Stephen King, Richard Chizmar “Gwendy’s button box”

Stephen King, Richard Chizmar “Gwendy’s button box” (175lk. Kindle)

38020941_2065701960120637_3926714579542867968_o.jpg

Castle Rocki linnakeses elab Gwendy, teismeline tüdruk, kellel on probleem – kui ta püsti seisab ja maha vaatab, ei näe ta oma varbaid. Koolis hüüavad poisid teda Goodyeariks.
Niisiis jookseb Gwendy nüüd iga päev üles kohalikust turusmiatraktsioonist, Enesetapu Trepist. Trenni mõttes.
Ühel päeval kohtub ta üleval musta kaabu ja musta mantliga mehega, kes annab tüdrukule nuppudega karbi.

Raamatu pealkiri on “Button box” ja kuni lugemahakkamiseni ma arvasin, et tegu on nööbikarbiga. Kujutasin juba ette, mismoodi ma kaanepilti teen, nööbid kõik laiali, aga noh, polnudki nööbid, olid nupud. Iga nupp tähistas üht maailmajagu, iga nupulevajutus hävitaks selle osa maailmast.
Lisaks oli punane nupp, mida vajutades saab konkreetselt kellelegi/millelegi hukatust soovida ja must nupp, mis lõpetab meie kõigi piinad 🙂
Kõige kadestamistväärt olid aga karbi sahtlid – ühest sai tillukesi šokolaadikomme, mis tegid sööja targaks, andekaks ja ilusaks ning teisest sai kalleid hõbemünte. Nii et karbi valdaja oli alati tark, andekas, ilus ja rikas!

Kui raamatus on selline karp, siis loodad ju lugedes, et langeb kasvõi üks kontinent, aga ei. Gwendyst sai ilus ning tark tüdruk ja midagi väga hullu ei juhtunudki.
Hmmm …
Parim osa raamatust oli selle võrratu kaanepilt!

Stephen King oli selle jutukese kuskile maale valmis kirjutanud ja saatnud siis oma sõbrale, Richard Chizmarile, et too loo lõpetaks.
Antud juhul kehtib tõesti see, et kaks kokka ei keeda head suppi.
Goodreadsis on see lugu kõvasti ülehinnatud, lausa 3,89!

Advertisements

Rita Falk “Talvekartulikneedlid”

Rita Falk “Talvekartulikneedlid” (237lk. Tänapäev)

37919976_2060807590610074_4685303669141274624_n.jpg

Provintsikriminull on kaanele kirjutatud. Minu meelest oli tegu kriminaalsete sugemetega provintsihuumoriga, kus autorist naisterahvas on end väga mõnusalt meessoost külapolitseiniku nahka sättinud ja ühe lennuka ning naljaka loo kirja pannud. Sulejooks on Rita Falkil hea, raamat lausa lendab käes ja hea on teada, et Franz tegutseb tegelikult terves raamatusarjas, ning see on neist alles esimene. Loodetavasti jõuavad nad kõik ka eesti keelde!

Franz on külapolitseinik, kes endale sealaudast elamist ehitab. Tal on kurt vanaema –
käbe mutt, keda kogu küla austab (ja kardab), biitlite fännist papa (isa), kelle kuulmine on küll korras, aga kel sellegipoolest biitlid karjuvad nii, et terve maja ja õu heliseb, lollakas raamatupoodnikust vend Leopold, kes käib endale Rumeeniast ja Taist naisi toomas ja väga normaalne koer Ludwig.
Üllataval kombel ei jää see küla kuidagi alla Midsomerile, sest toimub lausa nelikmõrv, küll on aga Franzi uurimismeetodid hoopis teistsugused kui Barnabil. Franz nimelt ei pinguta eriti, õhtune õlu kahtlusalusega ja korralik söömaaeg on palju tähtsamad. Seega on raamatus kuhjaga nalja ning natuke mõrvauurimist ka.
Muhe lugemine! Lehitsesin raamatupoes toreda kaanepildi pärast ja esimene lehekülg mõjus juba nii, et kaasa ma ta sealt võtsin. Täielik emotsiooniost ja ei kahetse grammigi! Eile oli tänu sellele raamatule igati mõnus puhkepäev.

