Thomas Glavinic “Öötöö”

Teema 36: Raamat, mis on sinu lugemisnimekirjas kõige kauem lugemist oodanud.

Thomas Glavinic “Öötöö” (318lk. Varrak)

 

PS! Kirjutan ka sisust!

Esimene emotsioon: üks mõnus maailma üksijäämine raisati lihtsalt ära ühe jobu peale, kes ei osanud sest karvavõrdki mõnu tunda!

Mida ta tegi? Ta veetis aega kaamerate tänavale paigutamisega ja enda filmimisega uneajal. Filmis suurt Magajat! Kannatas jälitusmaania ja paranoia all. Kolis oma mööblit ühest kohast teise, selle asemel, et valida endale ÜKSKÕIK milline elukoht! Issand – mine mööblipoodi ja maga igal ööl erinevas voodis!

Tema aga ei nautinud mitte hetkekski võimalust minna kuskile, kus ta on juba ammu tahtnud käia. Ehk tal ei olnudki selliseid unistusi …

Kõik tema päevad olid täis hirmu ja paanikat ja ilmselt sellest ka need unes ringihulkumised jms.

 

Ma olen lugenud mitmeid üksi maailma jäämise raamatuid ja see oli ainuke, kus ma kogu aeg mõtlesin – naudi korrakski võimalust!

Mees – sul on isegi ELEKTER alles! Teistes raamatutes on elekter olnud üks esimesi kadujaid.

 

Ma mõtlesin lugedes, kuidas mina naudiks. Uuriks näiteks, mitmel mu naabril on kodus raamatuiriiul. 😉 Olete te kunagi oma naabreid vaadates mõelnud, kas nad loevad ja mida nad loevad?

Ja maailm, kus ei ole rahal enam mingit rolli! Kaob mõte käia tööl. Elad iseendale.

 

Jonase üks probleemidest oli kahtlemata see, et kadunud polnud mitte ainult inimesed, vaid ka linnud, loomad ja putukad. Seega oleks järgmistel aastatel tekkinud söögiprobleem. Ok, taimetoit, aga kui pole putukaid, kes siis tolmeldab, et viljad kasvaksid?

Noh, selliste mõteteni ta igal juhul ei jõudnud, talle oli tähtsam see Magaja, keda ta öösiti filmis. Söök tuli konservidest.

 

Ma loeks nüüd hea meelega mõnest maailma üksi jäänud inimesest, kes hakkab kogu oma tarkust appi võttes ja uusi asju juurde õppides endale maailma üles ehitama. Leiab võimaluse elamiseks, rändamiseks, kasvõi tolmeldamiseks. 🙂

 

Aga lugeda oli huvitav. Kirjutatud oli hästi ja põnev oli, sest kogu aeg justkui ootasid midagi. See MISKI pidi kohe-kohe toimuma.

 

Ahjaa – üks asi, mis ilma üksi jäänud inimeste hulgas väga populaarne on – tekib hambavalu! Igal juhul oli see mul juba kolmas hambavaluga üksildane tegelane. 😛

 

Üks mõte raamatust, mille üle saab filosofeerida:

Miks inimesed ennast tapavad?

Mitte teiste pärast, vaid sellepärast, et nad ei kannata iseendaga üksiolemist.

Ann Cleeves “Sinine välk” ja “Vareselõks”

Ann Cleeves “Sinine välk” (288lk. Varrak)

Teema 33: Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist.
Ann Cleeves “Vareselõks” (464lk. Varrak)

Ann Cleevesi raamatute lugemismuljeid jagades pean ma jätkuvalt kordama – mulle meeldib ko-hu-ta-valt see sünge Briti saarte loodus, kus kõik need raamatukuriteod toimuvad! Shetlandi sarjas on see veel eriti tuntav – tormine meri, vinguv tuul, lumetormid. Kõik, mida üks saareelu pakkuda suudab. Aga peab olema hiiglama hea kirjanik, et seda meeleolu niimoodi edasi anda, et lugedes otsid pleedi, kuhu varbad sooja lükata.

Lugesin “Sinise välgu” lugu suvel – see suvi, +30C ja enamgi! Palavus tapab, aga kui ma peale paari tundi nina raamatust tõstsin, olin tõepoolest hämmeldunud nähes aknast õues lõõskavat päikest ja rohelist muru. Mind ümbritsesid sel hetkel hoopis külmad kaljud, jäine vihm ja hullumeelsed ornitoloogiahuvilised.
Cleeves puudutab mitmes raamatus linde ja ornitoloogiat, seega uurisin natuke, millest see armastus. Tuleb välja, et ta töötas nooruses ise ornitoloogiakeskuse köögis ja kohtus seal oma tulevase mehega, kes oli linnuvaatleja. Kui su kaaslasel on hobi, millega ta kogu südamega tegeleb, siis oled ju ise ka selle sees, niisiis on linnud ja linnuvaatlejad Cleevesi jaoks väga kodune teema.

