Kersti Kivirüüt “Kaku kabel ja teisi tondijutte”

Kersti Kivirüüt “Kaku kabel ja teisi tondijutte” (102lk. Canopus)
Autori foto: Raili Mäll

Ja ongi mul kõik Kersti Kivirüüdi raamatud läbi loetud! 6 tükki neid on ja ma loodan väga, et tuleb lisa. Lisa just selles stiilis kui “Värav” ja “Okultismiklubi”, sest need (eriti “Värav”) olid tõeliselt muhedad tondijutud. Ja mitte niisama tondijutud, vaid omamoodi ka ajaloo õppetunnid.
On ikka lahe kui ajaloolane kirjutab nö. ehtsatest vaimudest ja olemasolevatest kohtadest. Huvitav, kuidas Vana-Kuuste rahvas mõnest kohast peale raamatute lugemist mööda käib …

Kaku Kabeli raamat koosneb lühilugudest. Esimene ja viimane on kõige tontlikumad ja põnevamad. Aga ei midagi liiga hirmsat. Igal juhul süvendab selle raamatu lugemine teadmist, et vanasti teati loodusest rohkem ja osati temaga paremini käituda. Inimene ei olnud kuningas, loodus oli. Elus võib igasugu asju juhtuda, paljule ei oska me selgitusi anda, aga see näitab vaid meie piiratud mõistust ja silmaringi.

Kersti Kivirüüti järjest lugedes tekivad äratundmisrõõmu hetked. Mõned nimed liiguvad raamatust raamatusse (von Sieversid), mõned kohad jooksevad mitmest raamatust läbi. Hea kindel on lugeda, sest tead, et ees ootavad mõnus huumor ja põnevad ajaloolised retked.
Niisiis – ootan uusi raamatuid!

Kersti Kivirüüt “Mäng mõisa peale”

Kersti Kivirüüt “Mäng mõisa peale” (158lk. Tänapäev)
Autori foto: Raili Mäll

Krimisugemetega ajalooline romaan 19. sajandi teisest poolest. Kivirüüdilikult humoorikas (mitmel korral tekkis nii totakas situatsioon, et sai mõnuga naerda), samas näitab hästi nii eestlaslikku oskust olla igavene idu kui sakslaste aadli ülbust.

Raamat räägib ühe iirlase “detektiivitööst” Eestimaal. Nimelt püüab mees ühe saksa palvel otsida naabruskonna taludest kunagise esimese öö õiguse vilju. Iirlasega liitub noor saksa arstitudeng, kelle arvel eesti tudengid end tükk aega naerutanud on – õpetasid talle nimelt eesti keelt. Aga milline on kohalike parim meelelahutus võõrale keelt õpetades? No “tere” asemel on ju igasuguseid põnevamaid lauseid, mida hõigata …
Nii lähevadki kaks meest maale – üks pärijat otsima ja teine oma “keeleoskusega” hiilates.

Vahva lugu, toredalt kirjutatud.
Viimasel leheküljel on ka vihje, mida ilmselt iga tartlane üle kontrollima läheb (lähen ka, kui Tartusse satun!).

*Aeg – suur õpetaja, kes kahjuks tapab kõik oma õpilased. Selle teravmeelse tähelepaneku jättis tulevastele põlvedele Hector Berlioz. Nimeka helilooja tappis küll infarkt, aga see pole tähtis. Vormistamise küsimus, nagu öeldakse.

Kersti Kivirüüt “Tuulte linn”

Kersti Kivirüüt “Tuulte linn” (158lk. Pilgrim)
Autori foto: Raili Mäll

Sedakorda rändab Kersti Kivirüüdi lugu kodusest Kuuste külast hoopis Bakuusse! Targemad nimetavad seda lugu etnothrilleriks ja ehk on neil õigus – etnot on (Odin, rongad Huginn ning Muninn, valknut) ja thrillerit on ka (psühhopaat Kevin, tapmised ja tagaajamised).
Eesti ajakirjandustudeng Anneliis tegutseb Bakuu lastehaigla juures ning satub ühe vana hullumeelse vabrikandi tõttu ohtlikesse sekeldustesse. Mitu elu saab lõpu ja mitu elu päästetakse.
Lisaks oli minu jaoks eksootiline lugeda kivisest maast ja moslemitest “mägede poegadest”.

