid, mis 20 aasta jooksul kuskilepoole lahenenud ei olnud, aga nüüd ühtäkki otsast hargnema hakkavad.
Mida see mulle meenutas? Birk Rohelennu Silva suudlemise lugu. Ma lihtsalt lugesin seda umbes aasta tagasi ja tundsin lugedes mingit rõhuvat tunnet. Depressiivset. Nüüd, selle raamatuga, tuli see tunne tagasi ja püsis kõik need leheküljed otsast lõpuni.

Mis mulle ei meeldinud – Peatüki alguses hakatakse mingit teemat üles kruvima. Lehekülg lehekülje järel asi muudkui edeneb, osalised räägivad enda seotusest, kogu aeg loed ja ootad, et no nüüd, enne peatüki lõppu saad midagi juhtunust teada, tekiks nagu pingetõus … Aga peatükk saab läbi ja polegi midagi selgunud. Pikalt heietatud, tulemust pole. Ja nii ikka mitmeid kordi (ema kirjaga näiteks).
Ma ei ütle, et see oli halb raamat! Mul hakkas vahepeal lihtsalt igav ja tundus, et maailm on täis 30-ndates inimesi, kes lapsepõlvekoju tagasi jõudes seisavad silmitsi luuravate vanaeitede, nende eest põgenevate külaelanike ja hirmsate saladustega, mis ainult ootavad, et end avama hakata.
Ma ei ole üheski sellises külas veel käinud ja taaskohtumised minevikuga on olnud seni meeldivad ja rõõmsad.

Huvitav, kas keegi kaasaegsetest kodumaistest krimikirjanikest on ka kirjutanud loo, kus tegevus toimub linnas, kaasajas, ilma lapsepõlvesaladusteta? Kus endale on leitud vaenlane ja lastud ennast maha koksata täiskasvanuna toimepandud lolluste eest?
Läks porisemiseks.
Järgmisel korral ei õienda nii palju!

Advertisements

Anna Jansson “Ilusalongi saatusejumalanna”

Teema 41: Raamat, mis on osa raamatusarjast
Eesti Raamat, sari “Tõlkes leitud”.
Anna Jansson “Ilusalongi saatusejumalanna” (317lk. Eesti Raamat)

11.jpg

Raamatu tegevus toimub Visbys, mis on üks erakordselt armas kohake! See oli kindlasti üheks põhjuseks, miks ma seda raamatut lugema hakkasin. Teine oli see, et ma tahan läbi lugeda kõik sarjas “Tõlkes leitud” ilmunud raamatud. Nimelt tegi Eesti Raamat oma Facebooki lehel sarjale nimekonkurssi, mida ma küll ei võitnud (mina pakkusin nimeks “Tassike teed”), aga sain kõigi nimepakkujate vahel tehtud loosiga esimese raamatu kingiks.
Niisiis loen ma nüüd seda sarja. 🙂

Peab ütlema, et raamatu esimene pool ei tõotanud just palju. Juuksurisalong, kus toimetab 48-aastane Angelika ja tema noor ning pisut segane õpipoiss Ricky. Peale juuksuritöö tegelevad nad ka aktiivse kosjasobitamisega ning kõigi klientide nimede taha on koodidega märgitud kui vabad, vallalised, meeleheitel ja partneriotsinguks sobivad nad on. Põhjalik naistekas. Aga ma jätkasin lugemist, sest mul on selle sarjaga eesmärk, eksole.
Ja teine pool raamatust oli märksa huvitavam, sest toimus erakordne kinnisvarapettus, sisse toodi mitu armsat vanapaari ja naljakat detektiivitööd. Huvitaval kombel lahenes lõpuks ka mitu sellist olukorda, mida ma ise mingiteks olukordadeks polekski pidanud. 😛 Rääkimata Rickyst, kes oli selle raamatu parim karakter ja vürtsilisaja!

NB! Kirjutan sisust!
Rääkides sellest kinnisvarapettusest – kui Rootsis asjad tõesti nii on, et kui teatakse su isikukoodi, kinnisvaranumbrit ja telefoninumbrit saab internetis sind pmst. kogu varast tühjaks teha, siis on asi ikka täitsa hull! Lugesin ja tundsin sõna otseses mõttes õudust, kui peategelase majja võõras mees lihtsalt sisse kolis ja kõik oligi õige – tema oli maja ostnud ja oli nüüd selle peremees. Ja kuna sel mehel olid ka võlad ja Angelika majast välja ei kolinud, loeti neid kooselavaks paariks ja mehe võlgu hakati Angelika rahadest ja varast maha arvama!!! Oh, kus ma vihastusin!
Õnneks oli mehe näol raamatus tegu paraja tossikesega, nii et Angelika ei jäänud siiski oma elust ilma ja lõpuks lahenes kõik. Üsna koomilisel moel.
Aga ikkagi. Jube!

