Indrek Silver Einberg “Uudiseid Nebošovost”

Teema 50: Raamat, mille tegevus toimub sõja ajal
Indrek Silver Einberg “Uudiseid Nebošovost” (259lk. Varrak)

01Nebošovo.jpg

Nägin esmalt seda hiilgavate sarvedega kitse. Ja siis vikerkaari ja päevalilli, lugesin pealkirja ning autori nime ja mõtlesin: Uus Eesti ulmekas! Vaja lugeda!
Liigutasin raamatu lugemist ootavate raamatute nimekirja ja sinna ta mõneks ajaks jäi. 

Kuni sai puhkamas käidud, koju tuldud, puhkusel tehtud fotod üle vaadatud, mägrapilt Hobifotograafide gruppi lisatud ja …

Mäger

Ja sinna alla kirjutas kommentaari selle raamatu autor. Kirjutas sellise kommentaari, et tema pidi õnnest lendu tõusma, kui eelmisel suvel looduses mäkra nägi, aga: “Nüüd mõni longib lihtsalt laisalt vilet lastes niisama ringi ja saab nagu muuseas kaadrisse sääse, kes mäkra pesasse lohistab ja puha!!!”
https://www.facebook.com/groups/Hobifotograafid/permalink/2775738312438311/

Ma naersin südamest, marssisin järgmisel päeval peale tööd raamatupoodi ja tõin selle “hullu kitsega” raamatu koju. Palju õnne mulle, see oli väga õige otsus!

Hakkasin lugema ja üllatusin, sest kogu raamat oli ulmest ikka väga-väga kaugel!
Raamat algab aastal 1921, kus reederihärra Heinrich Blau oma uut, neljandat laeva, veeskas. Tarbiti parasjagu palju karjajaaku, ning peo lõpuks polnud enam vahet, kes saks, kes töömehest eestlane.
Sel ajal oli raamatu peategelane Liisa alles laps ning tegi tempe koos oma väikese õe Hilda, naabripoisi Tambeti ning härrastepoja Viktoriga. Laste esimene ohver oli Heinrich Blau uhke Ford-T.

*Korraga paistis, nagu oleks auto elustunud. Mingi võrin kostis selle seest. Ja siis, nii uskumatu, kui see oli – auto raputas ennast. Täpselt nagu nende endi Pitsu kodus, kui märjaks sai. Eest hakkas rappumine peale ja liikus kiiresti tagumisse ostsa välja. Pitsu viskas pärast raputamist külili, aga auto jäigi omaette võbisema. (lk.11)

Aeg läks, Liisa kasvas, ning saabus Tallinna. Reederiproua oli kunagi ammu ettevaatamatult vihjanud, et Liisast võiks neile suurena teenija saada, Liisa jättis lubaduse meelde ning kui leer läbi võttis oma santsukasti õlale, ning läkski Tallinna.
Sinna, kus maja kõrval pidi olema tema unistuste klaasist laube!

*”Kallis ema ja õde Hilda. Linnas on väga huvitav olla. Minul läheb päris hästi. Kohta ei ole veel saanud. … Korteris olen reederiperes. Praegu pole neil teenijat vaja. Neil on juba üks Tiiu. Väga vana küll, aga sünnib veel mitu aastat tarvitada. Viinaviga on natuke küljes. Reederiproual ka.” (lk.30)

Lugu liigub Liisa ning tema lähikondlastega kaasa, läbi heade ja rikaste aegade, läbi sõdade ja küüditamise, lõpuks tagasi Eestisse.
Väga mõnusa huumoriga kirjutatud raamat! Ilmse soojuse ja sümpaatiaga kõigi, isegi kõige ohmumate tegelaste vastu. Ei ühtegi pikka nõretamist kellegi kurva saatuse üle. Mis on olnud, see on olnud. Elu tuleb edasi elada isegi siis, kui otsused elamiseks peavad olema kaalutletud ja ei järgi alati südant.
Oi, kuidas ma naersin lugedes peatükki, kus mehed kukele kiremist õpetavad ja teist peatükki, kus kapten Kiljagin Liisale kosja läks! 😀

0001a.jpg

Uurisin kirjanikuhärra teiste raamatute kohta ka. Temalt on ilmunud lausa 7 lasteraamatut. Lähiajal vaatan, kas needki on samasuguse mõnuga kirja pandud kui Nebošovo raamat.

