Debbie Macomber “Kui käes on jõulud”

Debbie Macomber “Kui käes on jõulud” (208lk. Ersen)

47031133_2241461409211357_2934243595596595200_n.jpg
Maailmas on kahte tüüpi inimesi. Need, kes ärkavad ja ütlevad: “Ilusat hommikut, jumal” ja need, kes ütlevad: “Armas jumal, hommik.” (lk. 133)

SEE aeg aastas on käes, kui ma kerin ennast tugitooli ja võtan kätte mõne jõuluraamatu. Sellise raamatu, kus on palju lund ja jõulutulesid. Kus inimesed on alguses mossis ja tigedad ning hiljem rõõmsad ja õnnelikud. Kus ehitakse jõulupuid, jalutatakse lumesajus, juuakse kuuma kakaod, kantakse pikki pakse salle.
Ühesõnaga detsembrikuu (ja selle lähedus) paneb mind mõnusale muinasjutumaale elama ja ma ei välju sealt enne kui kuusk toast välja rändab.

See oli üks lihtne ja lõbus lugemine. Kaks inimest vahetavad paariks nädalaks oma kodud – üks, et minna ja üllatada oma Bostonis elavat tütart ja teine, et rahus raamatut kirjutada ja jõulukärast eemale saada.
Bostonisse jõudnud Emily avastab, et tütar pole tema nägemisest üldse vaimustuses ja sõidab hoopis ise koos sõpradega jõuludeks linnast ära. Leavenworthi jõudnud Charles avastab enda aga keset USA kõige jõululisemat linna täis sõbralikke (pealetükkivaid!) inimesi.
Kui Charlesi koju (kus nüüd pesitseb Emily) saabub tema vend Ray ja Emily koju (kus on ennast sisse seadnud Charles) saabub tema sõbranna Faith, saab segadus hoo sisse.

Muide – seda Leavenworthi linnakest tasub Googlest otsida ja pilte vaadata! See on tõesti Baierimaa stiilis majadega ja täielik jõulu võlumaa!
Vaadake näiteks seda videot ja siis lugege raamatut, kus üks vaene mees jõulude eest sinna linna põgeneb.
https://youtu.be/FTyVydTNRqI

Alguses oli veidi raske lugeda. Tekst oli justkui konarlik või ei saanud ma raamatu (autori või tõlkija?) rütmile kohe pihta. Aga hiljem harjusin ära ja keskendusin sündmustele.
Täpselt selline nunnu jõululugu, täiskasvanute muinasjutt, millesse on jõulude ajal nii hea uskuda.
Kui oled romantik, soovitan!

Advertisements

Marek Sadam “Tulbid ja bonsai”

Isiklik väljakutse!
Lugemise Väljakutse grupi kingitud 12 lugemiskuud – 1. kuu NOVEMBER

46506159_2231802093510622_8083540355615555584_n.jpg

Marek Sadam “Tulbid ja bonsai” (208lk. FD Distribution)

Niisiis – esimene teie kingitud raamat!!! Aitäh!
Mulle meeldivad Sadama laulud ja mõtted ning julgus öelda just seda, mida ta arvab. Tema kontserdilt koju minnes on hing selgem, mitu nädalat elaks justkui teistsugust elu ja hooliks hoopis teistest asjadest kui muidu.
Ma arvan, et ma olen temaga üsna ühel lainel. Ainult see suur kohvikuvärk ja koogisöömine ei ole päris minu teema.

Raamat on mõnus. Juba sellest hetkest kui peale vaatad näed, et see on armastusega ja hoolimisega tehtud. Imeilus köide, kõvad kaaned, tugevad paksud lehed. Ja kui kaaned avad, siis vahelduvad luuletused (ehk laulusõnad) päris pikkade ja mõnusate mõtisklustega. Neid laulude sõnu saab mõttes muidugi hoopis lauldud, mitte niisama loetud.