*Külla saabub erakordselt kena näitsik koos pisikese koerapunniga:
“Algul arvasin, et tegu on ühepäevaturistiga, kes tahab korraks linnast välja saada ja oma väikesele penile näidata, et kusta saab ka mujale kui vastu laternaposte.”

*Lihuniku juures:
“”On need vorsid ikka värsked?”
“Enam värskemad ei saa olla. Emis kärvas alles täna hommikul veremürgitusse, sai maksatsirroosi.””

*Vanaema ostab endale lasteosakonnast uue jope.
Sõidame koju. Vanaema pakib jope lahti ja poeb sisse. See istub nagu valatult, on musta värvi ja selle seljal on oražide tähtedega kiri “Big girls have more fun!”.
Halastaja taevas!
Aga vanaema ju inglise keelt ei oska.

*Tuleb tunnistada, et jalgpalli mängida ta oskab. Peaaegu iga löök läks väravasse. Kuigi mõnikord valesse. … Peale poolaega võib kihla vedada, et Hans lööb oma väravasse. Ta ei suutnud lihtsalt meeles hoida, et pärast poolaega vahetatakse väravaid.
Nagu öeldud, pole ta kunagi olnud kõige kirkam kriit. Aga ühel hetkel kogunesid Rot-Weissi fännid oma värava taha ja iga kord, kui Hans sinnapoole jooksu pistis, karjusid: “Ei!”
Siis sai Hans viimaks aru.

Ja nii edasi, samas vaimus kogu raamat!
Väga mõnus naerutaja 😀
Ja raamatu lõpus on veel mitmeid häid saksapäraseid retsepte ka.
PS: kringlirosinaid võiks enne kringlisse panekut leotada näiteks pihlakaveinis!

Annie Robertson “My Mamma Mia Summer”

12 teemakuud: JUULI – loe üks puhkuseteemaline raamat.
Annie Robertson “My Mamma Mia Summer” (311lk. Orion Books)

37838825_2057169027640597_3306311647466881024_n.jpg
Kes armastab filmi “Mamma Mia”?
Kes armastab Abba muusikat, Meryl Streepi, Pierce Brosnani, Colin Firthi, Kreeka saari?
See raamat on meile 😀

Londonis elav Laurel on paar kuud tagasi kaotanud oma ainsa lähedase pereliikme – vanaema Marnie. Neil oli koos ilus elu, täis armastust ja rõõmu ja Abba muusikat. Nüüd on Laurel üksi ja ta teeb otsuse – ta läheb puhkusele Kreekasse, Skopelose saarele, sinna, kus Mamma Mia filmiti!

Armas ja rõõmus raamat, täpselt nagu filmgi! Meryl Streepi pihikpükstel on tähtis roll ja filmi tegelasi mainitakse sageli. Laurelit kujutasin ette samasugusena kui filmi Sophiet ja villa Athena, kus Laurel tegutses, tundus olema täpne koopia Donna ligadi-logadi külalistemajast.
Selliste raamatute puhul on lõpp juba alguses etteaimatav ja saladuste vastused saab ammu enne tegelasi ära arvata. Oli üks episood, mille puhul ma mõtlesin, et kui seda raamatusse sisse ei kirjutatud, siis kirjutan ise oma blogisse lisapeatüki. Aga see hetk saabus siiski enne lõppu (seotud Laureli vanematega).

Ilus, rõõmus, päikseline, armas raamat! Tõeline puhkuselugemine!
Pildi tegin puhkuse ajal Mariefredi rannal raamatut lugedes ja kodus monteerisin sinna Mamma Mia! juurde.

