Andres de la Motte “Suve lõpp”

Anders de la Motte “Suve lõpp” (319lk. Varrak)

38713656_2081074168583416_8161639276421840896_o
Veronika, õigemini Vera lugu, kes kaotas lapsena oma viieaastase venna Billy.
Poiss näeb aias jänesepoega, loodab, et saab selle kätte, kui piisavalt osavalt hiilib. Aga jänes hüppab eest ära, poiss suudab mõelda vaid loomakese püüdmisele ja ühel hetkel on ta aiast väljas, maisipõllul, jänes on kadunud ja silmanurgast vilksatab midagi punast.

Aastaid hiljem tuleb Stockholmis elava Veronica leinateraapia rühma noor mees, kes näeb välja nagu Billy võiks täiskasvanuna välja näha, ning räägib loo oma kadunud sõbrast. Lugu tundub Veronicale kahtlaselt tuttav …

Autor oli enne kirjutama hakkamist politseinik, seda on lugedes tunda. Samuti kui Rick Mofina raamatute puhul, on ta kirjeldustes ja taustsüsteemis põhjalik, ei jäta pisiasju märkamata, analüüsib tegelasi ja nende tegevust. Kohati tundub, et taustaga läheb asi lausa liiale ja liiga sügavuti, aga kohe pärast seda läheb põnevaks.
Raamatu stiil mõjub painavalt. See ei ole krimka stiilis “tuli uurija, viskas paar tabavat kommentaari, mõtiskles lauataga, kulm kortsus ja äkki oligi lahendus käes!”. See on ühe ebastabiilse naise segane tõeotsimise lugu. Vaadetega minevikku, kui Billy kadus, tolleaegsetesse uurimistesse ja tagasi tulles tänapäeva, kui Veronika püüab kõigele lahendust leida. Vahepeal läheb tõeliseks märuliks ja see osa on väga haarav!

Tõeliselt võigas kuju kogu loos on Vera onu Harald, rikas ärimees, kes kogu linnakest oma käpa all hoiab. Mees, kelle jaoks rahal on võim ja see, kes võimule ei allu, seda klohmivad natuke tema palgal olevad suured ajudeta “kapid”. Kõiki asju ajab ta näol virvendava naeratusega. Vastik-vastik-vastik!
Muidugi on kogu loos ka tema käsi mängus.

Raamatus on mineviku ja tuleviku lugude vahel ka kirjad. Kellegi armastuskirjad kellelegi. Küll ma püüdsin välja mõelda, mis kirjad need on, aga alles raamatu lõpus tuli tõde ilmsiks. Ja ma pean ütlema, et see tõde erines kõigest sellest, mille ma ise välja nuputanud olin.
Seega võib öelda, et väga üllatav ja hullumeelne lugu!

Üks tore seik ka – Vera isa aretas ise roose. Kogu raamatust ei jäänud sellist muljet, et see mees võinuks millegi sellisega tegeleda, aga ometi oli tal ilus roosiaed koos kahe võrratu isearetatud roosiga.
Vanad roosiaiad – võrratud paigad!

Ja lõpuks kaanekujundusest.
Nägin raamatut poes, pilk libises lihtsalt üle ja ma poleks seda kunagi ostma hakanud. Ma poleks seda kättegi võtnud, et uurida, millest jutt käib. Õnneks sain raamatu Varrakust lugemiseks enne, kui eestikeelne kaanekujundus avaldati.
Öeldakse, et ära hinda raamatut kaane järgi. Minu jaoks on aga raamat kaanest kaaneni tervik ja esikaas peegeldab sisu – ma vaatan raamatu kaant ja saan selle järgi aru, kas raamatut peetakse piisavalt heaks, et talle korralik kaanekujundus tellida.
Ütleme nii, et antud juhul sisu on, aga kaant pole. See on tühi. Autori nimi on suurelt kirjas, et see jääks silma neile, kes on Motte varasema loominguga (triloogia [geim], [buzz], [bubble]) tuttavad.

Lõpetaks siiski helgemal noodil – korralik krimka, huvitavad (hästi lahti kirjutatud) tegelased, on nii peamurdmist kui ärevat tagaajamist.

SuveLõpp.png

Advertisements