Kas te teate, et *eestlased istutavad sõstrapõõsad tihedalt teineteise kõrvale sellepärast, et muru veelgi keerulisem piirata oleks. (lk.20)
Või seda, et *riisuda riigi vara võib tunduda igati ihaldusväärne, aga päris rehaga sügisel lehti kuhjates jääb alles plekkideta süda ning õnnetunne mõnusast rammestusest. (lk.20)
Või hoopis seda, et fantaasiat ei tohi igavaks ilupuuks lõigata. Tihti juuritakse fantaasiapõõsas sootuks välja, kuna sile golfiväljak peegeldab paremini meie siledalt igavaid mõtteid. (lk.74)

See viimane mõte kõlas nagu paitus minu kõrvadele, sest minu aed on sõna otseses mõttes fantaasiapõõsaid täis ja siledast golfiväljakust on asi valgusaastate kaugusel. Teisisõnu – ma ei püga eriti aias kasvavaid õunapuid, peenraääri katab sammal (vaata pilti!) ja lilletuustid sirguvad otse keset künklikku muru.

“Siin me oleme”
https://youtu.be/B91uw7mLzog

Siin me siis oleme, elame kuni
Lihtsalt saab otsa, tuleb kord lumi
Unne võiks vajuda, nii nagu karu
Põhjamaa veri kuid talvegi talub

Monty Don “Nigel: my family and other dogs”

Teema 41: Raamat, mille peategelane on koer – 2018 on koera-aasta.

Monty Don “Nigel: my family and other dogs” (240lk. Kindle)

46501341_2226592490698249_6125018256274096128_nAiarahvas teab kindlasti, kes on Monty Don. Teistele selgituseks – Monty on aednik, aiakujundaja, aiateemaliste telesaadete juht. Aga ta on ka suur koeraarmastaja ja üks tema koertest on Inglismaal sama suure fännide hulgaga kui ta ise – kuldne retriiver Nigel.

Siin raamatus põimib Monty Don mõnusalt oma maamaja aia kujundamise ja koerte elu selles aias. Millised on nende lemmikteed, lemmik peidukohad, kõige mõnusamad hekiääred, mida mööda palli järele tormata. Kuidas nii mõnigi istutus on koerte saagiks langenud.

Tema koerad hiilgavad ka paraja kavalusega. Nimelt oli ükskord jõulude ajal juhus, kui Monty pere ja vanemad linnast koju tulles avastasid, et uhke, punarindadega kaunistatud jõulukook on kadunud. Alus on seal, kuhu see jäi.
Kaunistuspaelad on alles.
Koerad on illikukude nägudega.
Ühtki koogipuru kuskil pole. Müstika!
Kuni selle hetkeni, mil Nigel õue küsis ja murule uhke hunniku lasi, krooniks kaunis punarind.

Raamatus kirjutatakse ka labradori retriiverite aretamisest ja see oli üks huvitav lugemine. Samuti koerte ajaloost üldse ja nende tähtsusest ühele Inglismaa džentelmenile.

Ja ikka kõige rohkem Nigelist, kes tormab üle Monty hoolega nunnutatud pukspuupallide, astub üles televisioonis ja eelistab oma voodile inimeste voodit.

Üks padi on hea. Kaks patja on veel parem!

Jessie Burton “Miniaturist”

Jessie Burton “Miniaturist” (360lk. Varrak)

Miniaturist.png

Nii kui see raamat ilmus, nii panin ma ta endale lugemisnimekirja. Aga lugemiseni ei jõudnud enne, kui Varrakult eestikeelne välja tuli.
Aitäh raamatu eest!

Lõpetasin äsja ja katsun oma emotsioone paika sättida.
See oli üks süngemast sünge ja tume lugu.
Mäletate seda kaadrit “Kevade” filmist, kus Arno oli haige ja sonis? Palav … nii palav on … Tuba oli pime, murest murtud ema istus voodiäärel.
Vaat just selline pilt tuli mul silme ette, kui ma üritasin oma lugemisemotsiooni kirjeldada.
17. sajandi Amsterdam. Kaupmehed, gildid, (võlts)vagadus, kahtlased tänavad, kahtlased suhted, kummaline perekond, judinaid tekitavad kingitused miniaturistilt (ma ei armasta üldse nukke!).
Ja noor, 18 aastane abiellu petetud Petronella, seismas silmitsi terve murekoormaga.