Pean tunnistama, et esimesel kolmandikul ei saanud ma absoluutselt sotti, millest kirjutatakse! Iga peatükk oli oma ajas, igas olid uued tegelased, kes justkui üldse ei haakunud. Isegi Thor Heyerdahl seikles! Siis hakkasid aga tegelaste vahel ühendusniidid tekkima, ajad loksusid paika ja kogu lugu muutus üsnagi haaravaks.
Eriti lahedad tegelased olid kaks eresiniste silmadega Odini ronka.

Kuna ma nüüd järjest Kivirüüti lugenud olen, on mõnus kohata mõnd eelnevast raamatust tuttavat seika või killukest.
Peale suurepärase ajaloo tundmise armastab autor ka müüte ning legende ja need teadmised koos teevad raamatud nauditavaks. Lisaks sellele tekib endalgi alati tahtmine jutuks tulnud sümbolite ja tegelaste tausta uurida. Head on need raamatud, mis annavad kätte teeotsa, kust edasi astudes uut avastada.

Veidi ebausklikud saavad oma usule kinnitust – punane pael ümber randme on kasulik aksessuaar.

Yoko Tawada “The Last Children of Tokyo”

Yoko Tawada “The Last Children of Tokyo” (138lk. Portobello Books)

Tuleviku Jaapan, mis on toimunud looduskatastroofi tõttu muust maailmast eraldatud. Midagi ega kedagi ei lubata Jaapanist välja ja midagi ega kedagi ei lubata ka sisse. Tõlkekirjandust ei avaldata, üle 40 sekundi avalikus kohas inglise keeles laulmine on keelatud, kui sa üldse mõne sõna inglise keelt oskad, oled ilmselt vana.

Loomi ei ole. On jäänud vaid koerterendi firmad, kus saad endale näiteks õues jooksmise ajaks koera kaaslaseks võtta.
Aga joosta suudavad veel vaid üle 100-aastased. Need on inimesed, kes suudavad püsima jääda ja ilmselt ei sure iialgi. Noored on liiga nõrgad. Nad suudavad teha vaid lühikest aega lihtsat kontoritööd ja surevad kiirelt. Maailm, mille noored maha jätavad, jääb nende vana-vana-vanavanematele.
Kui kummaline oli lugeda raamatut, kus maailm pärandatakse noortelt vanadele!

Selles tuleviku Jaapanis on palju uusi pühasid. Mitmed uued on ümbernimetatud vanad, näiteks on “Labour Day” saanud endale uue nime: “Being alive is enough day”.
Humoorikas. Kogu see raamat on kirja pandud jaapanlikus rahulikus ja ilma paanikata võtmes koos paraja portsu huumoriga (või irooniaga?). Oleks ju põhjust emotsioonideks ja tegelased võiksid taolises olukorras hulluda, aga kõik kulgeb tasapisi, inimesed lepivad vaikselt olukorraga ja elu läheb edasi.
Sellepärast ma armastan ka jaapani kirjandust, et seda lugedes saab nautida ja lõdvestuda. Ei teki pingelisi hetki, pööraseid situatsioone. Maailm on peapeale keeratud, aga lugemine on täielik zen-kogemus. 🙂
Nagu selleski raamatus – inimene läks lennujaama, et välismaale lennata. See oli inimtühi. Eskalaatorite ees olid ämblikuvõrgud, mille keskel istusid suured ämblikud. Saksamaa lennuki juurde viiva ekslaatori võrgul istuv ämblik oli näiteks musta-punase-kollase triibuline. (Eesti ämblik oleks olnud sini-must-valge).

