Yrsa Sigurdardøttir “Lõpparve”

Yrsa Sigurdardøttir “Lõpparve” (392lk. Varrak)

36430079_2015380548486112_8773893405701832704_o.jpg

Lastepsühholoog Freyja ja politsenik Huldari sarja teine raamat.
Sama võikad mõrvad, kui “Pärandis”, sama hästi kirjutatud kui esimene osa. Huvitav on jälgida, mismoodi ühe kirjaniku kaks sarja on sedavõrd erinevad. Esimene oli peaaegu et cozy crime, see on tõeline nordic noir. Või hoopis arctic noir? Yrsat (hüüan seda kirjanikku Yrsaks, sest praegu veel käib mul tema perekonnanimi üle jõu 😀) on nimetatud ka arctic noiri esindajaks, arvan, et Island sobib sinna Gröönimaaga samasse kategooriasse hästi!
Eriti veel kui mõrvad on nii jõhkrad, kui selles sarjas. Yrsa kirjeldab neid ka nii põhjalikult, et silme ees seisab veel pikalt pilt auto taha seotud ja … Lugege ise!

Lugedes tekkis taaskord mõte, kas kättemaks on oluline? Kas ohvri lähedastel hakkab kergem, kui nad ise oma kätega süüdlase kannatama panevad? Ma loodan, et ma ei puutu kunagi sellise asjaga ise kokku, aga mõeldes teiste peale, raamatutes olevate mõrvade, tapetute lähedaste (eriti kui suri laps!) peale – tundub, et süüdlasele samaga vastamine toob omastele rahu. Seda on näha eriti brittide kriminullides, kus inimestel on alati kindlad põhjused, miks nad kedagi tapavad. Ja peale põhjuse ärakuulamist hakkab mõrtsukast kahju.
Minul tavaliselt hakkab …

Ka selles raamatus on inimesed, kellest hakkab lõpus kahju. Noored, kelle elud on algusest peale olnud üks hädaorg ja mitte keegi ei usu, ei kuula, ei aita.
Mida sa teed, kui oled laps, vajad kaitset ja täiskasvanutel on ükskõik? Hoolitsed ise enda eest!

Nii et mitte lihtsalt julm krimka, vaid mõtlemapanev lugu.
Hästi kirjutatud ja hoogne lugu, kus on omajagu huumoritki, sest peale mõrvade sebivad peategelased veel oma suhete kallal, ning sealgi juhtub mõningaid äpardusi.
Mul tekkisid väiksed paralleelid “Ohtliku lennu” Västriku ja Leidpaluga, kuigi Yrsa tegelased kohtuvad palju julmemate teemadega.

Ootan kolmandat osa!

Advertisements

R. S. Crow “The Woman in the Window”

R. S. Crow “The Woman in the Window” (272lk. Kindle)

36306947_2013430975347736_8510652515077849088_o.jpg

 
Tuttav pealkiri, eksole – “Naine aknal”. Ainult et see raamat ilmus juba aastal 2016 ja siin tegutseb hoopis teistsugune naine.
Sarah on tüdruk, kes parasjagu keskkooli lõpetamas. Ajad on pingelised – lõpupidu, eksamid, kooride võistlus. Kõik läheb hästi kuni ühel ööl näeb Sarah unes, kuidas tema magamistoa aknast tuleb sisse naine. Pikkade juustega, sünge. Sarah peab seda lihtsalt õudusunenäoks ja püüab unustada, aga järgmisel ööl on naine tagasi. Tema voodi juures. Naine, kes näpib tema juukseid.

121018loreen.jpgNõida oli sellisena kirjeldatud, et mul oli kogu aeg silme ees Rootsi eurolaulik Loreen. Teate ju küll, “Euphoria”!

Päeval, kooriproovis, hakkab Sarah äkki lämbuma. Ta köhib, üritab miskit kurgust välja saada ja kui see õnnestub, lebab maas karvapall …
Naine aknal aga läheneb talle igal ööl üha enam. Sarah põgeneb, läbi tundmatute ruumide, kummaliste metsade, läbi lastekarjade.