Selles raamatus ei olnud mitte ühtegi õnnelikku tegelast!
Selles raamatus ei olnud mitte ühtegi õnnelikku sündmust. Kõike varjutas mõni sünge mure, mõni hall saladus, mõni jube tegelane.
Aga verd oli siin kõvasti.
Surma ka.
Pisaraid jagus algusest lõpuni.
Ma ei ole tõesõna nii sünget raamatut enne lugenud. Igasugu õudukad kahvatuvad selle kõrval, sest seda lugedes oli tunne – jah, see kõik võiski tol ajal nii olla.
Kogu seda süngust võimendab raamatu jutustamisstiil. Neid lauseid lugedes on kogu aeg kõhe ja maadligi surutud olemine. Ja jube üksindustunne tuli peale.

Aga hoopis huvitavam on see, et tegelikult elaski selline inimene nagu Petronella Oortman ja tal oli kaupmehest mees Johannes Brandt. Naisel oli just selline nukumaja kui raamatu kaanepildil – õigem oleks öelda, et raamatu kaanepildil ongi see õige nukumaja, mis praegusel hetkel asub Amsterdami Rijksmuseumis.
Õige Petronella kulutas oma maja sisustamisele üle 30000 kuldna, mille eest tol ajal oleks saanud päris maja osta.

Ma saan aru, miks see raamat nii populaarne on ja miks sellest TV sari vändati. Samal põhjusel ei loe mina seda raamatut enam kunagi uuesti.
Nüüd lähen ja võtan ühe helge ja armastust täis raamatu ning katsun kõik selle musta mure peast pühkida.

Matthew Walker “Miks me magame”

Matthew Walker “Miks me magame” (391lk. Argo)

46495841_2226467244044107_7240160897832845312_o.jpg
“Oh, ma magan ennast nädalavahetusel välja!” Kes teist on kiirel nädalal, kui unetunde napib, niimoodi mõelnud? Mina olen. Seda raamatut lugedes purunes see illusioonikene, sest võlg jääb võlaks, seda ei saa välja magada.

Aitäh, Triin, et andsid mulle võimaluse raamatuga juba enne selle ilmumist tutvuda! Jube huvitav oli!!! Tõesti! Huvitav ja teisest küljest masendav, sest tundub, et uni on inimese hästi toimimiseks üks vajalikumaid asju, samas suhtume me sellesse väga kerglaselt.
Magan siis, kui pensionile jään!
Eksole.

Kes teist on lõoke ja kes öökull? Kui sinu uneaeg on umbes 21:00 – 05:00, oled lõoke, kui 02:00 – 10:00 oled öökull. Mina olen täielik öökull, aga probleem on selles, et hommikune magamine on kogu mu elu töö ja kooli tõttu ära jäänud. See raamat patsutas mulle sõbralikult õlale ja kinnitas, et kõik on hästi ja ma pole sellepärast veel laiskvorst, et mul varahommikul (loe enne 9:00) nii raske ärgata ja keskenduda on. Elu algab ikka öösel, peale 00:00! 😀
Aga mu abikaasa on lõoke!

Kohvisõbrad – kas te teate, et kui te joote õhtul peale 19:30 kohvi, on pool sellest kofeiinist kell 01:30 öösel veel teie ajus ja ajab seal oma “püsi ärgas ja ärkvel” asja?
Ma ise kohvi ei joo, aga oma perekonna õhtuse kohvi tahaks küll kangesti ära keelata …

Üks jube asi on mikrouni. See tekib unepuudusest näiteks autoroolis. Mõned sekundid, kui inimesel puudub igasugune taju. Aga autoga liikluses – mida tähendab mõni sekund?
Raamatus on hea näide, kus alkoholi tarbinud inimese taju on kõvasti aeglustunud, aga ta ühel hetkel siiski reageerib ohtlikule olukorrale, samas kui üleväsimusest tekkinud mikrounes inimesel pole mingit taju ega reaktsiooni!

Raamatus räägitakse ka unevaeguse mõjust tervisele. Kuidas see, et me korralikult ei maga, mõjutab meie südant, veresoonkonda, aju ja teeb meid ka paksuks.
Umbes 5 aastat tagasi tegelesin ma umbes pool aastat väga rangete reeglitega elukorraldusega. Üheks reeglitest oli ka uni, st. igal ööl 8 tundi und. Kõige selle järgimine tegi minust ärksa ja tegutsemisiha täis inimese, nii et jah – tean omast käest, mida tähendab korralik väljapuhkamine.