Üks asi, mida võiks katsetada – kirjutamine nähtamatu tindiga. Tindiks oli sidrunimahl ja kirja sai lugeda nii, et paberit hoiti tulele piisavalt lähedal, et mahlaga kirjutatud tähed kõrbema läheks.

Mõnus, rahulik perekonnalugu läbi mitme põlve. Hull maailm, tasakaalukad inimesed, kosutav raamat.

Kersti Kivirüüt “Okultismiklubi” 1. ja 2. osa

12 teemakuud: August – raamat ajarännu teemal.

 

Kersti Kivirüüt “Okultismiklubi” 1. ja 2. osa. (167+158lk. Tänapäev)

 

Minu Kivirüüdimaania järgmised raamatud. 🙂

Mõnusad noortekad! Põnevad, sebimist täis, laheda huumoriga kirjutatud. No tõepoolest – sel kirjanikul on eriti õnnestunud huumorisoon! Mitu korda juhtus, et ma oma mehele lõike ette lugesin, sest kahju oli neid jagamata jätta.

 

Õpetaja Erika ja Vana-Kuuste 8. klassi 6 õpilast loovad ajalooklubi, mis tegelikult (suure saladuskatte all) on okultismiklubi. Nimelt on õpetaja ettevaatamatult kohalikul kalmul iirikeelset laulu ümisedes äratanud ammuse väe ja sündmused hakkavad üksteisele päris kiiresti järgnema ning on kohati ikka päris kõhedad. Lugesin eile äikesetormi ajal ja peab ütlema, et keskkond oli ülimalt sobiv …

Ajaloost ilmuvad kohalik kuningapoeg, Lucifer, rootslaste armee ja igasugu hulle ja veel hullemaid tegelasi. Vana kalmistu, kullast kroon, salajane tunnel koolimaja all.

Lapsed on vägagi tublid, keegi hirmust peast segi ei lähe, aga nutikust jagub neil küllaga. Ilmselt igatseks iga klass endale ka sellist õpetajat kui Erika on!

 

Esimese raamatu alguses on viidatud ka ühele iirikeelsele laulule. Otsisin selle üles ja sain endale ühe lemmikloo juurde. Väga võimas, kuulake!

https://youtu.be/bzXswoAUi0U

 

Kui ma oleks Vana-Kuuste koolilaps ja loeksin seda raamatut (võiks olla lausa kohustuslik kirjandus), siis tekiks mul suur ajaloohuvi – kes on minu kodukohas elanud ja millised legendid nendega kaasas käivad? Kes oli August von Sievers, kas tal oli naine Marta, kes oli Ogurtsew jne.

 

Raamatute juurde käib kindlasti bergamotiga Earl Grey tee! 😉

Kersti Kivirüüt “Värav”

Üllatusteema: üks raamat selliselt eestlasest autorilt, kellest sa enne selle teema avalikustamist kuulnudki ei olnud!

 

Kersti Kivirüüt “Värav” (126lk. Fantaasia)

 

Eestis on nii palju kirjanikke, et raamatukogus oleks võinud terve virna nende “tundmatute” raamatuid sülle laduda. Aga kuna see raamat oli äsja ilmunud ja ma natuke õudukate lainel olen, siis otsustasin proovida.

Ja see oli nii hea raamat!!!

 

Kersti Kivirüüdil on superhea huumorisoon, nii et kuigi oli tegu õudukaga, sain mitmes kohas mõnuga naerda. No kujutage ette uurijatepaari – piirivalvur Andres (aegajalt oli tema nimeks ka Andrus) ja viinaveaga kohalik külapolitseinik Virve.

Hommik.

Virve mugib külapoest kaasaostetud moosipirukaid (neid rasvapirukaid, mida vanasti saada oli). Andres vaatab teda pikalt ja soovitab, et Virve võiks hoogu pidada, muidu on varsti sajakilone!