Kogu “Sinise välgu” raamat keerleb ühe sellise linnukeskuse ja sealsete töötajate ning külaliste ümber. “Vareselõksu” tegevus toimub samuti eraldatud majas, kus töötavad koos alguses võõrad naised. Väikeses grupis koos, kõik ühes majas töötades on aga väga oluline tunda inimesi, kellega koos sa ärkad, sööd ja koristad.
Saladused on nagunii kõigil, aga võib ka juhtuda, et keegi neist kenadest kaaslastest on mõrvar. Kole mõelda – ilusad mäed, loodus, jalutaks ringi ja naudiks! Aga ei tea, kas tuled tagasi, sest keegi, kes sulle enne väljaminekut naeratas, võib sind seal kenal maastikul surnuks koksata …

Palju on kirjutatud, et “Sinise välgu” lõpp oli vastik ja keegi pole nõus, et see nii läks! Ma ei uskunud, et selline lõpp võiks olla. Aga kui ta tuli ja kui veel päris viimased leheküljed läbi said loetud, sain ma aru küll, miks nii – sest see annab kirjanikule võimaluse paljude uute liinide sissetoomiseks.

“Vareselõksu” filmi ma eriti hästi ei mäletagi. Silme ees on alguse stseen, kus leitakse poodu, aga kuidas filmis asjade lahendamine käis – see on peast pühitud. Ilmselt on neid brittide krimkasid liiga palju vaadatud. 🙂
Lugemise käigus oli aegajalt tunne, et oleks võinud lühema loo kirjutada. 464 lehekülge, väga põhjalik taustainfo kõigi tegelaste kohta. Raamat oli rohkem perekonnadraama, kus aegajalt mõned mõrvad toimusid. Kui Varrak järgmise Vera Stanhope`i sarja kuuluva raamatu välja annab saab näha, kas nende kahe sarja erinevus ongi (muuhulgas) selles, et Stanhope`i raamatutes kaevutakse rohkem tegelaste eludesse ja perekonnaajalukku.

Igal juhul on mõlemad sarjad väga hästi kirjutatud ja nende lugemine on kindlapeale minek – raamatud on kaasahaaravad ja jagavad ka uut informatsiooni, mida silmaringi huvides kõrvataha panna.
Näiteks seda, et Inglismaal algab pensionäridele tasuta bussisõit alles peale kella 9 hommikul. Maakonniti see muidugi erineb veidi (guugeldasin! 😀 ).
Lisaks tean ma nüüd, milline on trompetluik, kes elab tavaliselt Ameerikas ja milline on Shetlandi turbakook (peat cake).
Üks retsept on näiteks siin (ja see kook näeb nii huvitav välja, et peaks ise ka tegema!):
https://www.sbs.com.au/food/recipes/peat-cake-turbakook

Simon Clark “Trifiidide öö”

Teema 31: Raamat, mille pealkirjas on sõna “öö”.

Simon Clark “Trifiidide öö” (368lk. Hea Lugu)

Mul on selle raamatuga seoses kahetised tunded. Kui ma võtan seda “Trifiidide päeva” järjena, siis polnud ta esimese osa vääriline. Kui ma võtan teda eraldiseisva raamatuna, siis polnud vist väga vigagi. Igal juhul ei pidanud ma pingutama, et seda lõpuni lugeda, aga mingit ohooo-efekti ka ei tekkinud.

Mõned kohad olid suurepärased – näiteks olin ma ülimalt elevil, kui algas lend kontrollimaks kui paks on pilv, mis varjab päikese. Päikesevalguseta täiesti pime maa, lend läbi pilve, hädamaandumine saarel, mis ei olegi päriselt saar jne.

Aga siis kadus ulme ära ja alles jäi “päästame neitsi kurja kuninga käest” stiilis lugu.

Ok, oli inimkloone ja trifiidid said ka aegajalt oma astlaid võnksutada, aga ikkagi jäi kripeldama, põnevust ei olnud.

Kujutan ette, et see raamat võiks sobida neile, kelle jaoks ulme tundub liiga ulmelisena ja õudus tundub liiga õudsena, et seda lugeda. 😉