Sophie Hannah “Kolme neljandiku mõistatus”

Teema 47: Kui sa mainid sõbrale selle raamatu pealkirja küsib ta su käest: sa loed SEDA raamatut?!? Päriselt ka või?
Sophie Hannah “Kolme neljandiku mõistatus” (335lk. Varrak)

Poirot.png
Pidin seda lugema väljakutsevälise raamatuna, aga täna oli tööl kliendipõud, istusin ja lugesin kui tuttav preili uksest sisse sammus. Kui ta nägi mida ma loen, ajas ta silmad suureks ja küsis: sa loed seda raamatut?!? See pole ju PÄRIS Poirot!
Mina hakkasin naerma ja selgitasin talle, millega ta äsja hakkama oli saanud – täitnud mu lugemise väljakutse 47. punkti. 🙂 (Natuke on kahju ka, et mu mõte üht sõbrannat õudukaga šokeerida ei õnnestunud, aga ma võin seda ju ka ilma väljakutsepunktita teha, eksole!).

Niisiis – minu esimene “mitte-Christie-Poirot”. Pean ütlema, et suhtusin asja alguses veidi kahtlustavalt, aga kui Varrak seda raamatut pakkus, siis mõtlesin – teeme ära! Ma pean ju teadma saama, kas uus Poirot on sama taibukas, kui oli originaal.
Alguses kulges lugu tasapisi ja inspektor Catchpool, kes Hannahi raamatutes lugu jutustab, tundus veidi tuima tükina. Aga äkki hakkas minema. Asi läks põnevaks, karakterid olid lahedad, vana mõisamaja toodi mängu, “surmale-sent-võlgu” teener, koerahullust habras õeke Annabel, noor daam Ivy, kes endale söögikordade ajal liiga palju kartuleid taldrikule tõstab, isa ja poeg, kes teineteist nii väga vihkavad, et tegelikult on tegu suure armastusega. Janiiedasi.

Täiesti põnev lugu oli ja kõik keerles mu silme ees kui filmilindil, David Suchetiga peaosas. Kas on üldse kedagi, kes loeb Poirot`d ja kellel ei ole Sucheti nägu silme ees? Ma püüdsin ka oma halle ajurakke koos temaga ragistada, aga pole ikka mõtet maailma parima detektiiviga võistelda. 😉
Nüüd on seis selline, et ma tahan läbi lugeda ka sellele raamatule eelnenud osad. Ja järgnevad ka. Mõnikord on ikka mõnus põhjamaade räigesse krimisse paus teha ja lugeda brittide läbimõeldud ja lausa õigete otsustena tunduvaid mõrvalugusid. Huvitav, kas erinevate maade krimkade kohta on kirjutatud mõnd uurimustööd, kus läbi kirjanduselike mõrvade planeerimiste ja nende sooritamiste selgitatakse rahva psühholoogiat? Sünged põhjamaalased ja leebed britid.

Igal juhul soovitan Sophie Hannahi Poirot`d lugeda ja mitte karta, et see pole ehk nii põhev kui oli Christie. See raamat oli küll ja hallid ajurakud said parajalt tööd teha.

Vladimir Voinovitš “Moskva 2042”

Teema 26: Venemaa kirjaniku raamat
Vladimir Voinovitš “Moskva 2042” (352lk. Kiil)

Moskva
Ma olen Voinovitši fänn, ei maksa salata (ja pole põhjustki!). Tema Ivan Tsonkini lood olid väga lahe lugemine, samuti “Karvamüts” ja see siin ei jää ka grammikestki alla.
No kujutage ette helges-hullumeelses kommunismis elavat Moskvat (sry, Moskorepi!) aastal 2042!