Philip Pullman “Lyra’s Oxford”

Philip Pullman “Lyra’s Oxford”
(72lk. A Yearling Book)

37642115_2052380984786068_7566911469862780928_o.jpg

Nii nagu pealkiri ütleb – raamatus on üks Lyra ja Pani seiklus, mis juhtub siis, kui “Vaigust kiiker” lõpeb ja Lyra Oxfordi õppima läheb.
Lühike lugu, aga kõik on esindatud – nõiad, daemonid, alkeemikud, õppejõud. Lisaks headus ja kurjus.
Raamatuks, mis suurt lugemisemotsiooni oleks tekitanud, on ta siiski liiga lühike ja sai kärmelt otsa. Küll oli aga tore uurida raamatu vahel olnud Oxfordi kaarti.

Sayaka Murata “Convenience store woman”

Teema 30: Mõne eksootilise maa kirjaniku raamat – Jaapan!
Sayaka Murata “Convenience store woman” (176lk. Kindle)

37639483_2052118811478952_8958724364052725760_o.jpg

“Irasshaimasé!!!”
Niimoodi hõikavad sind müüjad, kui astud Jaapanis mõnda lähikauplusse, kodupoodi, esmatarbepoodi (eki.ee soovitab ingliskeelse convenience store tõlgeteks erinevaid vasteid, mulle meeldib tegelikult kodupood kõige rohkem).
Keiko on sellises poes töötanud juba 18 aastat. Siin on tema jaoks kõik selge – paned vormi selga, tegutsed nagu käitumisjuhises ette nähtud – täpsel ajal oled kohal, teed oma töö, lahkud, sööd, magad ja oled hommikul jälle kohal.
Väljaspool poodi on Keiko aga ebanormaalne, kes ei suuda massi sulanduda. Tal ei ole meest (üksik naine!!!), ta ei tee kõrgepalgalist tööd (mis vabandaks üksiolemist), ta on 36 aastat vana, lapse ja pereta poetööline! Kus selle häbi ots õele ja vanematele …

Läheb nii, et Keiko kohtab üht kummalist meesolevust ja otsustab ta perekonna rahustamiseks enda juurde elama võtta. Mees on sõna otseses mõttes jobu. Filosofeerib, väljas ei käi, elab päevasel ajal vannis ja laseb ennast toita. Keiko suhtub temasse nagu koera – toidab ja pakub peavarju.
Aga oh seda imet – õde ja vanemad on rahul! Keiko ei ole enam veider vanatüdruk! Tal on mees, probleemid jne. Varsti vast abiellub, saavad ehk lapsegi. Veel tavalise, normaalse inimese probleeme! Juhuu!

Tuttav on see olukord ju meiegi maal. Jõuad teatud vanusesse, küsitakse, kas sul poissi ka juba on? Edasi kas sa ikka kohtud kellegagi, kuna abiellud, kuna lapse saad, no-noo aeg on juba teist last planeerida. Oh, mis, kolmas juba!? Need on mingid imelikud … 🧐

Raamatus nimetatakse seda kõrvaltvaatajate ja planeerijate kampa “külaks”. Küla nõuab meestelt head tööd ja korralikku palka, et oleks maja ja naine ja lapsed. Küla nõuab naiselt korras kodu, laste sünnitamist ja mehe eest hoolitsemist.
Keiko elu üksiku poemüüjana oli lihtne, rahulik, probleemideta. Aga küla nõudis meest ja on nüüd rahul, sest Keikol on nüüd kodus MEES, mis sest, et jobu ja tavalise naise probleemid.
Küla rõõmustab.

Õnneks leiavad tugevad naised küla haardest väljapääsu ja ei lase ennast alla neelata. 🙂 Igaühel peab olema õigus elada nii, nagu ta ise õigeks peab.