Ma ei ole siiani aru saanud sellest probleemist, mis tekib, kui vanem naine hakkab käima või abiellub noorema mehega. See ei ole ju probleem, kui vanamees võtab noore naise, miks siis vastupidisel juhul silmi pööritatakse?
Kas naine vanuses 48 + mees vanuses 34 = midagi veidrat?

Aga üks asi, mis mind nina kirtsutama pani oli Angelika pidev huuletubaka kasutamine. Jah, rootslased paistavad sest asjast hirmsas sõltuvuses olema, aga mulle tundub see nii vastik! Isegi jõledam kui sigarett suunurgas. See oli ka üks põhjus, miks ma ei saanud kuidagi selle juuksuriprouaga ühele lainele, vaid mõtlesin kogu aeg tema huule all olevale tubakakotikesele. Väkkk …

Huvitav, kas Eestimaal väiksemates kohtades tegutsevad juuksurid ka salajasi kosjakontoreid peavad? Planeerivad kellele nad samal ajal ajad panevad ja libistavad visiitkaardikesi taskutesse, et inimesed omavahel jutule saaks. Hea silmaga juuksur saab kindlasti inimestest palju teada ja tabab ära, kes omavahel sobiks.

Raamatukaaned erinevate maade väljaannetel:
11a.jpg
*Kaalujälgijate klubis: Kas ananass on energiat kulutav, kui seda süüa koos koorega? Ehk siis, kas selle söömiseks kulub rohkem kaloreid, kui söömisega saab?
*Ricky: Vanusega muutub nägemine kehvemaks seetõttu, et vajatakse filtrit, et tegelikkus ei oleks nii reaalne.
*Ricky: Kas peab aktsiisimaksu maksma, kui pärast alkoholi välja oksendad? Või saab selle raha tuludeklaratsiooniga tagasi, kui nii-öelda viid tagasi selle, mille oled alkoholipoest ostnud?
*Matusebüroopidaja, kellel on T-särk kirjaga: Nagu kirst tordil!
*Jessika: Kui juua alkoholi, peab olema rõõmus. Kui juua kurvana, läheb ainult hullemaks.
*Ricky: Parim viis umbrohuga võitlemiseks on see ära süüa!

Niisiis jättis see lugu mulle lõpuks ikkagi positiivse mulje. Mida näitab ehk ka see, et kui esimesest poolest raamatust üle sain, oli teine juba piisavalt huvitav, et väga kiirelt edeneda.
Sarjast on mul nüüd loetud 3 raamatut, 2 on veel lugemata. Paistab, et peale mõningaid kasvuraskusi on jõutud ka sarja kujundusega ühele meelele. Mul on tõesti hea meel, et alguse “behme beež” läbivaks liiniks ei jäänud! 🙂

11c.jpg

Anna Janssonil on eesti keeles ilmunud ka kaks krimkat, sarjas “Mirabilia”.

11b.jpg

Alastair Reynolds “Aeglased kuulid”

Teema 18: Raamat sõbra või sõbranna riiulist
Alastair Reynolds “Aeglased kuulid” (138lk. Fantaasia)
09aaa.png
Ma olen nüüd pikalt selle raamatu peale mõelnud ja need mõtted on väga vastuolulised.
Mulle meeldis tähelaev, mis on teinud ajahüppe jumal teab kuhu ja mis aega. Laev on täis sõjavange, kriminaale ja veterane ning keegi ei tea, kus nad asuvad.
Raamatu kangelane Scur (keda mina pidasin meheks, aga paljudes arvustustes on öeldud, et ta oli naine?!) avastab, et tema vaenlane Orvin on ka laeval ning algab jaht, et kurjategija kätte saada.
Tähelaeva mälu on kustumas, niisiis mobiliseeritakse kõik pardal olijad oma aeglaste kuulide informatsiooni laeva seintele kraapima, et mingi mälu siiski säiliks. Loomulikult läheb märuliks siis, kui keegi Raamatu (paistab midagi Piibli moodi olevat) sisu kraapima asub.

