Yoko Tawada “The Last Children of Tokyo”

Yoko Tawada “The Last Children of Tokyo” (138lk. Portobello Books)

40104070_2112587442098755_5719798782070095872_o.jpg

Tuleviku Jaapan, mis on toimunud looduskatastroofi tõttu muust maailmast eraldatud. Midagi ega kedagi ei lubata Jaapanist välja ja midagi ega kedagi ei lubata ka sisse. Tõlkekirjandust ei avaldata, üle 40 sekundi avalikus kohas inglise keeles laulmine on keelatud, kui sa üldse mõne sõna inglise keelt oskad, oled ilmselt vana.

Loomi ei ole. On jäänud vaid koerterendi firmad, kus saad endale näiteks õues jooksmise ajaks koera kaaslaseks võtta.
Aga joosta suudavad veel vaid üle 100-aastased. Need on inimesed, kes suudavad püsima jääda ja ilmselt ei sure iialgi. Noored on liiga nõrgad. Nad suudavad teha vaid lühikest aega lihtsat kontoritööd ja surevad kiirelt. Maailm, mille noored maha jätavad, jääb nende vana-vana-vanavanematele.
Kui kummaline oli lugeda raamatut, kus maailm pärandatakse noortelt vanadele!

Selles tuleviku Jaapanis on palju uusi pühasid. Mitmed uued on ümbernimetatud vanad, näiteks on “Labour Day” saanud endale uue nime: “Being alive is enough day”.
Humoorikas. Kogu see raamat on kirja pandud jaapanlikus rahulikus ja ilma paanikata võtmes koos paraja portsu huumoriga (või irooniaga?). Oleks ju põhjust emotsioonideks ja tegelased võiksid taolises olukorras hulluda, aga kõik kulgeb tasapisi, inimesed lepivad vaikselt olukorraga ja elu läheb edasi.
Sellepärast ma armastan ka jaapani kirjandust, et seda lugedes saab nautida ja lõdvestuda. Ei teki pingelisi hetki, pööraseid situatsioone. Maailm on peapeale keeratud, aga lugemine on täielik zen-kogemus. 🙂
Nagu selleski raamatus – inimene läks lennujaama, et välismaale lennata. See oli inimtühi. Eskalaatorite ees olid ämblikuvõrgud, mille keskel istusid suured ämblikud. Saksamaa lennuki juurde viiva ekslaatori võrgul istuv ämblik oli näiteks musta-punase-kollase triibuline. (Eesti ämblik oleks olnud sini-must-valge).

Üks asi, mida võiks katsetada – kirjutamine nähtamatu tindiga. Tindiks oli sidrunimahl ja kirja sai lugeda nii, et paberit hoiti tulele piisavalt lähedal, et mahlaga kirjutatud tähed kõrbema läheks.

Mõnus, rahulik perekonnalugu läbi mitme põlve. Hull maailm, tasakaalukad inimesed, kosutav raamat.

Advertisements