Lille Roomets „Üks väike valge tuvi“

Teema 6: 2019. aastal ilmuv debüütteos
Lille Roomets „Üks väike valge tuvi“ (271lk. Tänapäev)

01lille.jpgRaamat, kus mitmel-mitmel korral mainitakse üht mu lemmikfilmi – “Lõputu küünlapäev”! Ma loodan kunagi oma elus ühe kena metsümisejaga kohtuda, tunduvad toredad loomakesed. Natuke kopra moodi. 

Niisiis – peakangelane Kerttily. Hakkaja ja nutikas tüdruk. Võiks öelda päris kartmatu tüdruk, sest keskööl surnuaeda kriminaale jahtima minemine ei ole niisama pargiskäik. Samuti nõuab mu meelest erilist julgust baaris töötamine ja kandikuga purjus ja lolli möla ajavate seltskondade vahel kõndimine. Ometi on Kerttily endaga päris hädas, sest ei suuda rahvarohketes kohtades, eriti koolis, sõnagi suust välja saada. Koolikiusamised (õpetajad, kes on tüdrukule lihtsalt käega löönud!?), kohalik mootorrattakamp, kõikenägev silm Valli, Kerttily äsja surma saanud ema ja eemalehoidev isa …
See on ühe teismelise jaoks tõsiselt ränk koorem, mida kanda!
Aga ma pean ütlema, et nii tarka ja sisemiselt tugevat ning julget tüdrukut on raamatus (ja oleks ka elus!) lausa rõõm kohata. Suurepärane peategelane! Elasin talle huviga kaasa.

Ma pean tunnistama, et mulle meeldivad raamatud, kus pealtnäha halvad tegelased on oma südames tegelikult head ja kui äkki nende abi vaja läheb, siis on nad asja eest väljas. Maailm tundub vist tänu sellele parem koht olema … 

Umbes 100. leheküljel mõtlesin korraks, et huvitav, kuhu see raamat küll tüürib? Väike segadusehetk, mis oli ilmselt tingitud ka sellest, et ma loen väga harva noortekaid.
Aga huvitav oli! Hästi oli kirjutatud (Debüüt! Tegelikult ka või?), tegelastel olid kõigil oma näod ja lugu sai ikka päris põrutava lõpu.
Aitäh, Lille, mõnusa lugemiselamuse, armsa raamatusse kirjutatud pühenduse ja minu teadmistepagasi suurendamise eest – ma tean nüüd, mis on selektiivne mutism.
Edu Sulle järgmiste raamatutega!

Foto on tehtud Vana-Pärnu kalmistul. Valge sulg pildil lendas mulle sel päeval töökoha uksest sisse. Täiesti iseseisvalt.

Advertisements

“Fogbound from 5”

Eri autorid “Fogbound from 5” (138lk. Createspace Independent Publishing Platform)

01fog.jpgKui jaamast lahkub rong …
Rongisõit on romantika! Tegelikult ka – minu jaoks on rongisõit mitte lihtsalt transport ühest kohast teise, vaid eriline sündmus, mida ma alati armastanud olen. Võtad oma kohvri, lähed jaama, rong tuleb huilates, astud sisse, istud ja hakkategi vaikselt loksudes liikuma.
Kuni meil Pärnusse veel rong käis, sõitsin alati Tallinna rongiga – mis sest, et võttis kauem aega kui buss!
Noh, nüüd pole enam rongi ega romantikat …
Nüüd on see raamat ja see, mis siin toimus, polnud kuidagi eriline ega romantiline.
Siin on viis lugu sellest, mis juhtub inimestega, kes sõidavad rongis, mida äkki ümbritseb udu. Viis jubedat lugu.
Astud rongi, istud, vaatad aknast välja – näe! udu tõuseb. Tukastad ja kui ärkad …
Oleks parem olnud mitte ärgata.
Viis väga erinevat lugu. Mõni tekitab hirmuvärinaid, mõni paneb vastikusest nina kirtsutama. Mõni on nii kurb, et hakka või nutma.
Iga lugu puudutab erineval moel. Seega – hästi kokku pandud raamatuke.
Eesti keeles ei ole ja pole hullu, et ei ole – las rongisõit jääb mõnusaks ja romantiliseks ettevõtmiseks!

