2019 lugemisaasta

Panen siia ka aasta kokkuvõtte pildid.
Oli hea aasta! Võrratut lugemist ja uusi huvitavaid kirjanikke!

Mu lemmikud:
Lemmikud2019.jpg

Numbrite keel Goodreadsi andmetel:
Kokkuvõte2019.png

Martin Widmark “Kämpingumõistatud” ja “Kinomõistatus”

Martin Widmark
“Kämpingumõistatus” 89lk.
“Kinomõistatus” 88lk.
Egmont Estonia

80384845_2949451335079024_2235429249483800576_n.jpg

Kesse siis LasseMaia detektiivibürood ei tea!
Sellest aastast alates mina tean ja pean ütlema, et pole paremaid väikseid ampse suurte inimeste raamatute vahele, kui need lookesed. Tõenäoliselt käin ma raamatukogu vahet senikaua, kui nad kõik läbi loetud saavad.
Silmaring peab ju ikkagi avar olema, ka lastekirjanduse poolel, eksole. 
Ma ei hakka siin kirjutama, millised geniaalsed detektiivid raamatutes tegutsevad, aga soovitan – ampsake ka tükike sest sarjast, täitsa tore on!

Eia Uus “Tüdrukune”

Eia Uus “Tüdrukune” (272lk. Postimees)

81725642_2949433621747462_8394261340897673216_nDaamid nimekirju tegemas.

Sei Shonagon oma “Padjaraamatus”.
Mia oma “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” raamatus.
Lilian Eia Uusi “Tüdrukune” raamatus.
Ei tea, mis vanuses see Sei Shonagon oma Padjaraamatut kirja pannes oli, aga kaks viimast on neljakümbile lähenevad ja veidi ummikusse jooksnud. See tundub olema ohtlik vanus, sest midagi napsab sel ajal katki ja tuleb valida uus tee.
Kes liigub vaimsuse suunas, kes füüsilise, kes vajab aega, et otsustada, kes ta selline üldse on.

Selle raamatu Lilian oli … Kes ta siis oli? Lugesin raamatut kolm õhtut ja mõtisklesin täna, mida ma sellest kõigest arvan? Jubedas ümbruskonnas kasvanud tüdruk, pidevas hirmus, mis temaga järgmisel päeval teha võidakse. Mõni ime, et ta nägi unes vägistamisi ja muid jõledusi. Et ta ei suutnud mehi enda kõrval nii palju usaldada, et mõnega kokku jäädagi ja leidis lõpuks toe ja lohutuse tüdrukus, kes oli talle rohkem nagu tütre eest. Ja kelle elu ta elama hakkas.
Hing soovimas lähedust, mõistus keelamas kedagi lõpuni usaldada.
Mainis ise ka raamatus, et lugu näeb välja veidi Lolita moodi.
Äkki oleks poliitiku asemele võinud raamatusse kirjutada keskkonnaaktivisti, oleks veel aktuaalsem olnud. 🙂

Tõenäoliselt saan ma aru, miks selle raamatu sisu praegu nii ereda leegiga põleb ja paljude lugejate silmi valgustab. Minul tekkis lugedes kummaline seis – kui raamat käes oli, siis läks tekstis liikumine väga lobedalt. Kui raamatu käest panin, siis pmst. unustasin kohe, mis kohale ma jäin ja mida ma loen. Selline kiirkirjutamise (oli vist kolme nädalaga valmis saanud?) ja kiirlugemise tunne oli terve raamatu jooksul.
Ühesõnaga – arusaadav, miks loetakse ja miks on hitt, aga mina sellest sügavust ja tarkust ei leidnud ja ei olnud minu raamat. Hittraamatud tunduvadki sellised olema, mis mulle sugugi ei passi.

Hiljem: kuulsin, et paralleelselt selle “kolme nädala raamatuga” oli Eia Uus pikalt kirjutanud ka ühte teist raamatut, mis ei saanud sugugi sellist pöörast vastuvõttu, kui “Tüdrukune”. Huvitav, mis raamat see oli? Mulle tundub, et see võiks mulle meeldida!

