Mike Sims “Southern Cross”

Mike Sims “Southern Cross” (274lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole (ja polegi vaja).

01southern.jpgFreeBooksy pakkus seda raamatut ühel päeval tasuta ja sisukokkuvõte tundus huvitav – Mehhiko külake, kus elab poisike, kes on astronoomiahuviline. Igal õhtul, kui pimedaks läheb, veedab ta aega oma lemmikkivil istudes ja taevasse vaadates. Poisi onu elab linnas ja on toonud talle raamatuid, maa- ja tähekaarte ning binokli.
Ühel päeval märkab poiss, et tähed asuvad taevas valesti. Ta uurib kaarte ja avastab, et sel hetkel on tähed niisuguse paigutusega hoopis Austraalias, mitte Mehhikos. Järelikult on kogu nende küla sattunud Austraaliasse.
Tegutsevad hullud teadlased, sõjavägi, ajakirjandus, presidendid.

Ütleme nii, et idee oli põnev ja paljutõotav, aga raamat ise ei olnud huvitav. Kirjastiil logises, kiiresti-kiiresti liiguti ühelt teemalt järgmisele, autor ei süvenenud ei oma teksti ega tegelastesse ning lugedes ei olnud kordagi põnev.
Aga loetud ta sai ja loodetavasti kohtun ka mõne paremini kirjutatud raamatuga, millel on sarnane idee.

Advertisements

Grant Finnegan “Flight 19”

Teema 3: Raamat, mille pealkirjas on number 9 või 19
Grant Finnegan “Flight 19” (350lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

01flight.jpg

See on nüüd see raamat, mida ma hakkasin säriseva põnevusega lugema ja mille autor suutis peale esimest veerandit kergelt tuksi keerata (viga oli tegelikult minu teistsuguse süžee ootustes).
Lõpu kruvis muidugi taas jube põnevaks.

Aasta 2019. Täiesti tavapärane 5-tunnine lend USA-sse, rahulik, peagi hakatakse maanduma. Äkki kostab lennujuhtimistornist karm hääl – tundmatu lennuk, identifitseerige ennast! Piloodid on üllatunud, aga loevad oma lennunumbrid ette. Tornis jääb kõik vaikseks ja siis öeldakse: Lend 19 kadus aastal 2019, lennukirususid ei leitud. Praegu on aasta 2024.
5 aastat on vahepeal õhku haihtunud.
Lennuk suunatakse tavaliselt lennujaamalt sõjaväeangaari, reisijaid valmistatakse enne tõe teatamist pikalt ette.
Igaühe elus on 5 aastaga väga palju muutunud ja neile muutustele autor raamatus keskendubki. Minu lootus oli seotud pigem müstilise kadumise uurimisega ja sellest tuleb ka mu kerge pettumusetunne, et raamat polnud päris see, mida mina ootasin.

Küll aga pani see lugu mõtlema, mis juhtuks kui ma ise viieks aastaks kaoks? Ma tahaks ju, et teiste elud edasi läheks, mitte ei jääks kinni kurbusse ja leina. Aga mis siis saaks, kui ma äkki tagasi saabuks ja marsiks oma praeguse pere uude ellu rohmaki sisse?
Üllatus-üllatus, mina olen tagasi!

Raamatus olid abikaasadel uued pered, osa lähedasi oli surnud, firmaomanike ärid olid maha müüdud. Miljonärist kerjuseks, pereemast oma lastele võõraks tädiks jne.
Šokk oli kohutav. Kõigil! Nii lennukis olnutel, kes viie aasta möödumisest midagi ei teadnud, kui lähedastel, kes enda pereliikme äkki tagasi said ja kunagi armastatud ning leinatud inimene äkki üleliigseks osutus.

Peale 2/3 raamatut inimeste šoki jälgimist nihkub lõpp tagasi sinnakanti, kuhu ma lootsin, st. lennuki ja 5 kadunud aasta juurde. Lõpp paneb vägagi ootama raamatu järge, mida praegu alles kirjutatakse.
Sellest saaks hea filmi!

Karen Thompson Walker “The Age of Miracles”

Teema 7: Minu kõige uuem raamat”
Karen Thompson Walker “The Age of Miracles” (387lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.
KAHJU!!!