Hjorth/Rosenfeldt “Tüdruk, kes ei rääkinud”

Hjorth/Rosenfeldt “Tüdruk, kes ei rääkinud” (423lk. Helios)

010hjorth

Ma sain sellest raamatust endale vihavaenlase ja halva ööune, tänan väga. 😠 Seni üsna normaalsena tundunud Billy keeras raamatu lõpuks täitsa ära, nii et kui ma kella 2 paiku öösel kaane sulgesin, olin ma tige ja nördinud ja vihkasin seda tüüpi niimoodi, et nägin öösel unes igasugu nõmedusi.
Vähemalt üks kord oli hea meel esmaspäeva hommikul ärgata!

Juurdlen nüüd siin, mismoodi saab kirjutada krimisarja nii, et heade (ehk uurijate) poolel pole mitte ühtegi tegelast, kes oleks sümpaatne ja kellele südamest kaasa elaks? Igaüks on omamoodi närukael ja ometi on raamatud nii köitvad, et lõpetad ühe ning alustad järgmist. Kas sellepärast, et hinges püsib lootus, et ükskord saab igaüks enda teenitud palga?

Lugu ise oli loomulikult huvitav, aga mõrtsuka arvasin ma ära siis, kui ta haiglasse raamatu peategelast Nicole’i otsima läks. Seal oli kirjas äraandev detail. Vahepeal lasti muidugi arvata, et raamat lõpeb hoopis teistmoodi. Kõik kokku huvitav keerdkäik ja uurijatele palju lisasiblimist.

Selle raamatu tõlkija lemmiksõna on “sedastama”. Iga tegelane sedastas mingil hetkel midagi. Ei nentinud, täheldanud, märkinud, aina sedastasid. Mulle käis hirmsasti pinda, aga minu oma viga, et see ka minu lemmiksõnade hulka ei kuulu. 🙂 Eelmises osas armastati konstruktsiooni: “Mitte et ta oleks …”. See sobis mulle hästi, ma kasutan seda ise ka.

Mitte et raamat poleks põnevalt lõppenud – lõppes küll, aga ma teen nüüd Sebastianiga pisikese pausi, muidu hakkab see seltskond mulle endale perekonnaks trügima.

Ahjaa, köidet pidin ka ju kiitma. Mu lemmik: kõvad kaaned ja ümbrispaberita. Parim võimalikest!

Jüri Kolk “Esimene malbe päev sel aastal”

Üllatusteema: Raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on Lugemise väljakutse grupi liige.
Jüri Kolk “Esimene malbe päev sel aastal” (75lk. Kultuurileht)

58384400_2465250863499076_3734743581659758592_n.jpg
Inimesed – kui te otsustate suveks ennast kiilaks ajada, palun mõelge ometi enne selle vaese kammi tunnete peale, kes teid senimaani igal hommikul, päevast päeva, truult teeninud on!
Sest mida peab üks kamm tundma, kui te ta äkki sahtlisse jätate? Täielik krahh, ootamatu nätakas piide vahele.
Kas mind ei vajata enam?
Kas ma olen teinud midagi valesti??
Kas ta leidis parema kammi??? Tihedama? Pikemate piidega?
Mõelge, enne kui kammi sahtlisse jätate.
Te ei taha seda valu oma südametunnistusele.
 
2019. aasta esimesel malbel päeval ma seda raamatut lugesingi. Tõelisel suvepäeval, mis saabus juba aprillis ja mis tähendas minu jaoks kaht lennusõitu. Istusin rihmaga tooli külge kinnitatult ja kannatasin üha kaugeneva maapinna tõttu kõhust tõusvat vastikut ärevust ning lugesin ja lugesin ja tundsin, kuidas peapoolelt rahu minusse tasapisi tagasi valgub. Sellepärast, et ma leidsin sellest raamatust enda mõtteid, mis olid kirja pandud märksa kaunimalt kui mina neid mõelda olen osanud.
Näiteks selline mõte, mis tuleb mu pähe kui ma kirja saan ja see algab sõnadega: “Kirjutame teile …”. (Raamatus lugu leheküljel 58). Ma kujutan alati ette (samamoodi kui raamatus), kuidas terve hulk inimesi istub ümber laua ja seda kirja kirjutab. Kõik on pühendunud, kogu kontori tähelepanu on mulle saadetava kirja vormimisel. Põsed lõkendavad, keegi rüüpab vett, köhatab, keegi võpatab köhatuse peale, saadab altkulmupilgu – ära häiri pühalikku momenti! Trükkija näpud värisevad järgmise rea ootuses. Kes selle ütleb? Kas ta saab selle nii kirja pandud, et kõik jääks rahule? Et kirja saaja (mina) lugedes leebelt naerataks ja noogutaks.
Mitu sellist kirja nad päeva jooksul saadetud saavad?
Milline närvikulu …
 