Mille peale Virve rõõmustab, et see oleks lahe! Lausa 10 kilo vähem kui praegu!

😀

Aga tegelikult on lugu tõsine.

On Meerapalu küla, kus hämaruse saabudes krigiseb soos värav ja välja ilmuvad zombid. Inimesed peituvad tubadesse, kes välja jääb, viiakse sohu kaasa ja temastki saab zombiarmee liige.

Andres, tema poeg Uku ja Virve hakkavad asja uurima.

Kogu see lugu on tihedalt tegevust täis, põnev, humoorikas, ülimalt mõnusalt kirja pandud! Mul on tihti kodumaiste autorite raamatuid lugedes imelik tunne, nagu oleks lugu vägisi mingisse külasse topitud ja kunstlik dialoog välja punnitatud. Siin sellist tunnet ei tekkinud. Kõik oli paigas!

Ja nüüd ma tahaks tõesti, et sellele raamatule tuleksid järjed ja neist saaks mõnus pikk sari. Mõlemad peategelased on lihtsalt väga kiftid karakterid ja siin oleks küllaga sarjamaterjali!

 

Mul on nii hea meel, et ma Kersti Kivirüüdi avastasin! Nagu näha, läksin ma järgmisel päeval raamatukokku ja tirisin kõik tema siiani ilmunud raamatud koju.

Ja nüüd loen ning naudin ja soovitan soojalt kõigile!

Piret Tali “Minu Pärnu”

Piret Tali “Minu Pärnu” (343lk. Petrone Print)

Kirjutan kohe alguseks ära, et ma ei ole eriline “Minu … ” sarja fänn. Mulle meeldib lugeda maadest ja nende kultuurist ja ajaloost, aga mind ei huvita, mismoodi mõni seda maad külastanud eestlane seal hakkama sai, mida hommikuks sõi ja mis tema perekond millestki arvas. Nii lihtsalt on.
Aga see raamat oli nö. kohustuslik kirjandus. Sellepärast, et ma olen põline pärnakas!
Loomulikult on see raamat kogu aeg Pärnu Keskraamatukogust välja laenutatud, nii et tänan Estrit, kes mulle selle talvel kinkis. Nüüd, nende erakordselt kuumade suvepäevadega, kui midagi muud teha ei saanud kui lugeda, võtsin kätte ja hakkasin vaikselt pihta. Ikka jupikaupa, peatükk peatüki järel, kokku vist 3 nädalat?
Kohati oli raske raamatuga ühele lainele saada.
Pärnu värk küll ja palju tuli tuttav ette, aga autor elas täiesti teises Pärnu otsas ja tundub, et seal käis elu natuke teistmoodi kui meie kandis. Eks ta kirjutab palju ka varasemast ajast, kui minu lapsepõlve ning minu Pärnu juurde kuulus ja palju on lihtsalt Pärnu ajalugu.
Kohati tundus, et raamatu jaoks oli kohandatud kunagi varem ilmunud artikleid.
Olen mitme inimese muljetest lugenud, et see raamat teda küll Pärnut külastama ei kutsu ja ma olen nõus – mind ka ei kutsuks, kui ma siin ei elaks. Aga umbes 50-aastasele pärnakale peaks siin palju tuttavat leiduma – Rannahoone erinevad ajastud, Pärnu kohvikud, Venemaa turistid, kunagine tööstus, kultuuriüritused.
Minu enda Pärnu on natuke hilisem ja natuke teistsugune.

Aga oli üks asi, mida lugedes ma ennast ära tundsin – kui Tartus õppisin ja nädalavahetustel koju Pärnusse sõitsin, siis bussijaamas bussist maha astudes hingasin sügavalt sisse – see oli värske, soolane, vetikane mereõhk! Nagu oleks supipotist välja pääsenud. Võrratu!
Sedasama kirjutas ka Piret Tali ja seda lugeda oli mõnus. Mitte ainult mina, tema tundis seda ka!

