R. S. Crow “The Woman in the Window”

R. S. Crow “The Woman in the Window” (272lk. Kindle)

36306947_2013430975347736_8510652515077849088_o.jpg

 
Tuttav pealkiri, eksole – “Naine aknal”. Ainult et see raamat ilmus juba aastal 2016 ja siin tegutseb hoopis teistsugune naine.
Sarah on tüdruk, kes parasjagu keskkooli lõpetamas. Ajad on pingelised – lõpupidu, eksamid, kooride võistlus. Kõik läheb hästi kuni ühel ööl näeb Sarah unes, kuidas tema magamistoa aknast tuleb sisse naine. Pikkade juustega, sünge. Sarah peab seda lihtsalt õudusunenäoks ja püüab unustada, aga järgmisel ööl on naine tagasi. Tema voodi juures. Naine, kes näpib tema juukseid.

121018loreen.jpgNõida oli sellisena kirjeldatud, et mul oli kogu aeg silme ees Rootsi eurolaulik Loreen. Teate ju küll, “Euphoria”!

Päeval, kooriproovis, hakkab Sarah äkki lämbuma. Ta köhib, üritab miskit kurgust välja saada ja kui see õnnestub, lebab maas karvapall …
Naine aknal aga läheneb talle igal ööl üha enam. Sarah põgeneb, läbi tundmatute ruumide, kummaliste metsade, läbi lastekarjade.

Öid ei ole enam. Nende asemel on pikad tunnid täis õudust, et nõid saab ta kätte ja tapab samuti, kui ta on teinud juba paljude lastega.

Ei ole vist vaja lisada, et tegu on tõelise õudukaga. Raamatuga, mis paneb öösiti pärani silmi aknasse vahtima või poeb unenägudesse.
Mulle meeldisid need maailmad, kuhu Sarah põgenedes jõudis. Samuti tema kaks öist kaaslast, Õhupallitüdruk ja Õmmeldud suuga tüdruk. Ja nõid, kes öösel Sarahi püüdmisega hätta jäädes, tuli ka päevadesse.
Noorteõudukas, aga hästi loodud tegelased ja nutikad lahendused.
Ja hirmus ka!

Paistab, et see pealkiri on väga populaarne, sest Goodreadsist otsides tuli sama nimega raamatuid mitmeid. Eks naised armastavad ikka akendel seista ja vaadata-oodata …
Fotod leitud Pinterestist.

Naised.png

Advertisements

José Saramago “Tujukas surm”

José Saramago “Tujukas surm” (208lk. Eesti Raamat, sari “Nobeli laureaat”)

36326990_2013431005347733_7360210589580263424_o.jpg
Ühel päeval surm enam ei tulnud.
Oli see õnn? Igavene elu, mida inimesed alati igatsenud, oli nüüd käes, aga üleüldise õnnetunde asemel tekkis paanika.
Need, kes oleks pidanud surema, enam ei surnud. Haiglate palatid, koridorid ja laoruumid said iga päevaga juurde elu ja surma piiril olijaid, aga keegi ei surnud.
Matusebüroodel ei olnud enam midagi teha ja nad hakkasid matma lemmikloomi (sest neil on teine surm kui inimestel ja see surm tegi tööd).
Omaksed ei tulnud enam hingevaakujate hooldusega toime, hooldekodud olid aga pilgeni täis.
Ja kirik – ühel hetkel kippus kõik kokku varisema, sest kui ei ole surma, ei saa ka olla ülestõusmist ja mida siis uskuda?

Nagu ikka kriisisituatsioonides suudab kuritegelik mõtlemine end kõige kiiremini kokku võtta ja nii ka seekord – Mahvia hakkas kiiresti pakkuma teenust, kus poolsurnud viidi riigipiiri taha surema (sest surm jättis tulemata vaid sellesse riiki).

Ja siis tuli esimene kiri lillas ümbrikus.
Ja algas läbi elu kestev hirm.

Oh, ma nautisin iga rida sellest raamatust! Kiraniku sõnakasutust ja lausete kokkupanemise kunsti. Harjusin ka sellega, kui otsekõnes jutumärke ei kasutatud ja lugeja pidi ise aru saama kes kuna rääkis.
Nobeli Laureaatide sari on üks suurepärane lugemine. Nagu värske sahmakas külma vett, mis raputab ärkvele menukite peale tukkuma jäänud aju.

Kui palju mõtteainet pakkus see üsna õhuke raamat. Kuidas inimeste hirmust surma ees võib saada igatsus tema järele ja järgmisel hetkel muutub see jälle hirmuks.

*”Surm teab meie kohta kõike, vahest seepärast ongi ta kurb.”

Raamatu lõpp on pühendatud muusikale ja muusikule ning tema koerale. Mees, kellest surm jagu ei saa. Ilus ja lihtne lugu, niimoodi kirja pandud, et silme ees on pilt triibulises pidžaamas magavast mehest, koer voodi ees keras, kuu aknast voodile paistmas ja tugitoolis istumas neid jälgiv surm.

Raamatus on üks lause muusikalistest portreedest. Lugesin ja tuli mõte, kuidas luua näiteks viiulkontserdi või tšellosüidi portreed – poogna otsa saab praeguse tehnoloogia abil kindlasti kinnitada mõne anduri, mis fikseerib poogna liikumise kogu pala vältel. Kui nüüd see anduriga salvestatu paberile printida, saamegi selle muusikapala portree.
Tundub nii põnev!
Aga äkki on seda kuskil juba tehtudki?

Huumorit oli ka! Surm, kes rääkis oma veidi iseteadliku vikatiga jättes talle nädalaks ülesandeid – sa ei pea palju tegema, värista ainult veidi oma tera, pole ju palju nõutud sellelt, kes veedab oma aega lihtsalt seinale nõjatudes?!

Ma pean ütlema, et minu jaoks tuli üllatusena, et surma kujutatakse naisena! See vajas harjumist, sest minu folklooris on surm ikka meessoost olnud. Hiljem mõeldes ei tohtinuks ju üllatust olla, sest kõik hirmus siin ilmas kannab tegelikult naise nime – orkaanid, pommid, sõjamasinad jne. Kõik, mis külvavad surma.

Raamatu viimased read panid külmavärinad mööda selga jooksma ja kaant sulgedes oli tunne, et mul on olnud just praegu õnn lugeda midagi väga-väga head!
Pikka iga Eesti Raamatu “Nobeli laureaatide” sarjale!

36333455_2013482408675926_6207735443744620544_n.jpg