25.jpg

Minu selle aasta parim lugemiselamus! Isegi praegu kui käes on alles märtsikuu, olen ma kindel, et see raamat jääb aasta lõpuks mu top 3 parimate hulka. Sest see oli üks suurepärane ja kummitava jääv raamat.
Kes mäletab filmi “Melanhoolia”, Kirsten Dunstiga peaosas? See raamat oli just niisugune aeglaselt nahavahele pugev, lugedes pidev ärevus sees, iga peatükiga natuke lootusetumaks ja teisest küljest natuke lootustandvamaks minev.
Niisugune raamat, mille leidmine oli puhas õnnelik juhus!
Küll on hea, et ma armastan lugeda! Millised lood minust muidu mööda ujuks.

Julia on 11-aastane, tasane, tark, koolis õnneks mitte kiusatute hulka kuuluv vaid selline, keda eriti tähele ei panda. Ta õpib klaverit (see ei taha eriti õnnestuda), tal on äge vanaisa (kel on kodus hulga vanu kellasid) ja salajane silmarõõm Seth Moreno (poiss, keda kõik tüdrukud silmanurgast jälgivad, aga kes kellestki välja ei tee).

Julia elab ajal, mil maakera pöörlemine iga päevaga aeglustub.
Nii päevad kui ööd venivad pikemaks. Alguses on see päris tore – inimesed naudivad pikemaid valgeid päevi ja imestavad varsti kuidas nad vanasse, 24-tunni tsüklisse, ära mahtusid? Siis juhtub midagi lindudega. Nad hakkavad massiliselt surema. Tänu aeglasemale pöörlemisele muutub maa külgetõmbejõud.
Päevade pikkus on 26 tundi, 32 tundi …
Võimud otsustavad, et minnakse uuesti üle tavapärasele 24-tunni graafikule, sest keegi ei suuda iga päev uusi graafikuid koostada – kuidas liiguvad bussid, kuidas rongid, kuna avatakse poed ja kuna minnakse kooli.
Vanasse, 24-tunni tsüklisse tagasiminek tähendab, et mõnikord tuleb kooli minna pimedas ja tihti hakkab õhtu saabudes päike tõusma.

Samal ajal elab aga Julia perekond oma elu. Paljud inimesed otsustavad jätkata “päris aja” järgi elamist ja nii tekib lõhe nende ja “kella aja” järgi elavate vahel.
Aga ei mingit mässu, rahvakogunemisi, lõhkumisi.

Niimoodi see raamat kulgeb – kõrvuti Julia koolielu, pereelu, suhted sõbranna ja Sethiga ning maakera pöörlemise pidev aeglustumine, loomade käitumine, looduse allavandumine, kummaline ajahaigus, mis inimesi tabab.

Ühesõnaga – üks väga-väga hea ja meeldejääv raamat. Kui saaks, annaks talle Goodreadsis parema hinde kui 5!
Kui kahju, et seda eesti keeles saada ei ole, soovitaks kohe kõigile oma tuttavatele, kes inglise keeles ei loe!

Mari Tammar “Hundihüüdja”

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse, Märts: Raamat, mille kaanel on hunt.
Mari Tammar “Hundihüüdja” (158lk. Tänapäev)
Autori pilt: Astrid Hallik
Raamatu võrratu kaanekujundus: Made Balbat

23.jpg

Huvitav, et ma just täna, naistepäeval, võtsin kätte selle raamatu ja lugesin läbi.
Mis on see, mis paneb naisi huntide poole vaatama? Ma ei ole seda õiget metsahunti kunagi näinud, aga loodusparkides kisub aina huntide eluasemete juurde ja videod neist on lummavad. Rääkimata hundi ulgumisest, mis tõstab kõik kuklakarvad püsti.
Raamatus uluti koos huntidega. Naised ulgusid.