Ka selles raamatus oli ära märgitud, kuidas ristluslaevad mõned aastad tagasi jälle Pärnusse jõudsid. Naljakas, aga isegi raamatus kirjutatakse, mismoodi pärnakad ootasid suurt valget laeva, aga saabusid pisikesed, “nirukesed”.
Jajah, aga miks üldse arvati, et tuleb 13 korruseline ookeanihiiglane? See poleks siia muulide vahele kuidagi ära mahtunud. Isegi need pisikesed pidid ennast enne kaini jõudmist ümber keerama, sest muidu poleks lihtsalt mahtunud. 🙂
Aga meie Andrusega käime neid laevu ikka pildistamas. Kui nad tulevad ja kui nad lähevad. Kuidas pasunaorkester “Õnn tuli õuele” rahvast vastu võtab ja mismoodi nad ilutulestikuga ära saadetakse. Üks kõige vingemaid Pärnu projekte viimasel ajal!

Selles, et Pärnus on kohalikud ja suvitajad kaks eraldi maailma, on autoril aga õigus. Ei mõista siia tulnud, miks ma ei oska neile parimat sanatooriumi soovitada. Ma ei ole üheski käinud! Suvel linnaranda ei satugi. Liiga palju rahvast ja peale tööd tahaks kohe koju. Linnaranda saab minna sügisel ja talvel. Siis on see tühi ja mõnus.
Üldse tähendab suvi pärnakale tööd ja talv puhkust. Ma armastan seda aega, kui siin vaikus maad võtab. Kui tänavad tühjaks jäävad ja restoranis saab lauda valida. Talvised turistid on hoopis teised kui suvised kärarikkad perekonnad ja pidutsejad. Talvel tulevad vanemad rootslased ja norrakad, saabuvad uhkelt riides venelased. Iga aastaga tuleb viimaseid aina rohkem. Nad on siin rahul! Väike, vaikne linn. Kontserdid, restoranid ja sõbralik rahvas. Ja mina olen õnnelik kui talv saabub! Aeg hingata ja ELADA!
Nagu mu armas abikaasa suve esimesel suurel üritusel fotograafist sõbrale ütles: “Need kolm kuud (suve) tuleb lihtsalt üle elada”. Ja praegu on algamas sügis ning parim aeg Pärnus elamiseks saabumas.
Tänasega lõpeb isegi tümakapidu Weekend, pärnaka kirstunael.
Kõik, tere sügis!

Mulle meeldib, kuidas raamatus kirjutatakse, mismoodi Pärnus enne soojaks ei lähe, kui jää on merelt kadunud ja kuidas inimesed passivad, kas jõejää juba liigub. Selle liikumisega saabub tihti suur udu ja võib juhtuda, et hommikul üle silla tööle tulles on jõgi jääs ja õhtul koju minnes on jõgi sillani juba lahti. Sel kevadel juhtus just niimoodi.
Ja kui tuleb kevad, hakkavad kalurid kala müüma. Võid minna oma ämbriga sadamasse ja saad mõnusa kuhja. Keedtud silgud sibulaga käisid minu lapsepõlve juurde. Veega keedetud. Raamatu autori kala keedeti piimas.
Aga nagu ma kirjutasin – me elasime teine teises linnaotsas.

Lehmad linnas! Neid jagub tänasel päeval nii Raekülla kui Vana-Pärnu rannaniitudele. Suured karjad, sõbralikud ning uudishimulikud loomad. Neid käiakse tervete peredega uurimas.
Poseerivad fotograafile hästi. 🙂

Aga vanasti oli Piret Talil oma tänaval tädike lehmaga ja meil siin teiselpool linna oma tädike lehmaga. Õigemini olid meil siin lausa mustlased, kellel olid nii lehmad kui hobused ja kukk ka.