Kaanekujunduse üle murdsin ma pikalt pead. Loen ja loen, väga hea lugemine, aga no see kits ja vikerkaared ja päevalilled? Kuni lõpuks tuli ka see peatükk, kus kahest väga erinevast asjast – raamatust ja kaanepildist – üks sai. Oli hea üllatus, tuleb tõdeda. 🙂

Sellest, kuidas “Uudised Nebošovost” sündis ja kuidas sellest tänu Krista Kaerale kõik lugejad osa saavad, kirjutab Indrek Silver Einberg oma blogis:

http://illustraator.com.klient.veebimajutus.ee/uudiseid-nebosovost/

Tre-raadio lehel saab ka raamatust katkendeid kuulata, aga ma soovitan ikka kogu lugu läbi lugeda! Igal juhul liigub see raamat minu selle aasta parimate lugemiselamuste hulka.

„Uudiseid Nebošovost“ on Varraku loetuim algupärand. Lisatud KATKENDID!

*Hunt ärgitas nagu veelkord ulguma, jättis siis pooleli ja pööras pea Liisa poole. Ta teadis kogu aeg, et ma siin olen, taipas Liisa. Millegipärast tükkis õige arglik naeratus suule ja justkui kivid oleks rinnalt võetud. Liisani jõudis märgade luhtade ja lume alt pääsenud mulla lõhn. Kevad, tähendas ta endamisi, ja hunt. … Kaugelt kostus bajaanimängu. Liisa pööras pead, ja kui uuesti hundi poole vaatas, oli loom juba jäärakusse kadunud. Viiv hiljem kerkis ta jääraku teisele kaldale, tintmusta varju kaasa vedades, kuu kasukat valgustamas. Siis kadus männinoorendikku. Bajaan vakatas, ja nüüd polnud enam ühtegi heli kuulda. (lk.157)

Advertisements

Andrei Kurkov “Võõra surm”

Andrei Kurkov “Võõra surm” (208lk. Tänapäev)
Tõlkinud Üve Maloverjan, 2007

01võõrasurm.jpg

Kui ma loen, mismoodi lumi langeb, on külm ja pime, tänavalaterna valgussõõr ei ulatu kuigi kaugele ja akna ääres seisavad mees ning pingviin, ning saadavad pilguga lumehelbeid, siis vajuks ma justkui isegi mingisse fluidumisse ja raamatust pilku tõstes rohelusse ning päikesepaistesse ärkamine on veider ning võõras.
Mis päike? Mis rohelised puud? Kus on mustvalge talv, vaikus ja melanhoolia?! Langev lumehelves?
Tegu ei ole küll vene autoriga, ukrainlasega hoopis, aga stiililt ikkagi üsna vene lugude sarnane, näiteks “Vongozero”. Olukord ei ole nii karm kui seal ja teema on hoopis teine, aga lugeda on sama rusuv ja ängistus jääb tükiks ajaks sisse. Slaavi kirjandusel tundub olema just selline stiil, mis endasse mätsib ja natuke palju muljub.

Absurdne on see lugu ka – näiteks pingviin, kes Viktori juures korteris elab ja matusekülalisena “töötab”, sest nii on üritus stiilsem ja tal on ju nagunii must-valge leinaülikond seljas.

Niisiis kirjutab Viktor nekrolooge. Mitte surnud inimestele, aga praegu veel elavatele inimestele. Ta aitab oma kirjatükkidega luua “ristikeste kataloogi”, et oleks kohe võtta, kui vaja läheb. Ja vaja tõesti läheb, sest üksteise järel hakkavad elavad ristikesed surma saama. Aga Viktorile öeldakse, et tema ärgu asja peale mõelgu. Parem on, kui ta midagi ei tea.
Aga kaua sa nii elad – pingviini, võõra mehe poolt hoole alla usaldatud väikese tüdruku ja tema hoidjaga, sellise kummalise perekonnaga, et ei saa ise ka sotti, mis ta oma eluga peale peab võtma.

Ja nii ta seisabki öösiti aknal ja tunneb, kuidas ärevil hinge närib öine äratuskella tiksumine. Kuidas see iga sekundiga justkui kõvemaks muutub ja inimene enne rahu ei saa, kui on kella esikusse ukse taha viinud.
Ja kui imelik on see, kuidas järgmisel ööl, kui hing on äkki rahul ja ärevus kadunud, tundub kella tikk-takk sõbraliku kaaslasena.

Ulme? Krimka?
Mina ei liigitaks teda kummagi alla. Lihtsalt üks kiiksuga, aga hea fantaasia poolt kirja pandud raamat, mis lugejasse kindlasti oma pingviinijälje jätab.
Soovitan!

Lugege siit ka: http://ulmeguru.blogspot.com/2007/12/pingviin-ja-surm.html