Ma arvan, et selle raamatu suurim viga oli, et ta on nii lühike. Sinna lihtsalt ei mahtunud palju. Ühelegi asjale ei saanud pikemalt keskenduda, kõik pidi toimuma kiirelt, kirjeldusteks ja sügavamateks mõteteks ei olnud ruumi. (Ilmselt polnud siiski lehekülgede arv ette antud, nii et pikkadeks mõteteks polnud tõenäoliselt soovigi).

Ühesõnaga – ma jätkan ulme lugemist ja selle väga hea raamatu otsinguid, mis mind veel pikka aega pärast lugemist raamatut nähes naeratama paneks (Nagu Michel Faberi “Imelike uute asjade raamat” ja Mart Sanderi “Lux Gravis”).

09aa.png

Kerri Maniscalco “Stalking Jack the Ripper”

Teema 14: Raamat, mille tegevus toimub Inglismaal
Kerri Maniscalco “Stalking Jack the Ripper” (327lk. Jimmy Patterson Books)
Eesti keeles ilmunud ei ole.

10a.jpgAutori foto: Saul Young

Aasta 1888, sügis. Raamat algab kirjeldusega, kuidas kõrgest klassist nooruke Audrey Rose oma teadlasest onu juures lahangut teostab. Kuidas hoitakse skalpelli, raputatakse põrandale saepuru, eemaldatakse organeid ja pannakse need edaspidiseks uurimiseks purkidesse, mida riiulitel on juba sadu.
Peab ütlema, et päris võigas algus oli! Aga tuletades meelde pealkirja – Rappija Jackis ei olnudki midagi meeldivat.
Niisiis teeb Jack oma võikaid veretöid, tapab üksteise järel prostituute, ning Audrey Rose ja Thomas püüavad seda mõistatust lahendada.
Samal ajal annab noore daami Audrei Rose`i tädi endast parimat, et meelitada tüdruk teepidudele, kuulujutte kuulama-jutustama ja taskurättidele lillekesi tikkima. Et panna tüdrukule selga seisusekohased kleidid, õpetada teda silmi ja suud värvima ning viia kohtuma kõrgklassi meestega.
Aga Audrey Rose`i huvitab teadus ja detektiivitöö.
Tüdruku ema on surnud, vend tundub olema äpust üliõpilane ja isa on ema surmast ning laste kasvatamisest peaaegu hulluks läinud ning oopiumisõltuvuses.

Põnev lugemine! Väga ajastutruu ja sünge kõigi oma kostüümide, Londoni udu, tõldade, rämedate prostituutide ja lahkamiskirjeldustega. Seda raamatut ei saa lugeda inimene, kes kardab verd. Sest verd on siin palju. Ja kirjeldusi, mismoodi Jacki noa alt läbi käinud naised välja näevad, on ka omajagu. Lisaks fotod tollest ajastust: paar laipa, kuivanud käsi, Jacki kiri …

Audrey Rose on üks kange tüdruk, kes teab, mida tahab ja on nõus kõigest oma seisusega kaasnevast loobuma, et seda saavutada. Ta astub vastu isa tahtele, hiilib tädi teeõhtutelt udusesse Londonisse Jacki jahtima ja külastab ilma saatjata (oh õudust!) oma kaasüliõpilase Thomase kodu.
Kahtlusaluseid on palju, käiakse ka Londoni vangitornides ja lõpp on pöördega, mida oligi karta (sest ega ükski selline raamat ei saa lõppeda nii, nagu 100 lehekülge enne lõppu kõik veendunud on).
Ja muidugi – kus on noor naine ja noor mees, sealt ei puudu ka särts ja armastus. Thomase tegelaskuju oli lahedalt irooniline ja Audrey Rose parajalt terava ütlemisega, nii et nende suhete arengut on mõnus jälgida.

Raamatu ja autori avastamise eest olen tänulik Instagrammile. Sealt jookseb läbi sadu ilusaid raamatupilte ja sisukirjeldusi, nii leidsin ka mina Kerri Maniscalco ja tema praeguseks juba 3 Audrey Rose`i sarja raamatut. Neljas on kirjutamisel.

