Camilla Sten “Kadunud küla”

Camilla Sten “Kadunud küla” (384 lk. Eesti Raamat)

72067372_2746395578717935_6956003151405121536_o.jpg

Lõpetasin raamatu eile öösel ja mõte tegeles sellega veel uneski.
Nii tontlik, õudne, jube, põnev, kurb lugu. Nii raske käest panna, sest ma armastan tühje külasid ja vaime, kes neis liiguvad.

Silvertjärn on küla Rootsis, millest ühel 60 aasta tagusel päeval kõik inimesed haihtusid. Kõik, peale naise, kes oli linnaväljakule kinni seotud ja kividega surnuks pillutud ning ühest majast leitud elusa imiku.
Kujutage ette mahajäetud linna, kus laudadel on poolelijäänud õhtusöök, pingil tass, pesu nööridel. Ja ei ühtegi hingelist!
Noor filmitegija Alice tuleb enda viieliikmelise meeskonnaga Silvertjärni, et linnarahva kadumise saladust uurida. Tema enda vanavanaema oli külas sündinud ja kasvanud, aga katastroofihetkeks juba Stockholmi kolinud. Meeskonnas on ka Tone, naine, kelle vanaema oli seesama külast elusana leitud imik.
See tühi linn, poollahtised uksed, kriiksuvad trepid ja tähine öö tekitasid vägagi mõnusa atmosfääri. 😉

See nädal, mis alguses oli mõeldud lihtsalt mahajäetud külas tõendite otsimiseks ja paremate pildikaadrite leidmiseks, pöördub kiirelt kõhedale rajale. Ohked ja oiged raadiosaatjates, jäljed, inimkujud, keda filmitegijad öösiti näevad.
See raamat on kõhe ja kummitav ja aegajalt käib mõni tegelane (Alice!) ka närvidele, aga ega kõik ei saagi ühtemoodi targad ja toredad olla.
Tänapäevased peatükid vahelduvad ajaga 60 aastat tagasi ja need viivad samm-sammult külarahva kadumiseni.
Ma ei tea, mida oli jubedam lugeda – kas tänapäeva kurje vaime ja õudseid sündmusi või 60 aasta tagust hullunud rahvahulga tegutsemist. Vist ikka seda 60 aasta tagust lugu.
Kui jubedate asjadeni võib viia inimkari, kes on enda mõtlemise välja lülitanud ja kummardab pimesi liidri juttu. Brrr, see oli õudne, sest tänapäeval on selline käitumine nii tavaline – me valime endale “jumala”, usume kõike, mida ta räägib ja lülitame enda mõtlemisvõime täiesti välja. Eriti haavatav seltskond on siin raamatus (ja ka päriselus) noored, keda on elukogenud liidril nii kerge mõjutada.
Milleni see viib – noh, raamatust sai lugeda, milleni see viib.

Niisiis – raske käest panna õudusjutt, klaustrofoobiat tekitav uurimisretk, massihüsteeria eest hoiatav ajalooraamat ja kõike kokku lihtsalt väga põnev (ning hirmus) lugemine!

Tänu Camilla Steni ema, Viveca Steni, suurepärasele Sandhamni krimisarjale, teadsin ma Camillast ennegi ja selle raamatu eestikeelsena ilmumine oli tõeline õnn ja rõõm! Tal on kirjutanud mitmeid raamatuid, ka emaga kahasse, aga neid pole isegi ingliskeelsetena saadaval (kujutage ette, et eesti keeles ilmus enne kui inglise keeles!). Õnneks on siis nüüd esimene eestikeelne olemas. Kohati oli lugu küll üsna konarlik ja lauseid tuli ikka mitu korda üle lugeda, et aru saada, mida öelda taheti, aga tuleb ilmselt lihtsalt õnnelik olla, et Camilla Sten lõpuks ka eesti keelde jõudis!

Raamat oli igal juhul väga hea (ja väga õudne) lugemine!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s