Alan Titchmarsh “The Haunting”

Nutikas raamatukoguhoidja JUULI – see oli ilukirjanduslik raamat, mille autoriks ei olnudki kirjanik! Ta on kuulsaks saanud hoopis teisel alal.

Alan Titchmarsh “The Haunting” (353lk. Kindle)
Eesti keeles Titchmarshi raamatuid ei ole. Kahjuks.

67024943_2629661110391383_3517600132642111488_o.jpg

See oli 2018. aasta sügisel, kui ma peale järjekordse Alan Titchmarshi aiandussaate vaatamist Bookdepositori lahti võtsin ja ta raamatuid uurima hakkasin. Ikka aiateemalisi. Suur oli mu üllatus, kui kõiksugu lillelugude vahelt äkki juturaamat paistis. Ja mitte üks, vaid lausa mitu!
Nüüd, kui olen esimese neist läbi lugenud, tuleb tunnistada, et kui inimene on hea ühel looval alal, siis võib ta julgelt ka teisi katsetada. Alan Titchmarsh on suurepärane jutustaja! Kõik kirjeldused metsast, aedadest, jõeäärest, linnadest – need kõik on väga nauditavad lugeda. Tema raamatutegelastes on samasugust soojust, kui õhkub temast endast aedu kujundades ja taimedest rääkides. Neis on samasugust mõnusat huumorit ja kerget peataolekut, kui Alanis käestläinud hoovides sahmerdades. Lugedes kuuleks justkui autorit ennast raamatut ette lugemas.

Raamatus on vaheldumisi peatükid aastatest 2010 ja 1816. Esimeses tegutseb ajalooõpetaja Harry, kes on äsja lahutatud, oma suguvõsa jälgi ajab ning kaunisse maakohta kodu ostab ja teises nooruke majateenija Anne, kes tööde vaheaegadel mõisa lähedal oleva jõe äärde lippab, seal raamatut loeb ning suurest armastusest unistab. Satub aga hoopis hirmsa õnnetuse keskele ning peab enda elu eest võitlema asuma.
Vahet on küll 200 aastat, aga kerge ei ole ei Annel ega Harryl. Harry ei aima, et majaostuga koos saab ta kingituseks ka Anne ja üllatus on suur, kui nendevaheline seos lõpuks ilmsiks tuleb.

Igal juhul on selles raamatus nii ilusaid maju ja armsaid aedu kui põnevust ja armastust ning sõprust. Isegi kummitus on kohal!
Mulle tõesti meeldis, kuidas üks meesterahvas on sellise “teetassiraamatu” kirja pannud!
Mõnus, mahe ja natuke kriipiv. Üldse mitte läila ega emotsioonidest nõretav, nagu ajaloolisi suhteraamatuid kirjutavatel daamidel tihti juhtub.
Kui kellegagi võrrelda, siis ehk Barbara Erskinega.

*Üks tähelepanek: kui sinu lähedases metsas elavad musträstad, ära iial looda, et suudad kellelegi niisama ligi hiilida. Musträstas saadab sind oma tänitamisega pikalt ja kutsub ka semud appi. 🙂

*Raamatus on mainitud Winchestery piiblit ja Mary Feddeni kunsti. Mõlemat tasub guugeldada ja üle vaadata.

*”Isn’t it wonderful, what God can do in a garden?”
Gardener replied: “Yes, but you should have seen what it was like when he had it to himself!”

Indrek Silver Einberg “Lydia Koidula”

Teema 29: Raamat, mille tegevus toimub sinu sünni- või elukohas.
Indrek Silver Einberg “Lydia Koidula” (100lk. Meie Elu)

69889253_2680167058674121_828893817288523776_n.jpgPapa Jannseni ja Lydia Koidula kodumaja asub üsna mu kodu lähedal, sõidan või kõnnin sealt iga päev mööda. Praegu käib Koidula muuseumis suur renoveerimistöö, tänagi hommikul ladusid mehed katusekive paika.

Raamatus räägitakse muhedas võtmes Lydia lapsepõlvest, esimestest luuletustest, kaastööst oma papa Jannseni Pärnu Postimehe juures. Nimelt tõlkis ta saksa autorite loomingut, kohendas seda eesti talupojale arusaadavamaks ja pistis enda nimel ajalehte.
Edasi sellest, kuidas tüdruk endale Koidula nime sai, pere Tartusse kolimisest, esimesest laulupeost.
Huvitavad võisid olla Kreutzwaldi ja Koidula vaidlused vana ja uue kirjakeele kasutuse üle, kusjuures siin on naljakas see, et vana kirjakeelt pooldas noor Lydia, uut toetas aga vana Kreutzwald.

