Tiina Laanem “Öised hääled”

Tiina Laanem “Öised hääled” (176lk. Pegasus)

Tiina oli nii armas ja saatis mulle lugemiseks enda raamatu. Aitäh!
Sain paki kätte, vaatasin imelist kaanepilti ja heldisin kohe – paksudel pilvedel hõljuvad ja magavad majad, kus inimesed näevad unesid ja kuulevad hääli. Redelitega ronid ühest unenäost teise, väljas paistab kuu ja sajab lund. Muinasjutud kindlasti! Sellised talvised, armsad.

Hakkasin lugema ja nätaki! lendasin oma talveunenäo redelipulkadelt läbi pilvede alla. 😀

Jutud siin raamatus ei ole kaugeltki muinasjutud ja ega nende kohta vist armsadki öelda ei saa. Jutud on igapäevastest inimestest, kel kõigil enda elud ja elude kaaslased kaelas rippumas. Inimestest, kel ei lähe kõige paremini, aga kes on omamoodi vaprad, peavad enda võitlusi ja saavad enamjagu isegi teiste inimestega sotid selgeks klaaritud.
Esimese jutu, “Sale soomlane”, lugemine kulus mul kaanelummusest ärkamiseks ja juttudesse sisse elamiseks. Nii et kui raamatu lõpetasin, lugesin selle uuesti üle, sest siis olin juba õiges meeleolus. 🙂
Ja see meeleolu muutus iga loetud leheküljega aina paremaks, sest need inimesed siin raamatus ja nende mõtted (autori öised hääled?) olid nii kodused ja nii päris, et mul oli kahju, kui raamat läbi sai.

Tõepoolest – mõnd raamatut venitatakse 350 leheküljeni kirjutades pmst. eimillestki, aga selline, mu kahe õhtu hea kaaslane, lõpeb juba leheküljel 176.
Nii ikka ei tohi!

Mäletan, et kui ma lõpetasin Kiviräha raamatu “Maailma otsas”, siis käisin ma pikka aega ringi ja mõtlesin tänaval olevatele inimestele elusid välja. Selle raamatuga juhtus sama asi.
Vaatan kedagi ja tekib mõte, et see naine võiks ju elada nagu abikaasaga jändav ja öid ootav Melinda… Mõni mees valgusfoori ees seisva auto roolis meenutab Veikot, kes püüdis päästa neid, keda teised ei päästnud (pagana Veiko! Leidis ka, keda päästa… Tõepoolest…). Aga kuskil korteris, kinniste akende taga, elab oma väikeses maailmas kindlasti mõni Kert koos Jänesega.

Mitu lugu lõppesid siin ka sedamoodi, et tekkis tunne, nagu oleks kraan täpselt niipalju kinni keeratud, et see viimane tilk jäi kraanitoru otsa rippuma ja seal ta nüüd väreleb vaikselt ja mina ei saa kraani lahti keerata, sest autor ei luba. Sügeleb kohutavalt, aga ma ei saagi teada, mis edasi juhtus!
Tegelikult ka – no mis saab, kui sa vajutad punast nuppu? Mis juhtub?
Kui ma sinna kohta lähen, mis seal esimeses jutus oli, ja selle nupu leian ja vajutan, siis saan ilmselt teada. Politsei seletuskirjas kirjutan, et Tiina Laanem on tegelikult süüdi. 😉

Ühesõnaga on nii, et see oli üks väga hea lugemine! Nautisin iga lugu, muhelesin mitmeid kordi, elasin tegelastele kaasa (oh need vaesed naiste käpa all elavad vanamehed!) ja olen väga tänulik, et selle raamatuga kohtusin. Ta võtab oma koha mu riiulil sisse Andrus Kiviräha “Maailma otsas” ja Jean-Claude Mourlevat` “Silueti” kõrval.
Aitäh mõnusate õhtute eest!

*Ta saatis kõik kuradile – nii oma vanuse, kaalu, üksinduse kui rahapuuduse. Sitta kah need kilod ja kortsud! Põrgusse võlad ja viimased veeringud! Kuradile üksindus ja norutamine! Ta lihtsalt tantsib ja tantsib ja tantsib ja tantsib, kuni kasvõi sureb sealsamas platsil. (lk.20)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s