Raamatu lõpus kommenteerivad teised jaapani autorid, et tegu oli lõbusa looga, kus nad said korralikult naerda. Vaat mul oli esimene kord selle maa huumorit lugeda ja mulle tundus see pigem tõsisele probleemile viitav raamat – kuidas “küla” korraldab teiste elu ja igaüks peab standarditele vastama. Sest mismõttesnagu sul pole meest (korralik kõrgepalgaline kontoritöö) ja lapsi (2 tükki, poiss ja tüdruk) ja labradori (või huskyt) ja autot (üks mehel ja teine sul)???
Mingi imelik, tunneme silmaall kaasa ja lõksutame seljataga lõugu!
Selline raamat. 😛

PS: raamatu autor on ise pea samakaua kodupoes töötanud kui Keiko. Eks ta teadis, millest kirjutab!

Maria Semple “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?”

Teema 28: Raamat, mille põhjal tehtud film linastub aastal 2018
Maria Semple “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?” (339lk. Varrak)

Bernadette.png
Ma ostsin selle raamatu kahel põhjusel:
1. Olin just lugenud Ruth Reichli “Küüslauk ja safiirid”, mis oli mõnus lugemine ja selle Bernadette`i kaanepilt oli praktiliselt samasugune.
2. See raamat oli allahinnatud ja maksis ainult 3 eurot.
Sisust ei teadnud ma midagi.
Nüüd, mõned aastad hiljem, avastasin, et sellest raamatust vändatakse film ja kuna väljakutse teema sobis, läks raamat lugemisse.
Sisust ei teadnud ma ikka veel mitte midagi. Aga ma arvasin miskipärast, et see on mõnest tibist, kes ära kaob. 🙂
Ja lugedes saabus üllatus, sest see oli hoopis teistsugune raamat!
Palju huvitavam, palju mitmekesisem, palju ägedama kadujaga.

Bernadette Fox on kuulus arhitekt. Natuke Ayn Randi Howard Roarki sarnane, kes on omast ajast ees, astub üle kaasaja piiride, teeb väga puhaste joontega ehitisi, aga – tema saab selle eest tunnustatud (Roark tambiti mutta)! Raamatus on muide Randi ja Roarki ka mainitud, seoses sellega, et “isegi Ayn Randi arhitekt oli meessoost!” (Ayn Rand ei olnud ju feminist, et ta oleks pidanud oma arhitekti naissoost tegema. Randi filosoofia oli hoopis muus, eelkõige inimese isiklikus mõtlemisvõimes).
Tol ajal kui tegutses Bernadette, oli aga ennekuulmatu, et noor naine on arhitekt ja et ta teeb midagi ebatraditsioonilist.
Igal juhul hakkas Bernadette mulle meeldima.

*”Bernadette ja tema entusiasm olid nagu jõehobu ja vesi: proovi neid vaid lahutada ja sind tambitakse surnuks.”

PS! Bernadette KUDUS igal võimalikul juhul! Koosolekul, loengutes, kohtumistel. Tema aina kudus. 🙂

Naine, kes ei lasknud ennast loksutada “sääskedest”, st. tema ümber pirisevatest ja sädistavatest naisinimestest, kelle peas tarkusele ja ajudele eriti ruumi ei olnud – kõik mõttetegevus oli haaratud klatšimisega, nuhkimisega ja teiste elude torkimisega. 😀
Sääsed olid:
*Audrey Griffin – Bernatette`i närvihaige naaber, kes kiusu pärast laskis Bernadette`i aias olevalt künkalt põldmarjad eemaldada ning kui künkalt tänu vihmasajule (ja lagedaks jäänud nõlvadele) mudalaviin tema majja põrutas, oli süüdi Bernadette.
Üllataval kombel oli temast raamatu lõpus siiski kasu ka.
*Soo-Lin Lee-Segal – Bernadette mehe Elgari uus klatšihimuline assistent, kes ei jätnud kasutamata ainsatki võimalust Elgari kätt hoida ja talle küljealla pugeda. See lugu ei lõppenud hästi.