Öid ei ole enam. Nende asemel on pikad tunnid täis õudust, et nõid saab ta kätte ja tapab samuti, kui ta on teinud juba paljude lastega.

Ei ole vist vaja lisada, et tegu on tõelise õudukaga. Raamatuga, mis paneb öösiti pärani silmi aknasse vahtima või poeb unenägudesse.
Mulle meeldisid need maailmad, kuhu Sarah põgenedes jõudis. Samuti tema kaks öist kaaslast, Õhupallitüdruk ja Õmmeldud suuga tüdruk. Ja nõid, kes öösel Sarahi püüdmisega hätta jäädes, tuli ka päevadesse.
Noorteõudukas, aga hästi loodud tegelased ja nutikad lahendused.
Ja hirmus ka!

Paistab, et see pealkiri on väga populaarne, sest Goodreadsist otsides tuli sama nimega raamatuid mitmeid. Eks naised armastavad ikka akendel seista ja vaadata-oodata …
Fotod leitud Pinterestist.

Naised.png

José Saramago “Tujukas surm”

José Saramago “Tujukas surm” (208lk. Eesti Raamat, sari “Nobeli laureaat”)

36326990_2013431005347733_7360210589580263424_o.jpg
Ühel päeval surm enam ei tulnud.
Oli see õnn? Igavene elu, mida inimesed alati igatsenud, oli nüüd käes, aga üleüldise õnnetunde asemel tekkis paanika.
Need, kes oleks pidanud surema, enam ei surnud. Haiglate palatid, koridorid ja laoruumid said iga päevaga juurde elu ja surma piiril olijaid, aga keegi ei surnud.
Matusebüroodel ei olnud enam midagi teha ja nad hakkasid matma lemmikloomi (sest neil on teine surm kui inimestel ja see surm tegi tööd).
Omaksed ei tulnud enam hingevaakujate hooldusega toime, hooldekodud olid aga pilgeni täis.
Ja kirik – ühel hetkel kippus kõik kokku varisema, sest kui ei ole surma, ei saa ka olla ülestõusmist ja mida siis uskuda?

Nagu ikka kriisisituatsioonides suudab kuritegelik mõtlemine end kõige kiiremini kokku võtta ja nii ka seekord – Mahvia hakkas kiiresti pakkuma teenust, kus poolsurnud viidi riigipiiri taha surema (sest surm jättis tulemata vaid sellesse riiki).

Ja siis tuli esimene kiri lillas ümbrikus.
Ja algas läbi elu kestev hirm.

Oh, ma nautisin iga rida sellest raamatust! Kiraniku sõnakasutust ja lausete kokkupanemise kunsti. Harjusin ka sellega, kui otsekõnes jutumärke ei kasutatud ja lugeja pidi ise aru saama kes kuna rääkis.
Nobeli Laureaatide sari on üks suurepärane lugemine. Nagu värske sahmakas külma vett, mis raputab ärkvele menukite peale tukkuma jäänud aju.

Kui palju mõtteainet pakkus see üsna õhuke raamat. Kuidas inimeste hirmust surma ees võib saada igatsus tema järele ja järgmisel hetkel muutub see jälle hirmuks.

*”Surm teab meie kohta kõike, vahest seepärast ongi ta kurb.”

Raamatu lõpp on pühendatud muusikale ja muusikule ning tema koerale. Mees, kellest surm jagu ei saa. Ilus ja lihtne lugu, niimoodi kirja pandud, et silme ees on pilt triibulises pidžaamas magavast mehest, koer voodi ees keras, kuu aknast voodile paistmas ja tugitoolis istumas neid jälgiv surm.

Raamatus on üks lause muusikalistest portreedest. Lugesin ja tuli mõte, kuidas luua näiteks viiulkontserdi või tšellosüidi portreed – poogna otsa saab praeguse tehnoloogia abil kindlasti kinnitada mõne anduri, mis fikseerib poogna liikumise kogu pala vältel. Kui nüüd see anduriga salvestatu paberile printida, saamegi selle muusikapala portree.
Tundub nii põnev!
Aga äkki on seda kuskil juba tehtudki?