Taas tore lugemine.
Väga vahvad autori illustratsioonid!

Gösta Knutsson “Pelle Tõmpsaba seiklused”

Gösta Knutsson “Pelle Tõmpsaba seiklused” (54lk. Eesti Raamat 1986)

U00006577.jpgKui satud puhkuse ajal Uppsalasse, siis on esimene asi, mis pähe tuleb, Pelle Tömpsaba raamat. Minul vähemalt.
Mäletan oma esimeselt Uppsalaskäigult, kuidas giid meile sabatu kassiga liiklusmärki näitas ja Pellest, mu lapsepõlve raamatukassist, rääkis.
Sel aastal sõitsime üle hulga aja taas sellesse jalgrataste pealinna ning mida me nägime? Terve linn oli täis lippe ja Pelle pilte, sest raamat tähistab sel aastal juubelt – 80 aastat!
Eesti keeles on ilmunud üks Pelle raamat, see sarja esimene, aga Rootsis on neid 10. Gösta Knutsson oli raadiomees, kes tegi lastesaateid ja rääkis igas saates ühe Tömpsaba loo. 1939. aastal valmis esimene raamat ja siis veel 9.
Kui lapsed loevad kassilugusid, siis täiskasvanud on välja mõelnud, et raamatuloomade prototüübid on hoopis Uppsala linna tolleaegsed kuulsad inimesed. Pelle ise oli aga kirjanikuhärra enda kass, kelle sabaga tõesti nii täbaralt läkski, et rott selle ära hammustas.
Tore nostalgiline lugemine!

Keskmised pildid on tehtud nädal tagasi Uppsalas – lipud ja liiklusmärk ja laste raamatupoe aken. Äärtes on Rootsis ilmunud esmatrükkide kaanepildid.

67530246_2620210008003160_64232172214550528_o.jpg

Indrek Silver Einberg “Uudiseid Nebošovost”

Teema 50: Raamat, mille tegevus toimub sõja ajal
Indrek Silver Einberg “Uudiseid Nebošovost” (259lk. Varrak)

01Nebošovo.jpg

Nägin esmalt seda hiilgavate sarvedega kitse. Ja siis vikerkaari ja päevalilli, lugesin pealkirja ning autori nime ja mõtlesin: Uus Eesti ulmekas! Vaja lugeda!
Liigutasin raamatu lugemist ootavate raamatute nimekirja ja sinna ta mõneks ajaks jäi. 

Kuni sai puhkamas käidud, koju tuldud, puhkusel tehtud fotod üle vaadatud, mägrapilt Hobifotograafide gruppi lisatud ja …

Mäger

Ja sinna alla kirjutas kommentaari selle raamatu autor. Kirjutas sellise kommentaari, et tema pidi õnnest lendu tõusma, kui eelmisel suvel looduses mäkra nägi, aga: “Nüüd mõni longib lihtsalt laisalt vilet lastes niisama ringi ja saab nagu muuseas kaadrisse sääse, kes mäkra pesasse lohistab ja puha!!!”
https://www.facebook.com/groups/Hobifotograafid/permalink/2775738312438311/

Ma naersin südamest, marssisin järgmisel päeval peale tööd raamatupoodi ja tõin selle “hullu kitsega” raamatu koju. Palju õnne mulle, see oli väga õige otsus!

Hakkasin lugema ja üllatusin, sest kogu raamat oli ulmest ikka väga-väga kaugel!
Raamat algab aastal 1921, kus reederihärra Heinrich Blau oma uut, neljandat laeva, veeskas. Tarbiti parasjagu palju karjajaaku, ning peo lõpuks polnud enam vahet, kes saks, kes töömehest eestlane.
Sel ajal oli raamatu peategelane Liisa alles laps ning tegi tempe koos oma väikese õe Hilda, naabripoisi Tambeti ning härrastepoja Viktoriga. Laste esimene ohver oli Heinrich Blau uhke Ford-T.

