Teema 45: Sellise inimese elulugu, kellest sa lugu pead.
Roger Moore ja Gareth Owen “Minu nimi on Bond” (328lk. Sinisukk)
Vaimustusin Roger Moorest kui ETV hakkas näitama sarja “Kelmid ja pühakud”. Minu rõõmuks mängis ta ka seitse korda James Bondi (Connery ja Moore on mu lemmikbondid, neis on elegantsi ja härrasmehelikkust).
Raamatu on Roger Moore kirjutanud ise, peale seda kui sai 80 aastaseks. On tore lugeda, kuidas ta oma poisipõlve ja nooruse tempudesse suhtub – nagu muhe vanaisa raputaks muiates pead. “Olin mina alles vigurivänt!”.
Moore kirjutab oma sõjaaegsest lapsepõlvest, näitekoolist (kus ta õppis koos hilisema Moneypenny Lois Maxwelliga), sõjaväeajast. Noorena teenis Moore elatist ka kudumite modellina, mistõttu ristis sõber Michael Caine ta Suureks Kudujaks.
Mulle ei meeldi üldiselt elulugusid lugeda. Kunagi sai seda tehtud, aga sopapildumine ja teiste eludes urgitsemine tüütas ära. Selles raamatus ei ole midagi skandaalset! Kedagi ei mustata, tagarääkimisi ei ole. Isegi oma abielude lahutamistest räägib Moore väga viisakalt ja libiseb neist vaikselt üle. Kõigi naiste kohta on tal midagi head öelda. Kaasnäitlejate eludes ei sorgita.
Lisaks on raamatus suurel hulgal humoorikaid mälestusi filmivõtetelt.
Näiteks:
Kui Roger Moore esimest korda Bondi rolli täitma kutsuti esitati talle üksteise järel mitmeid nõudmisi. Et ta võtaks kaalus alla. Et ta läheks trenni. Et ta juuksed lühemaks lõikaks.
*“Miks te kohe kõhna heas vormis kiilakat ei palganud, siis ei peaks ma seda põrgut läbi tegema?”
*”Teate miks Metsikus Läänes nii palju tulistati ja tapeti? Kauboisaabaste pärast. Need pigistavad ja see teeb kurjaks!”
Ma arvan, et iga Bondi fänn võiks seda raamatut lugeda. Moore räägib paljudest stseenidest ja apsakatest, mis filmimisel juhtusid. Mäletate ju küll, kuidas Bond paadiga hüppas ja üle alligaatorite jooksis. Aga mis seda filmides tegelikult juhtus, see on raamatus kirjas.
Vahel ma kirjutan ka... 