Huumorit oli ka! Surm, kes rääkis oma veidi iseteadliku vikatiga jättes talle nädalaks ülesandeid – sa ei pea palju tegema, värista ainult veidi oma tera, pole ju palju nõutud sellelt, kes veedab oma aega lihtsalt seinale nõjatudes?!

Ma pean ütlema, et minu jaoks tuli üllatusena, et surma kujutatakse naisena! See vajas harjumist, sest minu folklooris on surm ikka meessoost olnud. Hiljem mõeldes ei tohtinuks ju üllatust olla, sest kõik hirmus siin ilmas kannab tegelikult naise nime – orkaanid, pommid, sõjamasinad jne. Kõik, mis külvavad surma.

Raamatu viimased read panid külmavärinad mööda selga jooksma ja kaant sulgedes oli tunne, et mul on olnud just praegu õnn lugeda midagi väga-väga head!
Pikka iga Eesti Raamatu “Nobeli laureaatide” sarjale!

36333455_2013482408675926_6207735443744620544_n.jpg

 

Rosie Walsh “Ilma ainsagi sõnata”

Rosie Walsh “Ilma ainsagi sõnata” (335lk. Helios)

35992730_2003903132967187_3638017576669282304_o.jpg
Aitäh kirjastusele võimaluse eest veel enne raamatu ilmumist lugeda selle eelkoopiat! Põnev kogemus, mis pani mind loetusse erilise tähelepanuga suhtuma ja teksti terasemalt jälgima.

Juunikuu Inglismaal, kuum nädal, harakputked õitsevad, parmud pirisevad ja tee ääres istub mees, kes räägib eksinud lammas Lucyga. Ilus mees, kelle seltskonnas Sarah end kohe hästi tunneb ja ühest kohtumisest saavad imelised 6 päeva täis armastust, mõnusaid jalutuskäike, naeru, tundeid ja lubadusi.
Siis peab Eddie nädalaks ära sõitma, aga kui ta tagasi tuleb jätkavad nad sealt, kus pooleli jäid. Nii arvab Sarah. Aga nii ei lähe.
Eddie ei tule tagasi.
Ta ei helista, ei vasta sõnumitele, ei ilmu Facebooki. Mees oleks kui maamunalt kadunud ja Sarah üritab iga hinna eest teda leida.
Raamatu USA versiooni pealkiri on “Ghosted” ja see pidi olema uus sõna, mis tähendabki seda, et inimest ei ole võimalik ei telefoni ega sotsiaalmeedia abil kätte saada.

Iga uue peatükiga, uue leheküljega, tekkisid mul ideid, mis võis juhtuda.
Mehel on teine pere.
Ta ei ole see, kellena ta end esitles.
Sarah on oma hiljutisest lahutusest nii endast väljas, et kujutas seda meest ja nädalat temaga lihtsalt ette (jah, ma olen lugenud mitut Celia Readi raamatut ja tänu neile kaldun tihti arvama, et peategelase peas pole kõik korras).
Aga siis lõpeb kahtlusi külvav esimene osa ja teises pööratakse kõik pahupidi!
Miski ei olnud nii, nagu ma arvasin olevat. Üllatusmomente oli kuhjaga. Isegi surnud oli keegi teine, mitte see, kes tundus surnud olema!
Ja siis tuli kolmas osa ja ma olin enda arust raamatu lahenduseks valmis. Ainult et kirjanik tegi siingi kannapöörde ning kirjutas hoopis teistmoodi lõpu kui ma ootasin.
Istun ja mõtlen siin, kas see lõpp mulle meeldis?
Tegelikult ju meeldis, meelitas väikse pisaragi silmanurka. Aga ma olin oodanud midagi muud ja sellepärast pean ma harjumiseks natuke aega võtma (ma nimelt ootasin huviga, mismoodi kirjanik selles minu poolt eeldatavas lõpus Eddie elu õnnelikuks pöörab).