*Korraga paistis, nagu oleks auto elustunud. Mingi võrin kostis selle seest. Ja siis, nii uskumatu, kui see oli – auto raputas ennast. Täpselt nagu nende endi Pitsu kodus, kui märjaks sai. Eest hakkas rappumine peale ja liikus kiiresti tagumisse ostsa välja. Pitsu viskas pärast raputamist külili, aga auto jäigi omaette võbisema. (lk.11)

Aeg läks, Liisa kasvas, ning saabus Tallinna. Reederiproua oli kunagi ammu ettevaatamatult vihjanud, et Liisast võiks neile suurena teenija saada, Liisa jättis lubaduse meelde ning kui leer läbi võttis oma santsukasti õlale, ning läkski Tallinna.
Sinna, kus maja kõrval pidi olema tema unistuste klaasist laube!

*”Kallis ema ja õde Hilda. Linnas on väga huvitav olla. Minul läheb päris hästi. Kohta ei ole veel saanud. … Korteris olen reederiperes. Praegu pole neil teenijat vaja. Neil on juba üks Tiiu. Väga vana küll, aga sünnib veel mitu aastat tarvitada. Viinaviga on natuke küljes. Reederiproual ka.” (lk.30)

Lugu liigub Liisa ning tema lähikondlastega kaasa, läbi heade ja rikaste aegade, läbi sõdade ja küüditamise, lõpuks tagasi Eestisse.
Väga mõnusa huumoriga kirjutatud raamat! Ilmse soojuse ja sümpaatiaga kõigi, isegi kõige ohmumate tegelaste vastu. Ei ühtegi pikka nõretamist kellegi kurva saatuse üle. Mis on olnud, see on olnud. Elu tuleb edasi elada isegi siis, kui otsused elamiseks peavad olema kaalutletud ja ei järgi alati südant.
Oi, kuidas ma naersin lugedes peatükki, kus mehed kukele kiremist õpetavad ja teist peatükki, kus kapten Kiljagin Liisale kosja läks! 😀

0001a.jpg

Uurisin kirjanikuhärra teiste raamatute kohta ka. Temalt on ilmunud lausa 7 lasteraamatut. Lähiajal vaatan, kas needki on samasuguse mõnuga kirja pandud kui Nebošovo raamat.

Kaanekujunduse üle murdsin ma pikalt pead. Loen ja loen, väga hea lugemine, aga no see kits ja vikerkaared ja päevalilled? Kuni lõpuks tuli ka see peatükk, kus kahest väga erinevast asjast – raamatust ja kaanepildist – üks sai. Oli hea üllatus, tuleb tõdeda. 🙂

Sellest, kuidas “Uudised Nebošovost” sündis ja kuidas sellest tänu Krista Kaerale kõik lugejad osa saavad, kirjutab Indrek Silver Einberg oma blogis:

http://illustraator.com.klient.veebimajutus.ee/uudiseid-nebosovost/

Tre-raadio lehel saab ka raamatust katkendeid kuulata, aga ma soovitan ikka kogu lugu läbi lugeda! Igal juhul liigub see raamat minu selle aasta parimate lugemiselamuste hulka.

„Uudiseid Nebošovost“ on Varraku loetuim algupärand. Lisatud KATKENDID!

*Hunt ärgitas nagu veelkord ulguma, jättis siis pooleli ja pööras pea Liisa poole. Ta teadis kogu aeg, et ma siin olen, taipas Liisa. Millegipärast tükkis õige arglik naeratus suule ja justkui kivid oleks rinnalt võetud. Liisani jõudis märgade luhtade ja lume alt pääsenud mulla lõhn. Kevad, tähendas ta endamisi, ja hunt. … Kaugelt kostus bajaanimängu. Liisa pööras pead, ja kui uuesti hundi poole vaatas, oli loom juba jäärakusse kadunud. Viiv hiljem kerkis ta jääraku teisele kaldale, tintmusta varju kaasa vedades, kuu kasukat valgustamas. Siis kadus männinoorendikku. Bajaan vakatas, ja nüüd polnud enam ühtegi heli kuulda. (lk.157)

Tuuli Tolmov. “Neetud taevakivi”

Tuuli Tolmov. “Neetud taevakivi” (312lk. Fantaasia 2019)
Ulmekirjanduse väljakutse: Teema 5. Raamat, mille aluseks on mütoloogia.

Taevakivi.jpg

Lugesin raamatu läbi ja vaatasin siin grupis kommentaare – enamjagu olid kõik kiitvad. Aga minu raamat see ei olnud.
Võimalik, et ma lugesin seda valel ajal – Blake Crouchi “Recursioniga” samal ajal lugedes ei saaks ilmselt ükski teine raamat hakkama.