Üks punkt, milles ma pean raamatu autoriga nõustuma – Pärnu legendaarsed raamatupoed on kadunud! Rüütli tänava poest on saanud burksiputka (R-kiosk) ja kesklinna silla juures olnud raamatupoest on nüüdseks saanud mingi rattapood. Või midagi taolist. Ma ei teagi täpselt, mida too endast kujutab.
Nüüd on meil vaid kaks suurt – Apollo ja Rahva Raamat.
Hea, et needki on!

Pärnus käiakse plangupiletitega muusikat kuulamas. 🙂
Seda saab teha siis, kui näiteks Ammende villa aias on kontserdid. Siis võtad oma tooli või tekikese kaasa ja sätid end teiselepoole aeda kuulama. Me ju kõik teame, millised meie kuulsad artistid välja näevad, nii et ei ole hullu, kui seda ei näe, kust see hääl tuleb. Ning pargis oma tekil on mõnusam istuda ka kui puupingil villa aias.
Vallikäärus saab ka nii kontserdil käia. Aas on suur ja lai, seal on paremate kontserdite ajal ikka oma publik.
Ja veel üks koht – kontserdimaja fuajees saab ka teleriekraanidelt hetkel saalis toimuvaid kontserte vaadata! Istud kohvikus ja naudid.
Sellised plangupiletid.

Viimane teema, mida ma puudutan lihtsalt sellepärast, et lõpuks on keegi selle kohta väga hästi öelnud!
“Elupuuhekid on nagu uue aja okastraataed”.
Lugu raamatus algab sellest, et meie vanad kohalikud õunasordid hakkavad kaduma. Mis juhtub majadega, kuhu tuleb uus peremees? Kõigepealt vanad õunapuud ja marjapõõsad välja, siis külavata muru ja istutada aiaäärde rivi elupuusid, ehitada terrass ja keset seda platsi grillida. Kunagi aiandis töötades sai nende “mulle palun 50-60-100 elupuud” üle salaja naerdud, praegu on lihtsalt kurb selliseid ilmetuid aedu vaadata.
Kui paljudel on veel aedades vanu õunasorte nagu “Kuldrenett”, “Aia ilu”, “Suislepp”, “Tartu roos”, “Pärnu tuviõun” ehk “Lambanina”?
Praegustel aiapidajatel on “Brabant” ja “Smaragd”.

Ühesõnaga – need raamatu peatükid, kus oli kirjutatud viimasest 40 aastast, olid mullegi huvitavad. Palju tuttavaid hetki, kohti, üritusi (ansambel “Charizma”!!!). Kaugemale ajalukku triivimine nii tore lugemine ei olnud, jäi võõraks ja kaugeks. Ma lihtsalt ei lugenud seda raamatut kui ajalooõpikut, vaid kui kaaslinlase poolt kirja pandud pildikesi oma Pärnust.
Meie Pärnust.
Armas väike linn! Eriti sügisel ja talvel. 🙂

Käisime just täna hommikul vara muulil Serenissima saabumist pildistamas.
Andruse foto:

Jeanne Kalogridis “Firenze orb”

Teema 35. Ajalooline romaan
Jeanne Kalogridis “Firenze orb” (304lk. Kunst)

15. sajandi Firenze, Lorenzo de’ Medici, sõjad, salakuulajad, maagia, reeturid, mõõgavõitlused ja üks orvust tüdruk, kes peab teesklema poissi.
Kuulsa Firenze maagiga kohtumine ja tema linnast eemal asuvatesse valdustesse minek oli nii põnev! Mitmekordsed lukud, pealtäha hüljatud mõis, hall mastif, maagi kelder ja loitsude tuba. See, mismoodi valati talismane, joodi mooniga segatud veini, kuidas Giulia varjas, et on tüdruk.
Samas tundus veidi kummaline, kuidas see orvust “poiss” nii osav oli, et nädalaga mõõgavõitluse põhitõed selgeks sai ja maaglisi talismane valada oskas. Veel enam – luges neile lausa kuulsa maagi kombel sõnu peale! Need kohad olid ülepingutatud ja väheusutavad. Armastuse liin tundus kohustusliku elemendi sissepressimisena.