Raamatut lugedes tuleb hoolega jälgida peatükkide juures olevaid kuupäevi ja nimesid, sest mul läks küll vahepeal veidi sassi, kes on kes ja mida ta mõtleb. Mõned peatükid aga ongi ilma mingi vihjeta ja seetõttu selgub alles päris lõpus, miks ja kellele oli kirjutatud raamatu päris esimene peatükk. Ja see oli lahe, sest pmst. võiks peale raamatu lõpetamist esimese osa uuesti lugeda – seekord juba teaks, mis tegelikult toimub.

Ma mõtlesin selle raamatu juures pidevalt, mis küll sundis üht naist niimoodi üht kaduma läinud meest taga ajama ja otsima. Nädal tutvust ja armastust? Kes ise juba natuke aega elu ja suhteid kogenud on teab, et värske tutvuse naeratused ja sõnad võivad küll ilusad näida ja kenasti kõlada, aga nende taga ei pruugi veel midagi olla.
Mõtlesin ja sain siis aru.
Mees, kes vestleb lambaga, ütleb mööduvale kassile mjäu, kakleb oma hoovi orav Stevega ja voolib puust loomakesi on kindlasti väärt tagaajamist.
Ja leidmist.
😀

Jätkuvalt mõtlen ma iga armasturomaani lõpus – ära oma elu ise keeruliseks ela!
Kui on vaja millestki rääkida, siis räägi. Kui teine tahab rääkida, siis kuula. Las saladusi kannavad endaga kaasas vaid raamatukangelased – need teevad romaanid põnevaks, aga päriselu valusaks.

Raamat on huvitav ja isemoodi süžeepööretega. Minge suvisel hommikul heinamaale, istuge kuskile lammaste lähedale, lugege, nautige ja tulge õhtul tagasi imestades kirjaniku osavuse ja tegelaste elu keerukuse üle. Rõõmustage, et teie elu on palju lihtsam ja rõõmsam. 🙂
Siin raamatus ei ole miski nii, nagu alguses paistab.
**************************************************************************************

Rosie Walshi jaoks on see esimene raamat, mille ta annab välja enda pärisnime all. Varem on talt ilmunud neli raamatut pseudonüümiga Lucy Robinson.
Kirjaniku veebileht: https://www.rosiewalsh.com/about/

01abc.png

Ruth Ware “The Death of Mrs. Westaway”

Teema 3: Raamat, mille kaanele on kirjutatud “bestseller”
Ruth Ware “The Death of Mrs. Westaway” (384lk. Harvill and Secker)

35759652_1997674810256686_7527672283574304768_o.jpg

Ruth Ware nimel on minu üle natuke maagiline jõud – kuigi tema 2. ja 3. raamat ei olnud mu jaoks eriti huvitavad, krabasin ma tema 4. raamatu kiiresti letilt ja lidusin õnnelikult kassasse. Esimene raamat, “Pimedas, pimedas metsas”, on mulle siiski väga hea mulje jätnud ja nii saavad ka vahepealsed apsakad andestatud.

Ja selles raamatus ei tulnud pettuda! Vastupidi – kogu loo vältel oli põnev. Suurepärane atmosfäär – Hal, kes on jäänud emata ja teeb Brightoni muulil taro kaartide lugemise tööd, kummaline kiri advokaadilt, kus väidetakse, et Hali ootab pärandus, müstiline ja kõle Inglismaa maamõis, käratsevad harakaparved, omamoodi “sugulased”, lumi, pettused, saladused.

Põnev oli! Kogu raamat pani kaasa mõtlema ja kaaluma. Otsima naerunägude taga kurja sepitsust ja püüdma hüüda Halile – ära mine TEMAGA rääkima! Vali teine usaldusalune. Ära mine tagasi …
Põnev, sünge ja kui helgemat poolt vaadata – veidi muinasjutuline.

Igal juhul süvendas see raamat mu soovi külastada kord mõnd saladuslikult suurt ja kõledat Inglismaa maamõisa. Jalutada neis lõpututes valdustes, näha võssakasvanud aeda, kuulata kriiksuvat aiaväravat, jälgida peale päikeseloojangut hämarduvaid kivipõrandaga suuri saale.

Super, Ruth Ware!
Ootan põnevusega uut raamatut.
Selle loo eestikeelne tõlge pidi ilmuma septembris! Loodetavasti samasuguse ilusa kaanepildiga kui see ingliskeelne on.

