José Saramago “Tujukas surm”

José Saramago “Tujukas surm” (208lk. Eesti Raamat, sari “Nobeli laureaat”)

36326990_2013431005347733_7360210589580263424_o.jpg
Ühel päeval surm enam ei tulnud.
Oli see õnn? Igavene elu, mida inimesed alati igatsenud, oli nüüd käes, aga üleüldise õnnetunde asemel tekkis paanika.
Need, kes oleks pidanud surema, enam ei surnud. Haiglate palatid, koridorid ja laoruumid said iga päevaga juurde elu ja surma piiril olijaid, aga keegi ei surnud.
Matusebüroodel ei olnud enam midagi teha ja nad hakkasid matma lemmikloomi (sest neil on teine surm kui inimestel ja see surm tegi tööd).
Omaksed ei tulnud enam hingevaakujate hooldusega toime, hooldekodud olid aga pilgeni täis.
Ja kirik – ühel hetkel kippus kõik kokku varisema, sest kui ei ole surma, ei saa ka olla ülestõusmist ja mida siis uskuda?

Nagu ikka kriisisituatsioonides suudab kuritegelik mõtlemine end kõige kiiremini kokku võtta ja nii ka seekord – Mahvia hakkas kiiresti pakkuma teenust, kus poolsurnud viidi riigipiiri taha surema (sest surm jättis tulemata vaid sellesse riiki).

Ja siis tuli esimene kiri lillas ümbrikus.
Ja algas läbi elu kestev hirm.

Oh, ma nautisin iga rida sellest raamatust! Kiraniku sõnakasutust ja lausete kokkupanemise kunsti. Harjusin ka sellega, kui otsekõnes jutumärke ei kasutatud ja lugeja pidi ise aru saama kes kuna rääkis.
Nobeli Laureaatide sari on üks suurepärane lugemine. Nagu värske sahmakas külma vett, mis raputab ärkvele menukite peale tukkuma jäänud aju.

Kui palju mõtteainet pakkus see üsna õhuke raamat. Kuidas inimeste hirmust surma ees võib saada igatsus tema järele ja järgmisel hetkel muutub see jälle hirmuks.

*”Surm teab meie kohta kõike, vahest seepärast ongi ta kurb.”

Raamatu lõpp on pühendatud muusikale ja muusikule ning tema koerale. Mees, kellest surm jagu ei saa. Ilus ja lihtne lugu, niimoodi kirja pandud, et silme ees on pilt triibulises pidžaamas magavast mehest, koer voodi ees keras, kuu aknast voodile paistmas ja tugitoolis istumas neid jälgiv surm.

Raamatus on üks lause muusikalistest portreedest. Lugesin ja tuli mõte, kuidas luua näiteks viiulkontserdi või tšellosüidi portreed – poogna otsa saab praeguse tehnoloogia abil kindlasti kinnitada mõne anduri, mis fikseerib poogna liikumise kogu pala vältel. Kui nüüd see anduriga salvestatu paberile printida, saamegi selle muusikapala portree.
Tundub nii põnev!
Aga äkki on seda kuskil juba tehtudki?

Huumorit oli ka! Surm, kes rääkis oma veidi iseteadliku vikatiga jättes talle nädalaks ülesandeid – sa ei pea palju tegema, värista ainult veidi oma tera, pole ju palju nõutud sellelt, kes veedab oma aega lihtsalt seinale nõjatudes?!

Ma pean ütlema, et minu jaoks tuli üllatusena, et surma kujutatakse naisena! See vajas harjumist, sest minu folklooris on surm ikka meessoost olnud. Hiljem mõeldes ei tohtinuks ju üllatust olla, sest kõik hirmus siin ilmas kannab tegelikult naise nime – orkaanid, pommid, sõjamasinad jne. Kõik, mis külvavad surma.

Raamatu viimased read panid külmavärinad mööda selga jooksma ja kaant sulgedes oli tunne, et mul on olnud just praegu õnn lugeda midagi väga-väga head!
Pikka iga Eesti Raamatu “Nobeli laureaatide” sarjale!

36333455_2013482408675926_6207735443744620544_n.jpg

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s