“Hark! The Herald Angels Scream”

Erinevad autorid “Hark! The Herald Angels Scream” (370lk. Bloomhouse books)

80775399_2931787600178731_294645871880962048_o.jpgMul on küll 1,5 lugu veel lugemata, aga no sellise kaanepildiga raamatut ei saa ju jõululaupäeval siia üles riputada! 😁

Tegu on jõuluaegsete jubejuttude kogumikuga, kuhu on lugusid kirjutanud näiteks Josh Malerman, Sarah Lotz, Jeff Strand jne.
Väga erinevad lood, mõni päris jube, mõni paras huumor. On tondikaid, müstilisi kadumisi, pimedas linnas võõralt naiselt ostetud elluärganud kingitusi, jubedaid mänguasju.
Kirjutan veidi pikemalt ühest mu lemmikloost, kõige lõbusamast, Sarah Lotzi “Not just for Christmas”, kus kodust väljavisatud pereisa püüab heasse kirja tagasi pääseda, kinkides lastele hetke moeröögatuse, Genpeti. Need on päris lemmikloomad, keda saab juhtuda telefoni tõmmatava äpiga. Nad ei kasva suuremaks, ei tekita kakaprobleeme ja neile saab osta igasuguseid hirmkalleid lisasid. Näiteks ostab see plusspunkte korjav pereisa oma koerale rääkimisvõime. Paraku on nii, et kõiki asju häkitakse, ka Genpetse ja wifis olev koer teatab ühel väga ebasobival hetkel mehele naise ees:
“Jake Tillman, don’t forget to renew your DeviantTeenPorn premium subscription!”
Niisiis jääb ära mehe avasüli koju tagasi lubamine.
Lõpuks on pargid täis häkitud ja ropendavaid Genpete ja loo lõpp on vägagi üllatav.
See oli üks neist lõbusatest lugudest, mis minus väikse kahjurõõmu tekitas …

Aga raamatut soovitan kõigile, kes nunnudest jõuludest veidi väsinud on ja natuke kõhedust ning jubedust vürtsiks vajavad.

Andres de la Motte “Talvetuli”

Andres de la Motte “Talvetuli” (376lk. Varrak)

Processed with MOLDIV

Motte “Suve lõpp” mulle eriti ei istunud, niisiis hakkasin seda siin natuke skeptiliselt lugema, AGA – see oli väga hea raamat!

Laura minevikku jäävad imeilusad koolivaheajad Skånes, tädi Hedda juures. Kuni viimane neist vaheaegadest traagiliselt lõpeb – külalistemajas, kus noored pidu peavad, süttib tulekahju ja Laura sõbranna hukkub leekides.

Laura saab tõsised põletushaavad ja vanemad keelavad tal tädiga edasi suhelda.

Nüüd on Laura üle 40, eduka firma omanik. Ühel päeval saab ta teate, et tädi on surnud. Ta sõidab Skånesse ja …

Ja siis hakkab paljutki juhtuma.

Raamat on nii haarav ja kogu aeg toimub midagi, et raske on käest panna!

Kuskil 100 lehekülge enne lõppu tekkis mul tunne, et ohhoo, ma tean, kes kogu selle hullumaja taga on! 20 lehekülge enne lõppu õnnitlesin end, et näe – nii ongi. Ja 10 lehekülge enne lõppu sain aru, et vara õnnitlesin, sest lõpp oli ikka eriti üllatav!

Oli põnev, oli kurb, oli vastikuid inimesi ja näidati, mida kõike raha ja kättemaksu nimel tehakse. Aga kui mõnus lugemine.

Ja selles raamatus oli George nimeliste kasside dünastia!

“Talvetuli” tõmbas mind kuu algusest saati  kestnud lugemismõõnast kenasti välja ja kindlasti loen nüüd läbi ka Motte “Sügisroima”.

Jean-Luc Bannalec “Surm Pont-Avenis”

Jean-Luc Bannalec “Surm Pont-Avenis” (272lk. Helios)

72477270_2861050733919085_1224746594885173248_o.jpg

Siis kui mina selle raamatu lugemiseni jõudsin, olid kõik seda juba mitu aastat tagasi lugenud. 😀 Tegu on prantsuse krimisarjaga, kus tegutseb komissar Dupin. Koht, Pont-Aven, on vapustavalt kaunis. Lugedes käisin linnakese pilte guugeldamas ja imetlesin lilledesse uppunud sillakesi. Mul ei ole kunagi olnud mingit tõmmet Prantsusmaa poole, ma olen rohkem Inglismaa sõber, aga sellises linnas võiks isegi käia ja ringi vaadata.

Mida ma kirjutasin eile oma Hay “Jõulumõrva” muljetes? Rikkad vanamehed – ärge kuulutage oma testamendi muutmise plaane armsale perekonnale! See tekitab neis mõtteid, et teiega oleks vaja kiiresti ühtteist ette võtta … Aga paistab, et kuigi 1936. aastast on palju aega edasi läinud, teevad papid ikka samu vigu. Ja karistuseks koksatakse nad maha.

