Johannes Kivipõld “(Vaba)surm”

Teema 27: Raamat, mille pealkirjas mainitakse surma või suremist.
Johannes Kivipõld “(Vaba)surm” (203lk. Eesti Raamat)

93506208_3177928675564621_1297327075421585408_o

Mirabilia sari ja eesti autori teos!? Ei ole just tavapärane komplekt. Seda huvitavam oli seda raamatut lugeda.
Noormees nimega Meinart. Tüüpiline nohik, kirjutab kodus arvutimängude koode ja satub välismaailma harva. Kuni ühel öösel koputab tema uksele noor naine, kes väidab, et selles korteris elab tema mehe armuke. Meinarti ainus soov on ebamugavast sissetungijast lahti saada ja nii ta temale pomiseb, et ega sul muid võimalusi pole, kui kas oma mees ja tema armuke maha lüüa või ise ennast ära tappa.
Varsti on mehe ukse taga politseiuurija Hugo, sest on leitud enesetapu teinud naine, keda elusana nägi viimati Meinart.

Tihti jõuab raamatutes kätte hetk, kus oleks võimalik lausa näha, kuidas tegelase peakohal lambike põlema lööb. See juhtub ka Meinartiga, kes arvab äkki, et suudab inimesi mõjutada ennast ära tapma.
Mees, kellel oli juba eelnevalt veidraid kalduvusi, nagu Übermenchi magamisskeem (kus magatakse kindla graafiku alusel korraga vaid paar tundi, ollakse siis jälle üleval ja magatakse taas kindel aeg hoolimata päeva ja öö vaheldumisest), hakkab uurima psühholoogiat ning hüpnoosi ja inimeste peal oma veenmisoskust katsetama.
Jah, ta on edukas. Ta suudab panna inimesi vabasurma minema.

Kummaline, aga raamatut lugedes oli minu jaoks kõige ebameeldivam politseiladvik. Prokurör Lill, kelle mõttest sellisel ametikohal ma üldse aru ei saanud ja Hugo boss, kes üritas iga suurema juhtumi võimalikult kiirelt sulgeda ning keskenduda baarikaklustele ja muudele pisipättustele.
Ükskõik, mida uurija tegi, alati tambiti tema ideed mutta.
Ma olen vaadanud liiga palju Skandinaavia ja brittide krimisarju, ma kohe ei kujuta ette selliseid opakaid ja ajudeta bosse!

Aga Meinarti tegevust (kuigi õudset!), oli huvitav jälgida. Psühholoogia on mind alati huvitanud, nii et nüüd oli põnev lugeda, mismoodi mees oma ohvreid leidis, neid tundma õppis ja mõjutama asus. Kuritegudest sai mäng. Ilmselgelt põnevam mäng kui Meinarti koodikirjutamise töö. Natuke britilik oli see lugu ka, sest seal on mõrtsukatel alati väga head põhjused, miks nad kellegi ära tapavad. Ja Meinart tegutes ju enda arust lausa ühiskonna sanitarina!

Ma loeks hea meelega veel selliseid raamatuid, kus mõrvu ei sooritata lihtsalt kaikaga kuklasse lüües või kuuli kerre lastes, vaid kus mõrvar oma ohvriga nö. vaeva näeb.
Ma kõlan vist ise seda kirjutades nagu poolearuline, aga krimkades võiks olla vaheldust ja miks ei võiks neis olla sellist määrimata kätega mõrtsukat, kes nagu ei olekski ise milleski süüdi. Rohkem psühholoogiat, rohkem tarkust ja mõttetegevust ja saaks hulga krimkasid, mida oleks palju huvitavam lugeda, kui neid tuhandeid “leidsime kuulihaavaga/noahaavaga/tömbi esemega kuklasse löödud haavaga laiba” raamatuid, kus kogu lugu keskendub detektiivi uurimistööle.
Paljud küsivad, kas jube ei ole sellised raamatuid lugeda, kus inimesi tapetakse? Ei ole, neid on põnev lugeda, vaadata, mismoodi kirjanik oma pätti läbi raamatu kujundab, sest tegu on väljamõeldistega, mille kirjutamise ja lugemise käigus ühtegi inimest ega looma tegelikult ei vigastata.
Jube on lugeda raamatuid päriselt toimunud sõdadest ja katastroofidest.

Mu lemmiklause oli raamatu kõige viimane:
Kõik tegelased, välja arvatud taksikoer Mäks ja kass Lepo, on fiktiivsed.
🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s