Jõudsime abikaasa Elgar Branchini.
Mees oli Microsofti legend, uue salajase projekti Samantha 2 isa, tema TED-i video oli vaadatavauselt 4. kohal ja firmabussi vahekäigus püüdsid kaassõitjad teda kasvõi korrakski näpuotsaga puudutada.
Vastandid ilmselt tõmbusid, sest need kaks – Bernadette ja Elgar – tundusid olema küll kaks väga erinevat inimest.
Igal juhul oli neil aastaid tore abielu ja väga kift tütar, noor geenius Bee, kes selles raamatus jutustajarollis.

Bernadette`i peetakse hulluks. Ta pelgab inimesi ja hoiab omaette. Nüüd on see viimane võimalus aga käest kadumas, sest tema tütar tahab sõita Antarktikasse. Kogu perega. Nad on seda sõitu ise tüttrele lubanud – kui ta õpitulemused on suurepärased, nad sõidavad! Nii et Bernadette`l ei jäägi muud üle kui pakkima hakata.
Siit algavadki sekeldused, kuni naine kaob ja isa ning tütar teda otsima asuvad.
Antarktikareis siiski toimub ja mulle, talvehullule, oli see reisiosa küll tõeline maiuspala. Suured sinised jäämäed, üksildane külm koht. Väga äge!

*”Antarktikast on vaja teada ainult selle kolme horisontaalset triipu. Kõige all on veetriip, mis jääb musta ja tumehalli vahele. Selle peal on maatriip, mis on tavaliselt must või valge. Seejärel on taevatriip, mis on halli või sinist tooni. Antarktikal pole lippu, aga kui oleks, peaks sellel olema kolm eri halli varjundiga horisontaalset triipu. Kui tahta eriti kunstipärane olla, võiks lipp olla üleni hall, aga ikkagi võiks öelda, et sellel on kolm halli triipu, vee, maa ja taeva jaoks, aga siis kuluks liiga palju aega selgitamisele.”
Natuke nagu Eesti lipu moodi, kaspole. 🙂

Raamatu lõpp oli veidi segane. Tekkis tunne, et kirjanik tahtis loo otsad kiiresti kokku tõmmata ja sai sellega muidugi ka kenasti hakkama. Üldmuljet raamatust see siiski ei rikkunud, nii et oli tõesti hea lugemine!
Huvitav, milline see film tuleb.

PS: Selles raamatus oli üks tore väljend: ta on nagu kaka hautises.
Mis tähendab, et kui sa valmistad hautise ja see on jube hea ja sa tahad seda süüa, aga keegi võtab tillukese tükikese kakat ja segab selle sinna hautisse ning ongi kõik rikutud – sa ei taha seda enam mingil tingimusel suhu pista!

Peale nende kahe eestikeelse prilliraamatu avastamist, hakkas mulle siin-seal teisigi samasuguseid silma jääma. Niisiis kui mõne sellise leidsin, salvestasin. Nüüdseks on neid juba päris palju. 🙂

Philip Pullman “The Firework-Makers Daughter”

Teema 19: Raamat, mille pealkirjas on sõna “tuli” või midagi tulega seotut.

Philip Pullman “The Firework-Makers Daughter” (138lk. Puffin Books)

36675027_2023850600972440_175732637070000128_o.jpg
Üks seiklusrikas lugu ilutulestikumeistri tütrest, kes soovis saada sama vägevaks meistriks, kui ta isa ja võttis sellepärast ette ohtliku retke vulkaani südamesse.
Seikluses löövad kaasa ka vägev kuninglik valge elevant (kes töötab salaja liikuva reklaamitahvlina ja on armunud elevandipreili Frangipani), jões elavad krokodillid (kes näevad kurja vaeva, et täiustada end “jões lebava palgi” kunstis) ja puunugadega äparditest piraadid.

Väga humoorikas ja vahva lugu! Ning lõpus oleva ilutulestikuvõistluse kirjeldused on nii

vinged, et tahaks seda kõike oma silmaga näha.