Genki Kawamura “If Cats Disappeared from the World”

Teema 4. Raamat, mille lugemissoovituse oled saanud Lugemise väljakutse grupist
Genki Kawamura “If Cats Disappeared from the World” (176lk. Kindle)
Eesti keeles välja antud ei ole.
01.jpg
Diana luges seda raamatut lugemisgrupis eelmisel aastal ja mulle tundus, et see on täpselt see, mida ma tahaks lugeda. Õige tunne oli. Jaapanlase kirjutatud, jaapanipärane raamat. Rahulik, mõtisklev, natuke (päris palju tegelikult) morbiidne.

Võiks arvata, et kui kurat end ühel päeval ilmutab, on ta sarvedega ja hargiga ja näeb jõle välja, aga selles raamatus on ta nimega Aloha, kannab hawaii särki ja omab isegi huumorimeelt. Ja siis on siin raamatus kass Cabbage (Kapsas), kes räägib tänu Alohale aegajalt inimkeeli. Ainus viga (kas on viga?) on aga selles, et Cabbage väljendab ennast kui vanaaegne Inglismaa härrasmees. Miks? Sest ta veetis kassipojana palju aega peategelase ema süles ja ema vaatas brittide seriaale.
Aga lugu ise on tegelikult 30-aastasest noormehest, kes saab ühel päeval teada, et tal on vähk ja ta sureb peagi. Lootusetuse tunne asendub aga peagi segadusega, sest saabub kurat, kes pakub mehele võimalust – ta kaotab iga päev maailmast ühe asja ja iga asja kadumisega saab mees ühe päeva elu juurde.
Tundub lihtne? Ma ka mõtlesin, et on lihtne – kaotaks tolmurullid, haigused, kurjuse, üleliigsed kilod. 😉 Kahjuks läheb aga nii, et kurat, kurivaim, hakkab ise neid asju valima, mis kaduma peavad.
Nii mõnigi asi, mida me peame kohutavalt oluliseks, muutub kadudes täiesti ebaoluliseks. Inimesed on aastatuhandeid teinud endale kõikvõimalikke ebavajalikke asju, nii et tegelikult me ei märkakski kui mõned neist kaovad.

Esimeseks valitud kadujaks on mobiiltelefon.
Ja mis juhtus, kui meil enam mobiili peos ei olnud? Inimesed muutusid rahulikeks. Trammis istujad vaatasid aknast välja, lugesid raamatut, kuulasid muusikat. Keegi ei krabanud taskut, ei hoidnud nina helendaval ekraanil.

Raamatus on lõik:
“Kõik, mida inimesed tegelikult eluks vajavad, on söök, jook ja peavari. Teiste sõnadega on peaaegu kõik siin maailmas, mida inimesed on loonud, üsna ebavajalik. On hea, kui need asjad meie ümber on, aga me saame ka ilma hakkama” (lk85)

Kui jutuks tuleb kellade kaotamine, räägitakse ka ajast ja vabadusest ning sellest, et  vabadusega kaasneb ebakindlus ja ärevus. Niisiis lõid inimesed ammustel aegadel reeglid, mille järgi elada. Nad lõid nädalad ja panid päevadele nimed. Nad nimetasid aastaajad, sättisid paika kellaajad, leppisid kokku, et öösel magatakse ja päeval minnakse kõik koos tööle. Et keset päeva on lõunapaus, kus kõik söövad, õhtul vaatavad uudiseid ja  et on nädalavahetused, mis on vabad ja kus minnakse perega parki.
Inimesed vajavad reegleid, et ei tekiks hirmu homse ees.
Aga kui maailmast need kokkulepitud reeglid kaotada?

Raamatus on (nagu pealkiri ütleb) peatükke, mis pühenduvad rohkem kassidele. Kuidas kassid tunnetavad aega? Peale selle, et nad oskavad inimest oma kõrval täiuslikult ignoreerida, oskavad nad ka õigel ajal õiges kohas olla.
Kas kassid tunnevad üksildust? Ilmselt mitte. See on tõenäoliselt üks neist asjadest, mille inimesed leiutanud on. Kassid on lihtsalt osa aega üksi ja osa aega kellegagi koos. Aga inimene mõtleb üksiolemise juurde kurva loo üksildusest. On seda  vaja?
“Ma ei tea, kas ma olen õnnelik või õnnetu. Aga on üks asi, mida ma kindlalt tean. Ma suudan ise ennast veenda, kas olen õnnelik või õnnetu. See oleneb lihtsalt sellest, mismoodi ma olen otsustanud tunda.” (lk182)

Raamatu lõpus räägitakse palju surmast. Väga jaapanipärane, võiks öelda. Aga need on väga eluterved mõtted.
Kas inimene peab olema õnnelik või õnnetu teadmise üle, et ta sureb? Lõpuks sureme me ju kõik, suremus on maailmas 100%. See, mis tundega me sureme, on meie endi teha ja oleneb sellest, mismoodi me oleme oma elu elanud. Kui see on meid rahuldanud, kui oleme oma eluga kellelegi rõõmu pakkunud ja midagi vajalikku teinud, võime olla rahul ja lahkuda rõõmsalt. Kui oleme surres kurvad, on midagi tegemata jäänud.
“Lihtsalt see, et sa elus oled, ei olegi nii tähtis. Tähtis on see, mismoodi sa elad.” (lk184)

Raamatusõpradele ka midagi. 🙂
Billy Christal ütles filmis “Kui Harry kohtas Sallyt”: Kui ma ostan uue raamatu, loen ma viimase lehekülje esimesena läbi. Sellepärast, et kui ma juhtun enne raamatu lõpetamist surema, tean ma, kuidas see lõppes. (lk94)

“Olgu viimane asi, mis sa elus teed, tehtud kirega! Siis on su elul olnud mõte.”

2016. aastal on raamatust tehtud ka film.
Sekai kara neko ga kietanara
Filmi treiler on youtubes ka üleval. Tundub hea film, tahaks näha!
01a.jpg

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s