Kirjanik ei ole seda raamatut välja andnud kui noortekat, aga minu meelest ta seda oli. Peale lõpetamist läksin uurima, et kas on tegu sarja avalooga, kus meile maagi ja “poissi” tutvustati ning edasi tulevad raamatud, kus nad tegutsema hakkavad, aga ei – see on iseseisev lugu. Kogu sel rabelemisel ja vaevanägemisel puudus aga põhjus.
Ok, Giulia muudkui mõtles, kuidas üks on reetur ja teine on reetur ning siis jõi mooniga veini ja kuulis hääli ning mõtles jälle ümber. Ja siis mõtles uuesti ümber. Ja veel. Jne. 🙂 Aga ikkagi – palju kisa ja vähe villa …
Kahju tegelikult, sest Medicite aegne Firenze annaks nii palju põnevat materjali, maag ja tema elamine (ning suur mastif) olid ägedad ja lool oli kõvasti potentsiaali, aga kui tahate lugeda huvitavat raamatut mõnest suurest maagist ja tema õpipoisist, siis Naomi Noviku “Välja juuritud” on põnev ja sisu on sel ka!

Andres de la Motte “Suve lõpp”

Anders de la Motte “Suve lõpp” (319lk. Varrak)

Veronika, õigemini Vera lugu, kes kaotas lapsena oma viieaastase venna Billy.
Poiss näeb aias jänesepoega, loodab, et saab selle kätte, kui piisavalt osavalt hiilib. Aga jänes hüppab eest ära, poiss suudab mõelda vaid loomakese püüdmisele ja ühel hetkel on ta aiast väljas, maisipõllul, jänes on kadunud ja silmanurgast vilksatab midagi punast.

Aastaid hiljem tuleb Stockholmis elava Veronica leinateraapia rühma noor mees, kes näeb välja nagu Billy võiks täiskasvanuna välja näha, ning räägib loo oma kadunud sõbrast. Lugu tundub Veronicale kahtlaselt tuttav …

Autor oli enne kirjutama hakkamist politseinik, seda on lugedes tunda. Samuti kui Rick Mofina raamatute puhul, on ta kirjeldustes ja taustsüsteemis põhjalik, ei jäta pisiasju märkamata, analüüsib tegelasi ja nende tegevust. Kohati tundub, et taustaga läheb asi lausa liiale ja liiga sügavuti, aga kohe pärast seda läheb põnevaks.
Raamatu stiil mõjub painavalt. See ei ole krimka stiilis “tuli uurija, viskas paar tabavat kommentaari, mõtiskles lauataga, kulm kortsus ja äkki oligi lahendus käes!”. See on ühe ebastabiilse naise segane tõeotsimise lugu. Vaadetega minevikku, kui Billy kadus, tolleaegsetesse uurimistesse ja tagasi tulles tänapäeva, kui Veronika püüab kõigele lahendust leida. Vahepeal läheb tõeliseks märuliks ja see osa on väga haarav!

Tõeliselt võigas kuju kogu loos on Vera onu Harald, rikas ärimees, kes kogu linnakest oma käpa all hoiab. Mees, kelle jaoks rahal on võim ja see, kes võimule ei allu, seda klohmivad natuke tema palgal olevad suured ajudeta “kapid”. Kõiki asju ajab ta näol virvendava naeratusega. Vastik-vastik-vastik!
Muidugi on kogu loos ka tema käsi mängus.

Raamatus on mineviku ja tuleviku lugude vahel ka kirjad. Kellegi armastuskirjad kellelegi. Küll ma püüdsin välja mõelda, mis kirjad need on, aga alles raamatu lõpus tuli tõde ilmsiks. Ja ma pean ütlema, et see tõde erines kõigest sellest, mille ma ise välja nuputanud olin.
Seega võib öelda, et väga üllatav ja hullumeelne lugu!