Pildiga on aga nii, et ootamatult saabunud vaba päev tekitas mõtte veidi Jacki tegusid 10.jpglavastada. Toiduvärv oli olemas (jõulupunane), noaga olid kehvemad lood – no ei ole koduses sahtlis korralikku suure teraga pussnuga, aga häda ajab härja kaevu ja kööginuga läks loosi. Tagaaed näeb nüüd muidugi võigas välja. Loodan, et lund sajab juurde ja see katab minu “fotostuudio”. Igastahes pean meeles pidama, et perekonda hoiatan, muidu saab mõni rabanduse.
10b.jpg
Kerri Maniscalco tegelaste, Audrey Rose`i ja Thomase kohta, on ilmunud ka erinevaid fännide joonistusi. Üks lahedamaid on mu meelest PhantomRin`i tehtu, mille on raamatu autor oma blogis ka ära maininud. PhantomRin`i koduleht

Tänapäeva noorte Watson ja Holmes? Mõnes mõttes küll, aga antud juhul on partnerid üsna võrdsed. Watson/Wadsforth ei ole algaja kaaslane, kes usinalt Holmesi/Cresswelli tarkusi õpib, vaid täiesti iseseisev ja tark noor naine.

Raamatut on erinevates keeltes välja antud ja isegi pealkirjad erinevad. Minu meelest on originaal parim!
10d.jpg

Jana Vagner “Vongozero”

Teema 9: Raamat, mille krabad allahindluselt
Jana Vagner “Vongozero” (335lk. Varrak)

07.jpg

See raamat jääb minuga pikaks ajaks. Külmadeks talveõhtuteks, kui aialipid plaksuvad ja lumetuisusteks öödeks. Selle raamatu kõhedus ja jahedus hiilisid nahavahele ja nii tundsin ma soojas toas lugedes, et oleks vaja pleed peale tõmmata. Tegin lugemisse pause. Palju ei suutnud korraga endasse lasta. Meel muutus morniks, võpatasin, kui keegi tuppa astus. Kui ise aevastasin, tabas mind hirmuhetk, et tõbi on tulekul.
Kiidan kirjaniku stiili!
Lugeja satuks justkui ise sellesse süngesse maailma, kus ümberringi on tappev viirus, oled keset Venemaa tuisust talve autoga kottpimedal teel, teise inimese nägemine ei tähenda kergendust, vaid halvavat hirmu.
See on kindlasti üks ängistavamaid raamatuid, mida ma lugenud olen.
Kuskil kirjutati, et naised selles raamatus on hüsteerikud. Noh, sattuge ise sellisesse olukorda kui nemad, vaatame, kuimitmel mõistus selgeks ja süda rahulikuks jääb. Kui su mees seisab püssitoru ees. Kui sa ei tea, kas külmud koos lapsega metsavahel ära või jagub bensiini, et järgmisse külasse jõuda. Kui küla küll paistab, aga see võib olla täis viirusesse surevaid inimesi. Kui sa veel 2 nädalat tagasi sulistasid kuuma veega vannis, aga nüüd võid enda pesemiseks panges lund sulatada. Kui selleks aega on.
Minu meelest said naised selles raamatus küll väga hästi hakkama.

Ma armastan talve. Üks parimaid aegu aastas, kui on külm ja lumi ja palju pimedust. Rahvast on tänavatel vähe ja loodus puhkab. Võrratu aeg! Aga selle raamatu talv raputas küll korralikult läbi ja pani mõtlema, kui tänulik tuleb olla sooja kodu ja kõigi tavapäraste mugavuste eest. Hea, et mõned asjad seda aegajalt meelde tuletavad. Muidu muutub kõik hea lihtsalt iseenesestmõistetavaks.

07a.jpg

Sisukokkuvõte:
Vene kirjaniku Yana Vagneri esimene romaan, apokalüptiline põnevik „Vongozero” räägib maailmast, kus inimesed on silmitsi surmava gripiviirusega. Selles kaoses, kus tavapärane elurutiin on katkenud ja maailma suurlinnad karantiinis, püüab noor perekond meeleheitlikult laastava haiguse eest põgeneda. Kuidas nad saavad hakkama uues maailmas, kus harjumuslikud reeglid enam ei kehti? Keerulises olukorras aitavad neid vaid ürginstinktid. „Vongozero” sai alguse blogisse kirjutatud järjejutust. Raamat on pälvinud tunnustust nii Venemaal kui ka Prantsusmaal, see on võitnud kirjandusauhindu ning tõlgitud juba mitmesse keelde. 2013. aastal ilmus romaanile ka järg.