Või see mõte, mida ma mõtlen siis, kui toidupoe turvaväravad mõne mu kotis oleva raamatu peale röökima pistavad. Seda on mitu korda juhtunud (RR-ist tellitud raamatute pärast!) ja tunne on üsna loll. Viimati vaatas kassaproua mulle otsa, vangutas pead ja ütles kahtlaselt peenikese häälega ning vidus silmadega: “Rääkige nüüd välja, mis teil seal kotis on!?” Ning terve järjekorratäis silmapaare hiilgasid põnevusest võimaliku draama ootuses. Nende pettumuseks võtsin ma oma raamatupaki välja, vehkisin sellega kisavate väravate vahel ja draama jäi ära. Aga turvaväravad jäävad minu jaoks alati ebameeldivaks elemendiks, sest mul on alati mõni raamat kotis.
 
Minu jaoks ei olnud täiskasvanuna rõõmus avastus, et guljašš on supp. Meil koolis ja kodus (eriti kodus!) oli see alati normaalne lihavärk olnud. Nii et lugu leheküljel 7 pani mind sealse proua meelepahaga kaasa noogutama.
 
Ja üldse – kui te tohiks kirjutada veel ainult ühe sõna, siis mis sõna see oleks?
Lugege!

Hjorth/Rosenfeldt “Mees, keda polnud seal”

Teema 17: “Raamat selle maa autorilt, mida viimati külastasid” – Käisime aprillis Rootsis
Hjorth/Rosenfeldt “Mees, keda polnud seal” (456lk. Helios)

58378931_2464551886902307_2965743040364281856_o.jpg

Ütleme nii, et ma olen natuke Sebastian Bergmani võrku langenud. Tema torisevad-porisevad arvamused, turris olek ja kõigile närvidele käimise oskus on tõesti imetlusväärsed. 😛
No kõlab ju hästi:
***”Pole halba ilma, on vaid vale riietus!”
Niimoodi võisid öelda ainult ajupestud neetud loodusfašistid. ***
😀
Raamatutest on väga hästi näha ka seda, et kõik naised, keda Sebastian järjest võrgutab, on ise selleks täiesti valmis. Nii et ei mingit hirmsat ahistamist.
Vanja on selles osas vähem vastik, kui eelmises. Billy nuhib ja püüab end hoogsamalt tõestada ning kahjuks ei ole siin sõnagi juttu jobust vanglaülemast Helgarssonist. 😦
Sebastiani kilekott Trolle kogutud materjalidega seikleb tänu hullule Ellinorile ja asi lõpeb kehvasti.

Selles osas oli kaks asja, mis mulle kõvasti silma torkasid.
(Kui Sa pole ise veel raamatut lugenud, ära edasi loe – räägin sisust!)
Esiteks – kui võõras on eurooplasele see, millisel kohal moslemiperes on naised. Ma saan aru, et see on nende kultuur ja ma ei kavatsegi öelda, et nad ei tohiks nii teha, sest pole kellegi asi teistele oma tavasid ja kultuuri peale sundida, aga lugeda, kuidas 15-aastane poisinolk oli peres tähtsamal kohal kui tema ema, ning käsutas ja võttis ise otsuseid vastu, oli ebameeldiv. Rääkimata vanemate meeste üleolekust ja uskumisest, et naine ei tohi ilma saatjata vallalise mehega kohtuma minna.
Ok, see oli võõras, aitas raamatus intriigi luua ja oli seega täiesti omal kohal.