Aga alustame algusest.
Noor kirjanik, kes on Venemaalt välja saadetud ja elab 1982 aasta Münchenis. Talle heidetakse ette, et tema raamatud on liiga realistlikud ja realism on kirjanduse eilne päev! Kirjutama peab ulmet, see on õige tulevikukirjandus.
Ja nii pakutakse mehele võimalust istuda erilisse lennukisse, mis viib ta 2042 aasta Moskvasse!
Inimesi lennuki pardal on erinevaid ja nad unistasid erinevast Moskvast. Mõni loodab, et tuleviku kommunismi ajal on kõik inimesed ilusad, noored ja terved ning üksteisesse armunud. Et nad jalutavad palmide all ja peavad filosoofilisi vestlusi. Teine loodab, et on taastatud monarhia.
Tegelikkus oli see, et kohalesaabunud kirjanik võetakse vastu austusavalduse saatel, Moskorepi noored laulavad talle ja saabumas on tema saja-aasta juubeli tähistamine. Vana vene keelt nimetatakse eelkeeleks, tervitus kõlab: “Slagen!” ja imestushüüatuseks on “Oh Gena!”. On ilma korra ja klassideta kommunistlik ühiskond, kus valitseb suur Genialissimus ise!

Aga millest mõtleb inimene, kes on saabunud tagasi oma kodumaale 60 aastat peale sealt lahkumist? Põnevusega läheb ta WC-sse ja mõtleb, kas ikka leiab paberihoidjast käristatud ajalehepaberid. Aga ühiskond on arenenud ja uues Moskorepis trükitakse nüüd ajalehed rullikujuliselt! Nii et loed läbi ja riputad kohe käimlasse. Vaatnii.

Kuidas seal uues riigis süüa sai? Aga nimelt tuli igal hommikul oma kabesotist (WC-st) kokkukraamitud teisene produkt loovutada ja selle eest sai söögikupongid. Ehk et teisese produkti äraandmisel said manustada esmast produkti. Esmasel produktil olid aga uhked nimed nagu Vitaminiseeritud taimetoidu-sealiha Progress hapukapsalisandiga või Rammus kapsasupp Lebeduška riisipuljongiga. Kumbki roog polnud muidugi see, mida nad tõotasid olla, nii et vaene kirjanik võitles pidevalt okserefleksiga ja otsis kabesotte, kus seda Progressi ja Lebeduškat väljutada saaks.
Ahjaa – seksi sai teatud majadest teisese produkti loovutamise eest. Ei midagi imelikku!

Kohti üles leida oli üsna keeruline, sest vanad tänavanimed enam ei kehtinud. Kõik oli ümber nimetatud Genialissimuse Kogutud teoste järgi. Näiteks: Kogutud Teoste Esimese Köite prospekt (Gorki tänav) või Kogutud Teoste järelsõna puiestee jne.

Hullumeelsuse kõrval oli raamatus natuke ka vana head nostalgiat ja kunagisi toredaid Venemaa tavasid.
Näiteks üks Venemaa tava, kus enne kodust väljumist istutakse korraks maha ja vaikitakse. Naljakas, aga sellest pidas väga lugu mu ema ristiema, kes 40-ndatel paadiga Rootsi põgenes. Iga kord kui tema juures külas käisime ja lahkumise aeg kätte tuli, istusime maha ja pidasime minuti vaikust. Ju siis oli Eestiski see komme.

Teine tore komme, millest raamatus räägitakse, oli selline, et kui keegi ära sõitis, siis ei pühitud kodus seni põrandat, kui ärasõitnult saabus telegramm, et ta on õnnelikult kohale jõudnud.
Armas, kaspole!

Aga vaene Vitali ei saa uues Moskorepis BEZO seadustega hakkama ja ei taha neile alluda! Nimelt omistatakse talle üks raamat ja nõutakse, et ta sealt ühe inimese välja kirjutaks. Kirjanik keeldub ja sellest tõuseb paksu pahandust. Ei aita enam ka teisese produkti korjamine ja loovutamine.

Väga mõnus ja irooniline lugemine! Arvan, et sobib suurepäraselt nõukaajaga hästi kursis olevatele inimestele, kes tollel ajal täiskasvanud olid ja oskasid ka aja absurdsusi tähele panna. Aga sobis hästi lugemiseks ka mulle, kes ma tol ajal laps olin ja lihtsalt rõõmustasin harvaesinevate uute vildikate või moosipiruka üle.

*Rahvas on rumalam kui üksainus inimene.
Panna ühtainsat inimest innustuma mõnest ajuvabast ideest on palju raskem kui tervet rahvast.
Täitsa õige, eksole.
Meilgi valimised tulemas, tasuks ehk ise mõelda ja mitte “rahva arvamsuega” kaasa lipata.

