Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja”

Teema 1: Raamat, mida tahad lugeda! Sõnasta ise pealkiri.
Raamat, mis on nii põnev ja nii sünge, et ei saa käest panna!
Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja” (264lk. Varrak)

18

Üksildane maanteeäärne kõrts, mille taga asuvad rabad ja sood. Sünged mehed öisel ajal vankritega kõrtsi ette sõitmas. Salajased tehingud, kuratlik röövlijõuk, albiinost preester, ilus hobusevaras, joogisena saladusi väljalobisev peremees.
No mida veel ühelt raamatult tahta?!
Õige – tugevat, tarka ja kartmatut naispeategelast!
Selles raamatus oli tõesti kõik olemas, mida ma ühelt healt raamatult ootan. Nii raske oli seda käest panna (elu segas aegajalt lugemisele vahele) ja nii suure põnevusega haarasin ma ta uuesti kätte.
Isegi see ei vähendanud põnevust karvavõrdki, et ma kurikaelte pealiku kohe tema raamatusse ilmudes ära arvasin. Pigem isegi suurendas huvi, et kuidas ta end lõpuks reedab? Seda andis pikalt-pikalt oodata.

Ma armastan tõesti raamatuid, kus üheks tähtsaks osaks on rabad, sood ja udu. Need on põhjatult müstilised ja kurjad kohad, kust head tegelased hädavaevu pääsevad ja kuhu kurjad igaveseks vajuvad. Siin olid nad pidevalt olemas. Küll jälitas Mary seal kõrtsi peremeest ja küll aeti teda ennast seal mätaste vahel taga. 18b

Peategelane Mary Yellan on nii tugev ja hea karakter, et talle polnud sugugi raske kaasa elada. Lugedes juhtub tihti nii, et tegelased saavad oma kindlad näod ja minu jaoks oli Marylgi kohe algusest peale oma nägu olemas – see oli telesarjas Jane Eyre`t mänginud näitlejanna Ruht Wilson. Mary tundus olema samasugune kindla ja selge silmavaatega ning hea ütlemisega tark noor naine.

Daphne du Mauirier oli vaid 29 aastane, kui ta selle raamatu kirjutas. Sellele järgnes kahe aasta pärast tema kuulsaim raamat “Rebecca”.
“Rebeccat” olen ma kunagi ammu lugenud (ja vaimustunud), nüüd vaatasin, et väliseesti kirjastus Orto on Daphne du Maurieri raamatuid rohkemgi välja andnud. Kaevun oma raamaturiiulitesse ja otsin nad välja. Tasub ilmselt kõiki lugeda.

Erinevatel maadel on taaskord erinevad kaanepildid. Mõni on suhteliselt kummaline, eelviimane näiteks …
18a

Henning Mankell “Itaalia kingad”

Nutika raamatukoguhoidja veebruar: raamat vanadest inimestest
Henning Mankell “Itaalia kingad” (222lk. Varrak)

20
Vana mees Fredrik, vana koer ja vana kass oma üksikul saarel.
Nädalas 2x käib hüdrokopteriga postiljon.
Igal hommikul supleb mees jääaugus.
Rahu ja vaikus. Külm talv. Saare ümber laiub jääväli.
Ja siis, ühel hommikul, seisab keset jääd käimisraamiga naine ning kogu see rahu ja vaikus on kadunud.

Kui palju on raamatutest, filmidest ja eludest jooksnud läbi seesama lugu – midagi varjatakse aastakümneid ja siis, kui surm silme ees, kallatakse teised inimesed oma teadmistega üle. Surija saab oma patud lunastatud ja võib rahuliku südamega hauda minna. Need, kes ellu jäävad, peavad seda segadust klaarima hakkama.

Raamatus juhtub just selline asi, et surev Harriet toob oma kunagisele armastatule teateid, millest mees ei osanud undki näha. Kuigi raamatus püütakse jätta muljet, et Fredrik on tegelikult oma rahu rikkumise pärast õnnelik ja rahul, jäi mulle lugedes ikka kripeldama tunne, et kas ta oli tegelikult ka rahul? Mees justkui üritas endale sisendada, et tema 12 üksinda saarel elatud aastat olid enda peitmine ja elu elamata jätmine, aga mind see ei veennud.
Inimesed, kes ei suuda üksinda, ainult iseendaga elada, ei säti oma elu üksikule saarele, vaid otsivad seltsi ja lähevad üksi olles hulluks. Vaikus, mis neid ümbritseb, ei sisenda rahu, vaid ärritab neid. Selle raamatu mees elas oma koera, kassi ja postipaadi paari käiguga nädalas aga täiesti rahumeelselt.

Mis ma veel ütlen – kui mõni raamatutegelane teeb loomale haiget, on ja jääb ta minu jaoks negatiivseks tegelaseks. Autor ei suuda teda enam millegagi välja vabandada ja selle tegelase surma tragöödia ning ümbritsevate pisarad mulle ei mõju. Niisiis oli minu jaoks selles raamatus üks suhteliselt tuim osa, mis oleks pidanud südant liigutama, aga jättis mu külmaks.

Positiivse külje pealt – kui hästi Mankell kirjutab! Ma olen Wallanderi filmide fänn (tänan siinkohal Kenneth Branaghi võrratut osatäitmist), aga lugenud ma Mankelli enne ei olnud. See raamat oli aga nii intensiivne ja nii kaasahaarav, et ma sõna otseses mõttes sukeldusin sinna sisse ja pärismaailma tagasitulek toimus alati ehmatades mõne heli või puudutuse peale.
Raamatu esimene pool oli eriti hea. Mees oma saarel, hullumeelsena tunduv autoretk,
lumises metsas olev jäätunud järv. See meenutas mulle veidi Rachel Joyce`i raamatut “Harold Fry uskumatu palverännak” (mis oli ka suurepärane lugemine!).
Teine pool oli ka väga hästi kirjutatud, aga esimese lumma selles enam ei olnud. Liiga palju tegelasi, kes kõik rahu ja vaikust lõhkuma tulid ja oma elud kaasa tõid.

*Üks asi on kelnerite ja ooperilauljate puhul ühine – nimelt peavad neil mõlemil olema väga head kingad.
*Eluga on samamoodi kui kingadega. Pole mõtet endale sisendada, et need sobivad. Kui king pigistab, siis on see reaalsus.

Niisiis oli see üks väga hea lugemiselamus!
Täna sain kätte ka teise osa, “Rootsi kummikud”. Paistab, et see pole mitte nii rahulik raamat, aga kindlasti on ta sama hästi kirja pandud.
PS! Mulle meeldivad väga mõlema eestikeelse raamatu kaanekujundused!
Siin on aga välismaa väljaannete kaaned:
20a