Ann Cleeves “Sinine välk” ja “Vareselõks”

Ann Cleeves “Sinine välk” (288lk. Varrak)

Teema 33: Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist.
Ann Cleeves “Vareselõks” (464lk. Varrak)

Cleeves.png

Ann Cleevesi raamatute lugemismuljeid jagades pean ma jätkuvalt kordama – mulle meeldib ko-hu-ta-valt see sünge Briti saarte loodus, kus kõik need raamatukuriteod toimuvad! Shetlandi sarjas on see veel eriti tuntav – tormine meri, vinguv tuul, lumetormid. Kõik, mida üks saareelu pakkuda suudab. Aga peab olema hiiglama hea kirjanik, et seda meeleolu niimoodi edasi anda, et lugedes otsid pleedi, kuhu varbad sooja lükata.

Lugesin “Sinise välgu” lugu suvel – see suvi, +30C ja enamgi! Palavus tapab, aga kui ma peale paari tundi nina raamatust tõstsin, olin tõepoolest hämmeldunud nähes aknast õues lõõskavat päikest ja rohelist muru. Mind ümbritsesid sel hetkel hoopis külmad kaljud, jäine vihm ja hullumeelsed ornitoloogiahuvilised.
Cleeves puudutab mitmes raamatus linde ja ornitoloogiat, seega uurisin natuke, millest see armastus. Tuleb välja, et ta töötas nooruses ise ornitoloogiakeskuse köögis ja kohtus seal oma tulevase mehega, kes oli linnuvaatleja. Kui su kaaslasel on hobi, millega ta kogu südamega tegeleb, siis oled ju ise ka selle sees, niisiis on linnud ja linnuvaatlejad Cleevesi jaoks väga kodune teema.

Kogu “Sinise välgu” raamat keerleb ühe sellise linnukeskuse ja sealsete töötajate ning külaliste ümber. “Vareselõksu” tegevus toimub samuti eraldatud majas, kus töötavad koos alguses võõrad naised. Väikeses grupis koos, kõik ühes majas töötades on aga väga oluline tunda inimesi, kellega koos sa ärkad, sööd ja koristad.
Saladused on nagunii kõigil, aga võib ka juhtuda, et keegi neist kenadest kaaslastest on mõrvar. Kole mõelda – ilusad mäed, loodus, jalutaks ringi ja naudiks! Aga ei tea, kas tuled tagasi, sest keegi, kes sulle enne väljaminekut naeratas, võib sind seal kenal maastikul surnuks koksata …

Palju on kirjutatud, et “Sinise välgu” lõpp oli vastik ja keegi pole nõus, et see nii läks! Ma ei uskunud, et selline lõpp võiks olla. Aga kui ta tuli ja kui veel päris viimased leheküljed läbi said loetud, sain ma aru küll, miks nii – sest see annab kirjanikule võimaluse paljude uute liinide sissetoomiseks.

“Vareselõksu” filmi ma eriti hästi ei mäletagi. Silme ees on alguse stseen, kus leitakse poodu, aga kuidas filmis asjade lahendamine käis – see on peast pühitud. Ilmselt on neid brittide krimkasid liiga palju vaadatud. 🙂
Lugemise käigus oli aegajalt tunne, et oleks võinud lühema loo kirjutada. 464 lehekülge, väga põhjalik taustainfo kõigi tegelaste kohta. Raamat oli rohkem perekonnadraama, kus aegajalt mõned mõrvad toimusid. Kui Varrak järgmise Vera Stanhope`i sarja kuuluva raamatu välja annab saab näha, kas nende kahe sarja erinevus ongi (muuhulgas) selles, et Stanhope`i raamatutes kaevutakse rohkem tegelaste eludesse ja perekonnaajalukku.

Igal juhul on mõlemad sarjad väga hästi kirjutatud ja nende lugemine on kindlapeale minek – raamatud on kaasahaaravad ja jagavad ka uut informatsiooni, mida silmaringi huvides kõrvataha panna.
Näiteks seda, et Inglismaal algab pensionäridele tasuta bussisõit alles peale kella 9 hommikul. Maakonniti see muidugi erineb veidi (guugeldasin! 😀 ).
Lisaks tean ma nüüd, milline on trompetluik, kes elab tavaliselt Ameerikas ja milline on Shetlandi turbakook (peat cake).
Üks retsept on näiteks siin (ja see kook näeb nii huvitav välja, et peaks ise ka tegema!):
https://www.sbs.com.au/food/recipes/peat-cake-turbakook

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s