On Haava talu, kus on põlvkondade viisi naisi elanud. Mehi ei ole, aina naised. Raamatu peategelase, Kadri, lugu on karm – tema vanaema peetakse nõiaks ja ema hulluks, teda kutsutakse hundilapseks, kiusatakse ja mõnitatakse. Kadri lahkub kodust ja jõuab tagasi alles täiskasvanuna.
Raamat, nagu “Libahunt”, Tiina asemel on Kadri ja lugu on tänapäevane.
Naistest, kes uluvad huntidega, hullusest, nõrkusest, meeste maailma tungimisest naiste kaitstud maailma ja metsast välja jõudmisest.
Aga mitte ainult. Autor lisab raamatusse ka oma mõtted ja valu tänapäeva pealetungi ning vanade kommete ja eestlaste kultuuri kadumise kohta. Kas me häbeneme tänapäeval seda, mis meil kunagi olnud on? Kogu maailm kannab ühtemoodi riideid ja sööb ühesuguseid burgereid – on see õige?

Mitu korda tõusid mul lugedes kuklakarvad püsti – siis, kui kirjeldati, kuidas naine ja hunt jõeääres kohtusid ning teineteisele otsa vaatasid ja kuidas naise ulule hunt samaga vastas. See oli nii võimas! Selle jõu ja väe säilitamine on nii oluline.
Kas inimese ja looduse suhe tuleb meie tänapäevast terve nahaga välja?
Tahaks loota.
Lugege raamatut.
Ja kuulake Youtubest, kuidas Mari Tammar torupilli mängib.

*Sind ei ole olemas, kui sul ei ole oma lugu.
*Igal inimesel on maaga kokkulepe. Inimene sünnib siia ilma selleks, et oma maa eest hoolt kanda.
*Vanade aegade inimeste silmad olid sügavad nagu kaevud ja nende juured tugevalt maa sees – neil oli kultuur, mille ümbert kinni hoida, kui tuul liiga tugevalt puhuma hakkas. Meie aga pöörame pead iga moeröögatuse peale, mis meist üle puhub, ja paindume uute väärtuste poole, visates vanad üle parda, kui uued ahvatlevamad tunduvad.
*Isegi pärast kõiki neid aastaid
ei ütle Päike iial Maale:
“Sa oled mulle võlgu.”
*Ma pean tervele maailmale selgitama, et nende kosmopoliitne perse vajab ka tulevikus maalappi, millel oleks tähendus.

Robert Swindells “Öö tuhat silma”

Robert Swindells “Öö tuhat silma” (184lk. Olion)

22.jpg

 
Lugemise väljakutse gruppi ilmus ühel päeval test pealkirjaga “Vali igale raamatule õige autor.” Seal oli see kõigile tundmatu raamat, mida paljud lugeda lubasid. Mina sain nüüd loetud ja mul on täitsa hea meel, et see test mu raamatuni viis.

Tegu on lastele mõeldud õudukaga. Peategelased on 11-12 aastased Tan, Simon ja Diane, kes veedavad tihti aega seigeldes kohalikul prügimäel ehk Risukal. (Mis lahe sõna!)

Ühel päeval leiavad nad Risukalt kassi skeleti, pesakonna valgete hiirte poegi ja inimese luukere.22b
Ja siis läheb lugu mõnusalt ärevaks. Mulle ikka tõesti meeldivad lastele mõeldud põnevikud ja õudukad! Need on enamuses niimoodi kirja pandud, et tunned lugedes kuidas pinge kasvab ja varbad ootusärevusest surisema hakkavad – nüüd-nüüd kohe juhtub midagi!!!
Ja siin juhtubki. Päris palju asju juhtub ja päris põnev on.
Mina, täiskasvanuna, suutsin muidugi enne raamatu lõppu paljusid tegelasi jubedates tegudes süüdistada, aga lõpptulemus oli hoopis huvitavam kui üks lihtne kurjam, nagu suurte inimeste raamatutes. 😛
PS! Mittesoovitav lugemine tõelistele murofoobikutele (õppisin uue sõna 😀 ).


Swindells ei olegi tegelikult nii tundmatu kirjanik – tal on eesti keeles lausa viis raamatut. Minust on need lihtsalt kuidagi mööda triivinud. Jäid ilmselt sellesse aega, kui ma lugemisega eriti ei tegelenud.
Nüüd katsuks selle lünga täita ja mõne tema loo veel läbi lugeda.