Charlaine Harris “Tõelised mõrvad”

(224 Varrak)
Muhekrimi vormis kirjutatud jubekrimi mõrvadega raamat. 🙂
St. kena kohake, külarahvas, suhted ja tegelased olid kõik justkui mõnest muhekrimi raamatust, aga siis kui toimunud mõrvu kirjeldama hakati, oli muhe niuhti! kadunud.

Aurora Teagarden on ühes väikeses USA linnakeses raamatukoguhoidja ja osaleb ka kohalikus Tõeliste Mõrvade Klubis. See on koht, kus tutvustatakse üksteisele tõeliselt toimunud mõrvu ja arutletakse, mismoodi need toime pandi. Kõik on kena kuni üks klubiliige mõrvatakse, jäljendades tõelist mõrva, mida klubi sel päeval arutama pidi.
Ja siis läheb Midsomeriks kätte…

Mulle meeldis! Meeldis, mismoodi lugu on kirja pandud. Meeldisid karakterid, meeldis huumor, meeldis see, kuidas ma pidasin surmkindlalt mõrtsukaks hoopis valet inimest ja lõpp tuli üllatusena. Auroral tekkis raamatus ka armastuskolmnurk ja tema suhtumine sellesse oli vägagi ootamatu ja hämmastavalt rahulolev, nii et eks näis, mis sest edasi saab.
Oli natuke üllatav, et kohalik politsei kergelt koba oli ja Aurora ise pidi mõrva(de)l sarvist haarama. Aga muidu poleks see sari ju Aurora Teagardeni müsteeriumid.

Ei meeldinud, et peategelase hüüdnimi oli Roe… Eestikeelsena ei kõla just kõige kenamalt ja häiris natuke, st. Aurorast hakkas natuke kahju. 🙂
Nimeteemast veel – ei saanud mina aru, mis selles nimes – Aurora Teagarden – nii kummalist või veidrat on, et selle peale naeru kihistatakse või kulmu kergitatakse. Ilmselt mingi ameeriklaste nali, millest me ei peagi aru saama.

Selles sarjas on välja antud 10 raamatut, pluss lisad, nii et loodetavasti saame meie ka neid kõiki eesti keeles lugeda.
Hästi lahedate kaantega Inglismaal välja antud sari:

Sari, mille kaanepilte meil kasutatakse:

Camilla Sten “Pärija”

(365lk. Eesti Raamat)


Vaat see oli alles põnevik! Kriipivalt kõhe ja nii põnev, et istusin ja lugesin öösiti (ise täitsa teises, lumetuisuses maailmas), varbad pleedi all krussis.
Mul on hea meel, et see raamat saabus minu juurde praegu, vastu kriiksuvate puuokstega sügist, mitte mõnel kuumal suvekuul, kus me oleme kõik unustanud, mis on lumi ja mida tähendab kibekülm talvetorm.

Eleanor või Victoria (ühtede jaoks üks, teiste jaoks teine), elab koos väga ebameeldiva häirega – prosopagnoosiaga ehk võimetusega ära tunda inimeste nägusid. Sama häire on ka Rootsi kroonprintsess Victorial ja aastaid tagasi sellest teada saades uurisin natuke – on ikka päris karm, kui igal hommikul ärgates paned Sa enda abikaasa ja laste “näod” enda jaoks uuesti kokku nende silmade, soengu, hääle ja lõhna järgi. Sa ei saa tänaval kohata mõnd tuttavat nägu, sest sa lihtsalt ei tunne ühtegi nägu ära.

Niisiis – raamatu Victoria (või Eleanor) satub enda vanaema juurde sel hetkel, kui mõrvar vanaema korterist väljub. Ta ei tunne seda inimest ära sel hetkel ja ta ei tunne teda ära ka kunagi hiljem. Aga kas mõrvar teab seda?

Vanaemal, uhkel daamil Viviannel, on Eleanorile ja tema tädile, Veronikale, päranduseks jäetud maamõis nimega Solhöga. Niisiis lähevadki Eleanor, tema poiss-sõber Sebastian, tädi Veronika ja advokaat Rickard Solhögasse, et pärandvarad kirja panna. Aga nendega tulekuga ärkab mõisas ka suguvõsa minevik koos kägisevate veinikeldri uste, keldri ja ülakorruse vahet liikuva suure tühja toidulifti ja sügaval metsas asuva üksiku jahimajakesega.
Ja siis saabub lumetorm, elektrikatkestus ja …
Ja paljugi veel.

Kui ma peaks kirjutama lause stiilis: See raamat sobib kõigile, kes armastavad … raamatuid, siis paneks ma sinna … asemele näiteks Ruth Ware nime. Sest Camilla Sten oskab samuti kui Ruth Ware panna oma jutustusse korraliku koguse külmavärinaid tekitavaid hetki.

Liikudes tänapäeva ja Solhögas elanud poolatari Annuška mälestuste vahel, saavad kokku ränki vigu täis minevik ja kättemaksuhimuline tulevik ning loovad olevikku selle kõheda põneviku.
Miks eestikeelse raamatu kaanel on kirjas kriminaalromaan, see on ka paras mõistatus, sest siin ei ole midagi kriminaalromaanilikku (peale laiba), tegu on pesueht põnevikuga, ehk spänningsromaniga (originaalis, ehk rootsi keeles). Aga Eestis ongi kriminaalromaani ja põneviku mõisted täiesti sassis.

Igal juhul ootan ma nüüd eesti keelde järgmist Camilla Steni raamatut, sest nii varem ilmunud “Kadunud küla” kui “Pärija” on täpselt sellised raamatud, mida ma lugeda armastan.

PS: See raamat on pühendatud Camilla Steni kassikesele, Katt Rasmusele.