07b.jpg

Paistab, et järge meie eesti keeles lugeda ei saa. Vene keeles on mu lugemine väga kehvake, jääb lootus, et see tõlgitakse ehk inglise keelde. Igal juhul oleks huvitav teada, mis saab saarele jõudnud tegelastest.
Raamatu ainetel on Venemaal ka seriaal tehtud. Treilerist vaadates tundus, et pole raamatule eriti sarnane, ängistusest on justkui märul saanud, aga mine tea!
Vongozero seriaali treiler

Nicki Thornton “The last chance hotel”

Teema 49: Raamat, mida sa soovid lugeda peale sisututvustuse lugemist.
Nicki Thornton “The last chance hotel” (261lk. Chicken House)
Eesti keeles ei ole ilmunud.
06asd.jpg

Seth on kokapoiss/koristaja ühes maailma kauges nurgas asuvas vanas hotellis. Seda peavad perekond Bunnid, üsna vastikud tegelased, eriti nende tütar Tiffany, kes Sethi igal moel piinata üritab. Ühel päeval saabub aga hotelli eriskummaline kamp külalisi, nagu selgub võlureid, ja Seth leiab end äkitselt süüdistatuna kõige tähtsama võluri mõrvas.
Ahjaa – Sethil on kass, must turtsakas Nightshade, kes ühel päeval rääkima hakkab ja Sethi nuhkimises ning tõe väljaselgitamises aitab.

Raamatut kirjeldati kui Harry Potteri ja Agatha Christie segu, aga minu meelest ei pea iga võluriraamatut Potteriga võrdlema ja iga müstilist surmajuhtumit Christiega. See raamat seisab täiesti kenasti oma jalgadel ja jutustab põnevat lugu ilma, et vajaks võrdlusi.
Kuigi neid leiab, kui kriitiliselt vaadata. Aga ei pea ju! 🙂41473889.jpg

Kuna on tegu lasteraamatuga, on raamatu font parasjagu suur ja ma mõtlesin tükk aega, mis mind lugedes segab, enne kui fondini jõudsin. Aga see oli siiski pisiasi, millega raamatu edenedes harjusin, sest lugu ise oli põnev, rääkiv kass lisas vürtsi ja ei puudunud ka võluvägi ning koletised.

Üks eriti äge asi oli selles raamatus! Raamatukogukaart, selline pisike, aga kui selle peale vaatad, siis leiad enda eest kõrgete riiulite read, täis kõige põnevamat lugemist, ning näpuga riiulilt raamatut valides ja enda poole tõmmates, potsatabki see sulle sülle. Lahe! 🙂

Raamat võitis UK Chicken House lasteraamatute käsikirjade võistluse ülitihedas konkurentsis esikoha!
PS: see ei ole rahvusvaheline konkurss.

Orlando Weeks “The Gritterman”

Teema 19: Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest
Orlando Weeks “The Gritterman” (73lk. Penguin)

08.jpg

Orlando Weeks oli ansambli The Maccabees solist ja laulukirjutaja. Kui nad laiali läksid, kirjutas Orlando selle raamatu. Mehest, kes suvisel ajal sõitis jäätiseautoga ja talvisel ajal lumesahaga.
Kuni ühel hetkel sai linnavalitsusest kirja, et tema teeneid ei vajata enam. Vanal mehel on seda raske uskuda ja nii ta sätib ennast jälle valmis, sõidab oma autoga teele ja sahkab ning liivatab ning mõtleb oma elust ja naisest, keda ta väga armastas. Kõigist neist majadest, millest ta mööda sõidab ja sellest, mis saab tema autost ja temast siis, kui viimase ringi viimane tee on lahti lükatud.
Kas siis ongi kõik?

Kurb raamat oli. Väga ilusate illustratsioonidega, mille Orlando Weeks ise joonistanud on. Seda raamatut on paaris kohas ka Väikese Printsiga võrreldud. Võibolla tõesti, ma ei ole nii suur asjatundja, aga mõtlik on see lugu tõesti.
Ja lisaks sellele ilmus ka plaat, “The Gritterman”, mille lugusid on võimalik Youtubes ka vaadata-kuulata. Mõnus muusika!
Näiteks When All is Said And Done”
Või teine lugu, kus vana mees meenutab oma naist: Seasonal Hero

As the rest of the world sleeps, the Gritterman goes out to work. Through the wind and the snow. Through the blue-black hours when time slips away, he grits the paths and the pavements and the roads. For him, a life without gritting is no life at all…