Üks tore seik ka – Vera isa aretas ise roose. Kogu raamatust ei jäänud sellist muljet, et see mees võinuks millegi sellisega tegeleda, aga ometi oli tal ilus roosiaed koos kahe võrratu isearetatud roosiga.
Vanad roosiaiad – võrratud paigad!

Ja lõpuks kaanekujundusest.
Nägin raamatut poes, pilk libises lihtsalt üle ja ma poleks seda kunagi ostma hakanud. Ma poleks seda kättegi võtnud, et uurida, millest jutt käib. Õnneks sain raamatu Varrakust lugemiseks enne, kui eestikeelne kaanekujundus avaldati.
Öeldakse, et ära hinda raamatut kaane järgi. Minu jaoks on aga raamat kaanest kaaneni tervik ja esikaas peegeldab sisu – ma vaatan raamatu kaant ja saan selle järgi aru, kas raamatut peetakse piisavalt heaks, et talle korralik kaanekujundus tellida.
Ütleme nii, et antud juhul sisu on, aga kaant pole. See on tühi. Autori nimi on suurelt kirjas, et see jääks silma neile, kes on Motte varasema loominguga (triloogia [geim], [buzz], [bubble]) tuttavad.

Lõpetaks siiski helgemal noodil – korralik krimka, huvitavad (hästi lahti kirjutatud) tegelased, on nii peamurdmist kui ärevat tagaajamist.

Stephen King “Udu”

Stephen King “Udu” (118lk. Fantaasia)

Järgmine King sai loetud. 🙂
Kuna raamatu kaanel on täpselt näha, mis raamatus toimub, siis pole karta, et sisu väljalobisetud saab. Ja tõenäoliselt on enamus siinse grupi rahvast seda raamatut juba lugenud ka.

Kaks asja, mis mulle eelmist (“Mobla”) ja seda Kingi raamatut lugedes silma on jäänud:
1. Kingil on (ilmselt lapsepõlves) olnud probleem mõne usuhullu tädikesega. Mõlemas raamatus kirjutab ta fanaatilisest vanemapoolsest naisest, kes hukatust ennustab ja ise oma mõtetest segi läheb. Lugedes on näha, kuidas kirjanik vihkab neid tegelasi.
2. Kingi huumor! Teema on ju õudne – tuleb lumivalge udusein, haarab kõik endasse ja selles udus elavad jõledad elukad, kes inimesi elusalt nahka panevad. Aga (samuti kui “Moblas”) ei puudu tema peategelastel huumor ja sarkasm, nii et kolelugu on aegajalt üsnagi lõbus lugeda.
No kuidas sa jätad naermata, kui vana õpetajanna läheb suure koera suuruse ämbliku vastu sõtta Raidi pihustades? 😀

Ja veel üks asi – King, kurivaim, pole eriline lõpumeister! Kes teda rohkem lugenud on – kas ta jätabki oma raamatute lõpud lugejale välja mõelda? Paneb kirja põrutava alguse ja sisu osas fantaasiast puudu ei jää, aga peale kaane sulgemist kehitad õlgu ja ütled endale – nii, mis me sellest siis nüüd järeldame?
Üksi asi ei lõpe ära!
Teekonnad jäävad pooleli, elud jäävad lohakile, miks midagi juhtus, sellest me teada ei saa. Ok, vihjeid on, nagu kuskil siiski mingi lootusekübe terendaks, aga mulle meeldivad tegelikult raamatud, mis lõpevad ja filmid, mis lõpevad.
Olenemata sellest, loen ma Kingi raamatuid veel, sest need on põnevad ja tema sarkasm meeldib mulle.

*Viieaastasel on samapalju küsimusi kui Hallmarkil kaarte.

*Inkvisistiooni õudusi ei saa võrreldagi saatustega, mida su kujutlusvõime loob su armastatud inimeste jaoks.