Libby Page “Brockwelli ujula”

Libby Page “Brockwelli ujula” (368lk. Helios)

DE8C68EB-BE5B-4E06-A140-0E3B2526E31F.jpeg

Mul oli eelmisel nädalal päris mitu vaba päeva jutti ja kuna ilmad aiatööd ei soosinud, sain südamerahus lugeda. Lugesin, taskurätikarp kõrval.

Ma ei ole piripill, aga igaühel on nõrgad kohad ja minu omadeks on kohe kindlasti vanaemade mälestused ning suure südamega tehtud teod. Rahaahnust ma ka ei salli, nii et see raamat oli kohe väga õigetel teemadel.

Hoolimata pisardamisest (või just sellepärast?) oli tegu tõeliselt hea raamatuga!

Rosemary, kes on 86-aastane, ja temast 60 aastat noorem, väga tagasihoidlik ja häbelik Kate, ühendavad jõud, et päästa uusarendajate kätte minevat Brockwelli väliujulat.

Väga südamlikult ja soojalt põimitakse tänapäev Rosemary minevikuga. Sellega, kuidas ta kohtas oma abikaasat, kuidas ujula neid terve elu jooksul ühendas ja kuidas see tänapäeva inimestele rahu ja tuge pakub. Mõnes kohas sai päris korralikult naerdagi!

Räägitakse kogukonna jõust ja sellest, mismoodi kaovad väikesed poekesed, ujulad, raamatukogud, et asemele saaksid tulla kaubamajad ja uhked mitmekordsed elumajad.

Valus raamat, sest kõik, mis seal kirjas, toimub  praegu ka meie Eestimaal.

Raamatus on näha, kuidas Kate iga Rosemary räägitud looga kasvab ja tugevamaks saab. Eesmärk annab jõudu ja teeb tugevaks.

See oli tõesti väga hea ja ilus raamat, kus sõprus ja julgus ja suur soov midagi muuta kohtuvad ning tõesti midagi muudavad.

Kindlasti üks parimatest raamatutest, mida ma sel aastal lugenud olen!

Soovitan kõigile, aga eriti neile, kellele on meeldinud Fredrik Backmani “Mees nimega Ove”, Ruth Hogani “Kaotatud asjade hoidja”, Sarah Winmani “Imeliste sündmuste aasta”, Rachel Joyce “Harold Fry uskumatu palverännak”.

Advertisements