Teine asi oli päris raamatu lõpus. Midagi, millele ma alati hirmuga mõtlen, kui see mõnes filmis juhtub – heliseb uksekell ja keegi vaatab läbi uksesilma, kes helistas. Mul on alati juuksed püsti, kui ma sellist stseeni näen, aga kuni selle raamatuni polnud ma midagi jubedat juhtumas näinud. Ja nüüd see tuli, minu kujutluste vili sai tõelisuseks – inimesele, kes vaatas läbi uksesilma, tulistati silma. Minu õudusfantaasiates torgatakse läbi uksesilma kas nuga või ora vms. terav asi. See oli jube hetk! Kohtuda reaalselt oma hirmuga.
Ja kui üks raamat sellise stseeniga lõpeb, kas saab järgmist osa mitte kätte võtta?
Ei saa.
Niisiis ma loen praegu järgmist Sebastiani lugu. 🙂

************************************************
Kirjastuse lehelt:

Sügis. Kaks Jämtlandis matkavat sõbrannat teevad kohutava avastuse: maapinnast ulatuvad välja inimese käeluud. Sündmuspaika saabunud politsei leiab madalast tundruhauast kuus surnukeha, kaks neist lapsed.

Kohale kutsutakse mõrvarühm, kellel õnnestub kahe täiskasvanu surnukeha tuvastada, aga ülejäänud neljaga – perekonnaga – ei jõuta kusagile. Keerukas loos on palju asju, mis kokku ei klapi, ning uurimine liigub üks samm edasi, kaks sammu tagasi.

Sebastian Bergmanile ei paku toppama jäänud uurimine pinget. Selle asemel võtab ta ette äärmuslikke samme, et kindlustada oma habrast sõprust Vanjaga. Kuigi Vanja satub saatuselöökide eest lohutust otsides aina enam Sebastiani juurde, hakkab talle peagi tunduma, et võib olla see polegi saatus, mis tema teele takistusi veeretab.

Hallgrímur Helgason “The hitman’s guide to housecleaning”

Teema 34: Islandi kirjaniku raamat
Hallgrímur Helgason “The hitman’s guide to housecleaning” (257lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

01Island

Ma ei oodanud ühelt islandi kirjanikult sellist raamatut!
Peategelane on Toxic, horvaadi maffia palgamõrtsukas New Yorgist, kes on edukalt maha nottinud juba 66 inimest, aga astub 67. ämbrisse, sest see on politseinik. Toxic peab kaduma. Niisiis põgeneb ta kiirelt lennujaama, et kodumaale tagasi lennata, aga märkab seal tugevdatud politseivalvet. Mida üks mõrtsukas teeb? Tapab lennujaama WC-s pastor Friendly, kes natuke tema moodi välja näeb, ning lendab jumalasulasena Islandile, kus head pastorit juba pikisilmi oodatakse.
Maa, kus ööd on säravad ja tüdrukud on pikad – või oli see vastupidi, Toxicule ei meenu.

Naersin nii mõneski kohas südamest, sest autori huumorisoon on sama vildakas kui minu oma. No näiteks arutleb Toxic Islandi poole lennates kaptenite kokpiti-monoloogide üle reisijatele, et need on kõik mingis tundmatus keeles, “airish” nimetab ta seda, mis tundub talle kui ladinakeelne palve jumalale, et neil lubataks üle isanda muru lennata.
Ja miks karjuvad islandlased lennukis juues “skull”?

Pere, kus teda oodatakse, on kohalike teleevangelistide oma ja Toxic koperdab rõõmsalt islandi nimede otsa, mida tema horvaadi keel hääldada ei suuda. Gudmundur (edaspidi Goodmoondoor) ja Sigridur (edaspidi Sickreader). Ja neil on tütar Gunhildur (edaspidi Gunholder) ning poeg Thordur (edaspidi Torture).

Ütleme nii, et Toxicul pole enda uues nahas just kerge. Tema palgamõrtsuka suhtumine ja keelekasutus trügib alatihti isa Friendly huultele ja tekitab peaaegu paksu pahandust. Peaaegu, sest Toxicul on õnneks kiire reaktsioon, et asju siluda.