Reeli Reinaus “Kuidas mu isa endale uue naise sai”

Teemakuu JUUNI – loe 1 lasteraamat!

Reeli Reinaus “Kuidas mu isa endale uue naise sai” (196lk. Tänapäev)

34703323_1982379301786237_8395960722017746944_n.jpg

Seda ei juhtu tihti, et mul ongi lihtsalt selline päev, kus ma ei tee midagi muud kui loen! Täna on selline päev. 😍
Ja siin on poole päeva tulemus – lugesin pmst. ühe jutiga läbi! Keegi ei käskinud üles tõusta, midagi ei olnud vaja teha. Ehhh, eluke on ikka lill aegajalt 😉

Kaisa on 12, tema isa Sten 37 aastat vana ja kätte on jõudnud aeg, kus isa tahaks endale naist.
Ma arvasin, et olen juba tark ja arvan kohe raamatu alguses ära, kellega Sten lõpuks kokku jääb, aga võta näpust! Asjad tüürisid küll sinnasuunda, aga lõpp keeras hoopis huvitavamale rajale, nii et pole siin midagi arvata vaja, et kui oled mõnd “Armulaeva” osa näinud, siis tunned kõiki armastusromaanide nõkse 😀
Ok, see ei olnud ka ju armastusromaan …
Olid need alles naised, kellega isa Sten kohtus! Krunniga range koristushull, Chiu-haaa-haaa emme, idudest toituv tervisehull, voodite alla nukke sokutav horoskoobifänn, kätega jõest kalu püüdev ellujääja jne. Peab ütlema, et väga vapper mees, kui ta peale kõiki neid kohtumisi veel naistest lõplikult ei loobunud! Arvatavasti oleks mõni naisteradadel algaja asja sinnapaika jätnud, aga kuna Stenil oli siiski olemas mälestus Kaisa normaalsest emast, siis suutis ta lootuse säilitada.
Väga muhedalt kirjutatud! Mitu korda sain suure häälega naerda (kes on lugenud teavad, mismoodi Sten laistekaitseametisse kaevati 🤣).
Lõbus, lahe ja erinev lugu sellest, mida ma siiani lastest ja kasuvanematest lugenud-näinud olen. Kindlasti sobiks lugeda kõigil lastel, kel ema või isa uus elukaaslane silmapiiril terendamas on, aga ka kõigil neil, kes lihtsalt muhedat lugu ootavad!
PS. Sten oli väga normaalne Eestimaa mees. Naistega kohtudes alustas kohe juttu ilmast ja jätkas rangelt omal kursil.

M.C. Beaton “Ränduri surm”

Teema 34: Raamat, mille pealkirjas on sõnad “elu” või “surm”.
M.C. Beaton “Ränduri surm” (181lk. Tänapäev)

31743469_1945116002179234_4421393433634013184_o.jpg
No mis ma nüüd kirjutan sellest Hamishist, keda kõik armastavad (või vihkavad), olenevalt olukorrast. 🙂
Kaks aastat tagasi lugesin kolm raamatut jutti ja oli lahe! Praegu lugesin selle ühe ja oli igav. Ilmselgelt pole pärast sünget ja põhjalikku politseitööd täis nordic noiri lugemist mõtet sellist kreemikoogikrimkat kätte võtta, sest kõik on nii lihtne, kenake, pinnapealne ja tegevusetu.

Hamish läheb ja leiab laiba, läheb ja leiab peidetud asitõendid, arvab ära mõrtsuka, püüab ta osavalt võrku, noomib kohalikke prouasid ja muuhulgas ka kihlub.
Kes mulle aga hirmsasti meeldis oli abipolitseinik Willie! Miks? Sest see mees koristas jaoskonnas ja Hamishi juures ja igalpool mujal nii kui võimalus avanes! Mul oleks sellist vaja, siis ei läheks kallis lugemisaeg raisku, keegi teine tegeleks tolmurullide karjatamisega.

Ühesõnaga – leebe krimka nunnu uurijaga, vererõhku ei tõsta, mõtlemisvõimet ei erguta, tekitab hea une.