Mulle meeldivad raamatud, kus räägitakse kunsti võltsimisest ja kunstivarastest. Selles loos avastatakse restorani seinalt senitundmatu Gauguin, saadakse teada, mis see väärt võiks olla ja pannakse pihta. Lisaks mõned laibad, ennast ribadeks tõmbav kergelt tüdinud Dupin ja palju huvitavaid hõrgutisi.
Paigapõhist eputamist ka, millest huvitavamate faktide kilda kuulub kindlasti see, et piirkond on kõige rohkemate rahvarõivastega regioon maailmas (1266 sorti!), kõige suuremate tõusude ja mõõnade rütmiga maailmas (kuni 14 meetrit!) ja pühakuid on neil lausa 7770! Kõlas nagu Köikse suuremad kadakad oo meitel, köikse kövemad töömehed oo meitel ja vahel möni loll eksib ära kah.” 🙂
Oli mõni loll ja oli mõni kavalpea ja oli tarku ja oli ka õnneseeni.

Mõnusalt rahumeelne krimka, mida võib lugeda nii varbaotsad lainetes kui soojades sokkides pleedi all peidus. Muide, kes kunsti armastab – vaadake ETV pealt saatesarja “Muuseumide kunst”. Väga huvitav!

Mavis Doriel Hay “Jõulumõrv”

Mavis Doriel Hay “Jõulumõrv” (248lk. Tammerraamat)

75534846_2859754060715419_1738609130857299968_o.jpg

Ma pidin lakke hüppama, kui nägin, et Tammerraamat hakkab välja andma Briti Raamatukogu Krimiklassika sarja! Ma olin pmst. kahe hiirekliki kaugusel, et endale Bookdepositoryst see ja paar teist selle sarja jõuluraamatut tellida kui äkki “Jõulumõrva” eestikeelsena märkasin.
Palju lugejaid sarjale ja pikka iga eestikeelsena!

See raamat on esmakordselt välja antud 1936. aastal. Kujutate ju ette, milline ajastutruu lugemine see on! Mitte nii, et praeguse aja kirjanik kirjutab tollest ajast, vaid kirjutab keegi, kes elas just nimelt sel ajal, nende inimeste ja kommete keskel.
Kõik me teame raamatut ja filmi “Hercule Poirot`jõulud”. See on pmst. sama aeg, sest too raamat ilmus 1938.

Uhke vana mõis, rikas vanahärra perepeaks, lapsed, kes oma abikaasade ja peredega koju tulevad. Lisaks teenijad, sekretär, autojuhid. Üks lõbus kamp üksteise peale hambaid ihuvaid ja altkulmu pilke saatvaid kodanikke.
Ja jõuluvana.

Kallid rikkad vanamehed – ärge minge siis, kui teie perekond jõuludeks koju on sõitnud, üksinda oma kabinetti! Šanss sealt elusana väljuda on imetilluke! Lisaks ei tasuks oma soovist testamenti muudatusi teha pereliikmetele (pigem mitte kellelegi!) teada anda, sest võimalus, et kellegi pärandusest nulle kaob, muudab väiksemaks ka armastuse papakese vastu.

Mulle meeldivad väga sellised vanaaegsed krimkad, kus on suured pered ja kohalik ülemkonstaabel, kes neid kõiki neid inimesi tunneb ning kellele oma saladusi ning tähelepanekuid pihitakse. Kuigi on tegu mõrvalooga, on raamatus nii mõnusat pühadehõngu, et sellega sobib ennast kuuse alla kerra tõmmata, kakaotass ja piparkoogid kõrvale võtta ja mõnuleda!

Yrsa Sigurðardóttir “Lunastus”

Yrsa Sigurðardóttir “Lunastus” (366lk. Varrak)

72670920_2847235745300584_8970540755386892288_o.jpgKirjanik, kelle raamatuid võib pikemalt mõtlemata haarata ja lugeda, sest sa lihtsalt tead, et alt ei saa kunagi minna. Muidugi sel juhul, kui karm ja jäine põhjamaade krimi on see, mis raamatu riiulilt haarajat köidab.
Mind köidab, Ikka veel. Pimeda aja inimesi (novemberikuu lapsi) ilmselt köidabki.

“Lunastus” on kolmas raamat Lastemaja lugude sarjas.
Need on kõik südametud ja võikad lood, aga sel korral puudutatakse üht vastikumat teemat üleüldse – koolikiusamist. Lapsi, kes kiusajate pärast niimoodi kannatavad, et on jõudnud enesetapukatseteni ja kiusajaid, kes ei kohku millegi ees.
Ja neid, kes lõpuks kiusamise eest kätte maksavad.