 

“Hark! The Herald Angels Scream”

Erinevad autorid “Hark! The Herald Angels Scream” (370lk. Bloomhouse books)

80775399_2931787600178731_294645871880962048_o.jpgMul on küll 1,5 lugu veel lugemata, aga no sellise kaanepildiga raamatut ei saa ju jõululaupäeval siia üles riputada! 😁

Tegu on jõuluaegsete jubejuttude kogumikuga, kuhu on lugusid kirjutanud näiteks Josh Malerman, Sarah Lotz, Jeff Strand jne.
Väga erinevad lood, mõni päris jube, mõni paras huumor. On tondikaid, müstilisi kadumisi, pimedas linnas võõralt naiselt ostetud elluärganud kingitusi, jubedaid mänguasju.
Kirjutan veidi pikemalt ühest mu lemmikloost, kõige lõbusamast, Sarah Lotzi “Not just for Christmas”, kus kodust väljavisatud pereisa püüab heasse kirja tagasi pääseda, kinkides lastele hetke moeröögatuse, Genpeti. Need on päris lemmikloomad, keda saab juhtuda telefoni tõmmatava äpiga. Nad ei kasva suuremaks, ei tekita kakaprobleeme ja neile saab osta igasuguseid hirmkalleid lisasid. Näiteks ostab see plusspunkte korjav pereisa oma koerale rääkimisvõime. Paraku on nii, et kõiki asju häkitakse, ka Genpetse ja wifis olev koer teatab ühel väga ebasobival hetkel mehele naise ees:
“Jake Tillman, don’t forget to renew your DeviantTeenPorn premium subscription!”
Niisiis jääb ära mehe avasüli koju tagasi lubamine.
Lõpuks on pargid täis häkitud ja ropendavaid Genpete ja loo lõpp on vägagi üllatav.
See oli üks neist lõbusatest lugudest, mis minus väikse kahjurõõmu tekitas …

Aga raamatut soovitan kõigile, kes nunnudest jõuludest veidi väsinud on ja natuke kõhedust ning jubedust vürtsiks vajavad.

Andres de la Motte “Talvetuli”

Andres de la Motte “Talvetuli” (376lk. Varrak)

Processed with MOLDIV

Motte “Suve lõpp” mulle eriti ei istunud, niisiis hakkasin seda siin natuke skeptiliselt lugema, AGA – see oli väga hea raamat!

Laura minevikku jäävad imeilusad koolivaheajad Skånes, tädi Hedda juures. Kuni viimane neist vaheaegadest traagiliselt lõpeb – külalistemajas, kus noored pidu peavad, süttib tulekahju ja Laura sõbranna hukkub leekides.

Laura saab tõsised põletushaavad ja vanemad keelavad tal tädiga edasi suhelda.

Nüüd on Laura üle 40, eduka firma omanik. Ühel päeval saab ta teate, et tädi on surnud. Ta sõidab Skånesse ja …

Ja siis hakkab paljutki juhtuma.

Raamat on nii haarav ja kogu aeg toimub midagi, et raske on käest panna!

Kuskil 100 lehekülge enne lõppu tekkis mul tunne, et ohhoo, ma tean, kes kogu selle hullumaja taga on! 20 lehekülge enne lõppu õnnitlesin end, et näe – nii ongi. Ja 10 lehekülge enne lõppu sain aru, et vara õnnitlesin, sest lõpp oli ikka eriti üllatav!

Oli põnev, oli kurb, oli vastikuid inimesi ja näidati, mida kõike raha ja kättemaksu nimel tehakse. Aga kui mõnus lugemine.

Ja selles raamatus oli George nimeliste kasside dünastia!

“Talvetuli” tõmbas mind kuu algusest saati  kestnud lugemismõõnast kenasti välja ja kindlasti loen nüüd läbi ka Motte “Sügisroima”.