Kõik, mis siin raamatus kirjutatakse, ei ole muidugi nii ähvardav ja noomiv. Kogu lugu on väga muhedalt kirja pandud (autor kirjutab isegi, et tal pole midagi selle vastu, kui lugeja lugedes vahepeal tukastab) ja tutvustab ka põnevaid asju. Näiteks kirgas uni, kus sa und nähes ise tead, et oled unenäos.

Kõigile lugejatele meeldib kindlasti selline soovitus, et enne magamajäämist võiks tegeleda millegi rahustavaga, näiteks kuulata muusikat või LUGEDA!

Raamat peaks ilmuma detsembrikuus. Soovitan lugeda! On põnev ja annab palju teadmisi. Ehk aitab kellelgi oma elurütmigi parandada.

Vello Eramaa “Väikesed aednikud”

Teema 39: Raamat, mis jutustab Eesti Wabariigi aegadest.
Vello Eramaa “Väikesed aednikud” (54lk. Digar)

46456390_2226531650704333_5048409910971203584_o.jpgRaamat on välja antud aastal 1936. aastal kirjastuse Loodus poolt. See oligi Eesti Wabariigi aegne kirjastus, mis alustas 1920 ja lõpetas 1940.
Keskenduti ettetellitavate sarjade väljaandmisele ja tänu sellele suudeti raamatute hinnad odavad hoida ja vältida poodide 20% juurdehindlust.
Väike idee meie tänapäeva kirjastustele? 🙂

“Väikesed aednikud” on tore lasteraamat (või ehk noorteraamat?), kus tegelasteks külakooli lõpetajad. Nimelt pakub õpetaja lastele võimaluse suvel kummelit kasvatada ja sügisel kuivatatud õite eest raha teenida. Mitme pere lapsed ongi nõus, saavad isalt sobiva maatüki ja hoolitsevad suvi läbi oma põldude eest.
Sügisel saabub üllatavalt suur tasu ja kui lapsed raha isale viivad, küsib isa neilt, mida nad saada sooviks. Perepoeg tahab pikki pükse (sest lühikestega käivad titad!) ja peretütar kontsaga kingi.

Selline armas, pisikeste sekeldustega raamatuke. Lugesin Digarist, aga seal olid teksti hulgas ka kõik originaalraamatu illustratsioonid.

Kirjastuse Loodus tegevust iseloomustas teiste hulgas ka üks lause, mis tänapäeva lugeja ilmselt muigama paneb:
“Vähem kriminaalsust, vähem verisust ja vähem seiklusi. See peaks olema hüüdlauseks meie raamatuturu ja lugemisvara tervendamisel.”
(Richard Antik, 1939)

J. K. Rowling “Harry Potter ja tulepeeker”

J. K. Rowling “Harry Potter ja tulepeeker” (632lk. Varrak)

46221227_2219369018087263_4024652641484144640_o.jpg
Kes vahtis eile öösel kolmeni üleval ja ahmis Potterit lugeda? Mina. (Kuigi ma loen praegu ka teist raamatut 8-tunnise ööune vajalikkusest). 🙄

Selle raamatu algus ei saanud kuidagi vedama. Alles siis, kui Harry kolmevõluri turniirile neljandaks osalejaks valiti, hakkas põnev. Rääkimata lõpust, kus Harry võlukepp ennenägematuid tegusid korda saadab.
Küll peab kirjanikul olema fantaasiat, et selliseid asju kirja panna! Ja mitte ühe raamatu jagu, vaid terve sarja.
Tahaks tõesti selleni jõuda, et filmidki ära vaadata. St. enne muidugi raamat läbi lugeda ja siis film otsa vaadata. Selle raamatu järgi tehtud filmi staar on ilmselt Nuusik ja need trahhtagumikuga elukad.

Järgmine osa (kõige paksem lugemata raamat riiulis) aitab mul ka väljakutse lõpetada, nii et varsti on “koolitöö” tehtud ja tuleb jõuluvaheaeg! 🤓