Raamatus on mitmel korral juttu ka Eurovisioonist, mida kõik islandlased põnevusega vaatavad – 99% saarerahvast istub sel õhtul telekate ees.
Sel aastal viivad trofee koju “punt kisavaid, Halloweeni kostüümides soomlasi”.

Aga Toxic ei jää igavesti isa Friendlyks. Tapmine tuleb välja ja vaese horvaadi elu läheb kibedaks. Aga mitte vähem naljakaks. 🙂
Nalja ja äparduste kõrval kirjutatakse ka sõjast ja Tomislavi sõdurielust enne seda, kui temast palgamõrvar Toxic sai.

*Ainult siis, kui riigis on olnud üle 50 sõjavaba aasta, hakatakse muretsema millegi sellise üle, nagu õhukvaliteet baarides.

*Islandi suvi on nagu külmkapp, mille uks on kuueks nädalaks lahti jäetud. Valgust on ja jää on ära sulanud, aga tõeliselt soojaks ei lähe kunagi. Külmkapp on ja jääb külmkapiks.

Hendrik Groen “Ela ja lase elada”

Hendrik Groen “Ela ja lase elada” (261lk. Eesti Raamat)

01Groen.jpgInimene plaanib, jumal juhib. Ehk kuigi mul oli riiulil kindlalt lugemisjärjekorras 4 raamatut, trügis see siin ülbelt nende ette. Käisin RR-is, nägin seda, ühe mu lemmikkirjaniku uut raamatut ja koju jõudes hakkasin kohe lugema.

Hendrik Groen ei ole oma musta huumorit kuskile kaotanud! Lugu ei räägi küll enam vanadekoduasukatest, nagu tema varasemates raamatutes, aga tegutsejad on ikkagi mehed, umbes 50-aastased, golfisemud ja muidu hullud.
NB! Avaldan natuke raamatu sisu!
Muidu lihtsalt ei saa seda juttu siia kirja panna. 🙂

Niisiis – Arthur töötab WC paberi müügifirmas, juba eiteakuikaua töötab, kuni ta ühel päeval ära koondatakse. Kodus on tal naine Afra, kellega ollakse koos rohkem mugavusest ja väljaspool kodu on tal 2+1 semu, kellega koos golfi mängitakse ning maailma parandatakse.
Ja siis tuleb idee! Kui korraldaks Arthuri surma! Saaks ilma lahutusejamadeta lahti naisest ning koliks Itaaliasse, kaunisse villasse. Läheb suureks ja põhjalikuks planeerimiseks, matuseasjade ajamiseks ning uue identiteedi loomiseks. Villa on meestel juba olemas.
Muuhulgas tulevad Arthurile toredad mõtted, mismoodi matuseid saaks ka raha teenimiseks ära kasutada (muidu on ju puhas väljaminek!): peale tseremooniat võiks müüa lahkunu pildiga T-särke ning kruuse, enne talitust aga uusi taskurätte. Inimesed võiks ettetellimisel saada ka pisikese portsu kadunu tuhka. Kogu ürituse elavdamiseks võiks kirstust tulla ka eelsalvestatud kadunukese hääl. Näiteks “Laske mind välja!” oleks mõjus, aga kaunilt lauldud “Time to say goodbye” oleks kindlasti asjakohasem …
Raamatus on kirjas veel palju häid mõtteid. 😛
NB! Raamatus on (taas!) mainitud ka Arvo Pärti!

Ma turtsusin ikka mitmes kohas kõva häälega naerda ja elasin meestele rõõmuga kaasa.
Tore on ka see, et Arthuri mõtetega peatükkide vahel on kirja pandud ka Afra mõtteid.
Ja kui tihti me mõtleme, mis raamatut võiks keskealisele mehele lugemiseks pakkuda? No see sobib suurepäraselt (vaadake ainult, et tal pärast lugemist imelikke mõtteid pähe ei tuleks …). 😉

*Kuidas abikaasaga koos tennist vaadata?
Leppisime kokku, et kumbki võib ülekannet kommenteerida ainult positiivsest küljest. Tulemuseks on see, et istume nüüd tunde vaikides teleka ees.

*Elu on üks suur hambajuure ravi.