Lugesin ja mõtlesin. Mõtlesin selle üle, et kuidas on võimalik kaasa tunda inimesele, kes on aastaid teist omavanust või väiksemat alandanud. Võtnud temalt kõik – enesekindluse, eluisu, lootuse sõpradele. Ainus, mida kiusatu näeb, on irvitavad näod ja jubedad sõnumid internetis. Päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. Elada kellegi pärast lõputus õuduses ja abi ei tule kusagilt.
Kuidas ma lugejana sellisele kiusajale kaasa suudan tunda?
See raamat ei olnudki ainult suvalise krimka sisseahmimine, see raamat oli tõsine lugeja proovilepanek. Lõpetasin paar päeva tagasi ja tunded on tänagi segased.
Oli meiegi ajal koolis kiusamist, aga seda, mis oli siis, ei saa võrrelda sellega, mis on praegu. Praegu on kasvanud terve kari tähelepanuvajaduses, ebakindlaid ja nõrku inimesi, kes suudavad enda ego kõrgel hoida vaid kaaslaste hurraahüüete taustal. Ja et seda kuulda, tuleb leida keegi, kes mutta tampida.
Niisiis … Ma ikka ei suutnud selles raamatus kaasa tunda neile, kellele ilmselt oleks pidanud kaasa tundma. Kurjategijad olid ühtviisi nii kiusajad kui kättemaksjad ja üks kuri hävitas teist kurja. Minu kaastunne ja poolehoid läks neile, kes püüdsid nende kahe vahel ellu jääda.

Helgema poole pealt jätkub selleski osas Freyja ja Huldari kassi-hiire mäng ning Freyja hädised ponnistused enda elu kõrgemale astmele vinnata. Kohati oli see päris muigamaajavat kirja pandud, nii et lugedes tekkis võimalus ka kergemalt hingata.
No ja koolikiusamise kõrval toimus siin raamatus ju ka töökohas kiusamine, sest sellel, mis sarja teises osas Huldari ja Erla vahel toimus, olid siin osas tagajärjed.

Igasugu veapoegi tükkis ka teksti sisse, aga üks oli päris huvitav, nii et pani lausa korraks mõtlema, mismoodi see toimuma peaks: … mees sasis käega juukseid, et neilt lund maha rautada. 🙂 

Aegajalt oli teksi sisse kirjutatud ka kasvatuslikke lõike, mida lugedes tundus, et midagi niisugust võiks ehk mõnest loengust või psühholoogi juurest kuulda. Järele mõeldes oli arusaadav, miks seda raamatut ei kirjutatud lihtsalt tavalise krimkana, vaid püüti lugejat kaasa mõtlema panna. Ehk võiks seda keskkoolis kohustusliku kirjandusena lugeda?

*Mitte just paljud meist ei ole suutelised seisma silmitsi iseenda puudujääkide, ebaaususe, arutuse ja rumalate eksitustega. Märksa kergem on süüdistada teisi inimesi või meie kontrollile allumatuid olukordi.

Fotosessioon raamatust pildi tegemiseks oli lõbus, sest minu mehest on praktiliselt võimatu kogu maailma vihkavat pilku välja pigistada. Fotograaf (st. mina) ponnistas tõsiselt, et teda veenda oma kõige hullem ja kurjem vaade näkku manama. 🙂

Stephen King, Joe Hill “In the Tall Grass”

Teema 21: Üks Stephen Kingi raamat
Stephen King, Joe Hill “In the Tall Grass” (62lk. Kindle)

75349134_2838007969556695_7548516090574274560_o.jpg

Kuna äsja oli isadepäev, siis sobis lugemiseks hästi isa ja poja ühiselt kirjutatud lugu kõrgesse rohtu eksinud inimestest.
Õde ja vend sõidavad autoga maanteel, teevad peatuse ja kuulevad, kuidas teeäärsest kõrgest rohust lapsehääl appi hüüab. Nad hõikavad last ja sukelduvad rohu sisse, et teda leida, aga … raamat on Kingide kirjutatud, nii et rohi on õel ja hakkab inimeste meeltega trikitama. Suunataju kaob, kõrvad kuulevad valesti ja rohus eksleb muuhulgas ka mõrtsukas.
Netflixis peaks selle raamatu põhjal ka film olema ja ma arvan, et see võib päris jube olla.
Raamat ise oli kole lühike, aga teema oli parajalt õudne.

Martin Widmarki LasseMaia detektiivibüroo sari

Teema 28: Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast (Nimekiri:https://kultuur.postimees.ee/…/need-on-loppeva-aasta-parima…)

Martin Widmark
“Teemandimõistatus” 75lk.
“Hotellimõistatus” 74lk.
“Rongimõistatus” 88lk.
“Muumiamõistatus” 88lk.
Egmont Estonia

72133043_2835485309808961_602837636821811200_o.jpg

Kõik teavad Lasset ja Maiat ja kõik loevad neid raamatuid – ma ju pidin ka teada saama, mida need endast kujutavad. Et väljakutsepunkt rohkem väljakutse moodi oleks, lugesin ühe asemel neli raamatut.
Vahvad lood!
Nimelt sellepärast, et lugejale antakse kõik vihjed kenasti kätte, nii et ta saab ise detektiivi mängida ja ära arvata, kes kuriteo sooritas.
Püüdsin raamatukogust võtta sarja neli esimest raamatut, aga ilmnes, et meil antakse neid välja suvalises järjekorras. Huvitav lähenemine. Õnneks ei olnud lood omavahel väga seotud (veidi siiski), nii et lugemist ei seganud.
Mõnus lugemine pisikestele ja ega ettelugev täiskasvanu ka päris tukkuma jää. 🙂