Mis mulle meeldis – tegelaste nimed!
Murtud Hammas (kes oli mu lemmiktegelane kogu selles loos), Tarn, Aulemb, Säde, Lõõmar jne. Alguses tuli harjuda, aga edasi oli väga lahe lugeda.
Meeldis ka see osa, kus rändav kamp soos ööbis ning soohaldjate hingeudu neid eksitamas käis. See oli tõesti nauditav lugemine.

NB! Nüüd tuleb sisujutt!

Aga kogu lugu ise jäi minu jaoks natuke pinnapealseks. Tegevust oli palju, tegelasi oli kolepalju, aga kõigest libiseti kergelt üle. Ehk sellepärast, et rändajatel oli kiire kivi juurde jõudmisega ja ei olnud aega üheski kohas põhjalikult peatuda. Lõpuks ei saanudki ma aru, miks äkki Sädest sai raamatu suur kangelane, kui ma olin kogu aja Aulembile kaasa elanud ja tema annete avanemist oodanud? Mehed sebisid terve raamatu jooksul ringi, aga siis tuli naine ja tegi asja ära! Tänapäevalik.

Niisiis – ei olnud halb raamat. Selles oli köitvaid kohti ja häid tegelasi. Aga ilmselt olid mu ootused siinsete kommentaaridega nii üles kruvitud, et ootasin eiteamida.
(Või on mul imelik maitse, sest kui kõik on vaimustuses apteeker Melchiorist, siis mulle ei tundu tema tegemised kuigi huvitavad).

Andrei Kurkov “Võõra surm”

Andrei Kurkov “Võõra surm” (208lk. Tänapäev)
Tõlkinud Üve Maloverjan, 2007

01võõrasurm.jpg

Kui ma loen, mismoodi lumi langeb, on külm ja pime, tänavalaterna valgussõõr ei ulatu kuigi kaugele ja akna ääres seisavad mees ning pingviin, ning saadavad pilguga lumehelbeid, siis vajuks ma justkui isegi mingisse fluidumisse ja raamatust pilku tõstes rohelusse ning päikesepaistesse ärkamine on veider ning võõras.
Mis päike? Mis rohelised puud? Kus on mustvalge talv, vaikus ja melanhoolia?! Langev lumehelves?
Tegu ei ole küll vene autoriga, ukrainlasega hoopis, aga stiililt ikkagi üsna vene lugude sarnane, näiteks “Vongozero”. Olukord ei ole nii karm kui seal ja teema on hoopis teine, aga lugeda on sama rusuv ja ängistus jääb tükiks ajaks sisse. Slaavi kirjandusel tundub olema just selline stiil, mis endasse mätsib ja natuke palju muljub.

Absurdne on see lugu ka – näiteks pingviin, kes Viktori juures korteris elab ja matusekülalisena “töötab”, sest nii on üritus stiilsem ja tal on ju nagunii must-valge leinaülikond seljas.

Niisiis kirjutab Viktor nekrolooge. Mitte surnud inimestele, aga praegu veel elavatele inimestele. Ta aitab oma kirjatükkidega luua “ristikeste kataloogi”, et oleks kohe võtta, kui vaja läheb. Ja vaja tõesti läheb, sest üksteise järel hakkavad elavad ristikesed surma saama. Aga Viktorile öeldakse, et tema ärgu asja peale mõelgu. Parem on, kui ta midagi ei tea.
Aga kaua sa nii elad – pingviini, võõra mehe poolt hoole alla usaldatud väikese tüdruku ja tema hoidjaga, sellise kummalise perekonnaga, et ei saa ise ka sotti, mis ta oma eluga peale peab võtma.

Ja nii ta seisabki öösiti aknal ja tunneb, kuidas ärevil hinge närib öine äratuskella tiksumine. Kuidas see iga sekundiga justkui kõvemaks muutub ja inimene enne rahu ei saa, kui on kella esikusse ukse taha viinud.
Ja kui imelik on see, kuidas järgmisel ööl, kui hing on äkki rahul ja ärevus kadunud, tundub kella tikk-takk sõbraliku kaaslasena.

Ulme? Krimka?
Mina ei liigitaks teda kummagi alla. Lihtsalt üks kiiksuga, aga hea fantaasia poolt kirja pandud raamat, mis lugejasse kindlasti oma pingviinijälje jätab.
Soovitan!

Lugege siit ka: http://ulmeguru.blogspot.com/2007/12/pingviin-ja-surm.html