Victoria Schwab “City of Ghosts”

Teema 18: Raamat, mille kaanel on kass”
Victoria Schwab “City of Ghosts” (286lk. Scholastic)

44956967_2193038137387018_1788934791672889344_n.jpg
Cass ei ole koolis populaarsete tüdrukute kambas, aga tal on veel parem seltsiline kui neil – Jacob. Jacob on umbes sama vana kui Cass ja ta on surnud. St. et keegi peale Cassi teda ei näe.
Cassi ema ja isa on omamoodi vaimude eksperdid – isa teaduslikust küljest ja ema lisab sinna linnalegende ja rahvajutte. Läheb nii, et neile tehakse pakkumine filmida TV-showd ja varsti leiavadki Cass ja Jacob end keset vana ja väärikat Edinburghi linna – vanemad sahmerdavad filmimisega ja Cass peab seisma silmitsi kõigi surnutega, kes peidavad ennast teiselpool Loori.
Loor on miski, mis lahutab siinpoolse maailma teispoolsusest ja kuhu Cass minna suudab. Miks, sellest saab ta teada just siin Edinburghis ja jääb peaaegu oma elustki ilma.

Põnev (aga mitte liiga põnev, st. sobib ka neile, kes muidu tondijutte lugeda ei suuda) noortekas. Hästi mõnusalt kirja pandud, toredad tegelased ja omapärased situatsioonid. Hauatagune elu on tuubil ohte täis ja nipp, mismoodi nendega võidelda, meeldis mulle väga. Praegu on just mõnusalt pime aeg, et selliseid raamatuid lugeda!

Birk Rohelend “Kuldne laps”

Birk Rohelend “Kuldne laps” (303lk. Helios)

01Stökel.jpg

 
Kõigepealt aitäh kirjastusele üllatuse eest! Põnev on neid eelkoopiaid lugeda. 🙂
Ja muidugi Sina, kes Sa selle niidirulli musta niidi ja nõelaga ümbrikusse pistsid – Sa peaks Stephen Kingi õõvaauhinna saama! Ikka päris hirmus on seda rulli nüüd, peale raamatu lugemist, vaadata. (Kuna ema kiitis, et hea suure silmaga nõel, siis andsin kogu kupatuse rõõmsa meelega talle) 😀
*
Marina naerab virilalt: “Tavaline Omavere elu. Kõik on halvasti.”
*
Silva elab nüüd kahe lapsega Omaveres, on ajalehe peatoimetaja ja maadleb pidevalt mõtetega, et on halb ema. Töid ja tegemisi kuhjub ja siis saabub taas Paul Vender ning palub Silva abi mõrvajuurdlusel.
Seekord ei kubise raamat laipadest, nagu esimene osa, aga seda võikamad sündmused toimumas on. Ja nii kummaline, et kogu see hirmus sündmuste jada on kirja pandud nii kaunis keeles, et loed ja naudid. Kui poleks krimka, võiks lihtsalt uneleda ja tükkhaaval tekstil ennast kaasa viia lasta.
N: “Hetk hiljem libisevad nad koos kabelist välja nagu tuhakarva varjud.”
Aga on krimka, nii et ei ole aega uneleda.
 
Tempot oli, põnevust oli, öiseid hirmsaid hetki metsas oli. Ma jõudsin mitu korda mõrvari “ära arvata”, aga siis selgus, et ikka vale inimene oli.
Eelmisest Stökeli raamatust mäletan, et lootsin Hugole ilusat elu ja ehk ka armastust, aga seda talle siiski ei pakutud. Äkki kolmandas osas.
Üks täitsa hea kodumaine lugu paljude, aga huvitavate tegelastega ja omapärase lahendusega. Ma pean ütlema, et see sigade liin, mis raamatust läbi jooksis, pani päris mõtlema – kui palju tegelikult selliseid asju tol hullul ajal juhtus?!
 
Aga üks asi pani pead ka kratsima – tegu on Stökeli lugude teise osaga, aga kaht raamatut ei seo kujunduselt mitte miski. Oleks ju tore, kui sarja raamatud sarnased oleks. 🙂