Susanne Jansson “Ohvriraba”

12 teemakuud: MAI – loe mõni raamat … metsadest!

Susanne Jansson “Ohvriraba” (280lk. Varrak)

33982929_1974656912558476_4552297486990966784_o.jpg
Kui ohvrit tahetakse, läheb ilm marule.
Kui ohver on valitud, muutub ilma raev rahuks.

Ohvrirabad nõuavad ohvreid, kui inimesed neid ise ei too, võtavad rabad, kes neile meeldib. Aga rappa uppunud inimesed ei kõdune iial ja nende hinged ei saa rahu. Nad nõuavad aina uusi ohvreid ja selle märguandeks on äkki tõusev tugev tuul ja torm. Sellisel hetkel tuleb rabast eemale hoida. Kui torm järsku vaibub on ohver leitud.
Lind, loom, inimene …
Et ohver kummitama ei tuleks, peab temast vaia läbi torkama.
Ühe sellise vaia otsa koperdas fotograaf Maya …

Ülimalt põnev ja kaasakiskuv lugemine! Loed ja tunned, kuidas kõhus on pidev ärevustunne, kuidas jälgid hinge kinni pidades raamatutegelaste rabaskäike ja sinu enda ärevus aina kasvab ja kasvab. Raamatu ohvriraba suudaks justkui lugeja enda lummusse haarata, nii et kuuled rabahääli ja näed tõusvat udu ning hulkuvaid hingi. Kuuled, kuidas laugas mulksatab ja lind meeleheitlikult tiibadega rapsib.
Ja siis saabub vaikus ning sa saad välja hingata.

Selles loos on hulk kummalisi tegelasi. Vanad inimesed üksikutes metsataludes. Mõni kogub kõike, mis näppu satub, teine loeb raamatuid ning kirjutab artikleid kummitustest. On külahull, tagasi oma minevikku lahtiharutama tulnud noor naine, kunstnik, kes külarahvast pildistama tuleb.
Ja on laipu. Rohkem kui Midsomeris (jah, see on võimalik)!

Ja siis on veel Arvo Pärt ning tema “Für Alina”.

“Algul kume akord, seejärel kaks minutit suurima perfektsionismiga komponeeritud noote. Olulisim on helidevaheline vaikus, ruum muusika molekulide vahel, pingest laetud tühjus.
Pärdi muusika kehastab seda, millest lähtub igasugune andekas kunst: vaikivat juuresolekut. Ajatut olemist. Inimese sisemist ruumi – äratundmist Pärdi loomingu toonidevahelises tühjuses.” (Lk. 115)

Tegu on Susanne Janssoni debüütromaaniga. Ma loodan, et sellele tuleb lisa, sest lugemine oli tõesti hea, põnev, kõhe, aga ka hariv.

Advertisements

Viveca Sten “Guiltless”

Teema 48: Raamat, mille kaanel on pilt kohast, kus sooviksid hetkel olla.
Viveca Sten “Guiltless” (361lk. Kindle)

30419922_1943073285716839_7520958186951894465_o.jpg
Mina võiks lõputult lumises talves elada, nii et sellises metsas kui raamatu kaanel sooviksin ma olla. Alati!

Aga raamat ise on palju enamat kui kaks esimest Sandhamni mõrvalugu. See on perekonnasaaga, kus ajalooliin algab juba aastast 1899. Räägitakse kuidas heast poisist nimega Gottfried saab karm ja türannist mees, kes kasvatab oma kaht last nii, et nood hakkavad teineteist vihkama.
See vana vaen lõpeb tänapäeval mõrvaga.

Muidugi on tegutsemas ka politseiuurija Thomas ning tema lapsepõlvesõbranna Nora. Kuna tegu on rohkem perekondadele suunatud raamatuga, siis lahatakse ka Nora lõpupoole tüürivat abielu ning Thomase taaskohtumist oma kunagise abikaasaga. Peab mainima, et viimastel asi susiseb.

Mulle meldisid vana Gottfriedi aegsed meenutused kõige rohkem. Tema poja Thorwaldiga juhtunu tegi nii tigedaks, et ma peaaegu mõistsin, miks raamatu tänapäevases osas see mõrv toimus ja miks inimeste elud nii sassi olid läinud.

*Ma ei salli endiselt Nora abikaasat Hendrikut. Igavene jobu!
*Mulle tundub, et Thomase eksnaine Pernilla on äge ja temaga kohtume me ilmselt järgmisteski osades.
*Nüüd hakkan neljandat osa lugema.

Ahjaa – vahepeal sain teada, et Viveca Sten on oma tütrega koos uue raamatu avaldanud. Ootan et seegi inglise keelde tõlgitakse.
Või oleks lihtsam enda rootsi keel lugemistasemele viia!?

Mads Peder Nordbo “Nahata tüdruk”

Teema 50: Raamat sellise maa kirjanikult, mille nimi algab sama tähega kui sinu eesnimi.
Mads Peder Nordbo (Taani kirjanik) “Nahata tüdruk” (303lk. Varrak)

0Nahata.png
Raamat žanrist Arctic Noir! Žanr olevat eelmise aasta Londoni kirjandusmessi uus avastus. Kuna Nordic Noiri on juba nii pikalt olnud, siis on vaja midagi uut, aga mis saaks olla veel süngem ja võõram kui Põhjamaade karm krimi? Nihutame kuriteod veel rohkem põhjapoole, Gröönimaale, kus on lumi ja liustikud, puhuvad rängad tuuled, inimesed on üksildased ja endassetõmbunud. Ja kus jagub jõhkrust ning pimedust nii looduses kui inimeste tegudes.
Võib arvata, et igal maal omad kombed. Et mis on ühel maal aastasadu toimunud, seda ei ole vaja tulijatel välja juurida. Nõus, kui jutt on kultuurist ja keelest, puutumata loodusest. Aga selles raamatus puudutatakse noorte tüdrukute vastast vägivalda.
Korrumpeerunud valitsus, inimkatsed, väljapressimised, vaikimine. Ja kättemaks.
Mis juhtub, kui kaua omas keskkonnas hakkama saanud maale saabuvad uued isandad, kellele tundub äkki, et nad on jõudnud kuskile, kus ei maksa ükski seadus ja kuhu ei ulata mingid reeglid. Maailma äärele, kus võid karistamatult teha, mida vaid soovid!

Me teame, mis juhtub inimestega, kui nad lähevad võõrale maale puhkusele – kõik piirid kaovad. Aga kui kaugele saabumisega kaasneb ka võim selle koha üle, nende inimeste üle, siis saabki juhtuda see, millest Nordbo siin raamatus kirjutab.

Karm ja jube lugu! Võikad kirjeldused nülitud meestest ja piinatud väikestest tüdrukutest. Tegevus toimub vaheldumisi tänapäeval ning 70-ndatel, sest mõrvamustrid siis ja praegu korduvad.
Ja kõige selle õuduse vahele jagatakse katkendeid politseinik Jakobi päevikust, kus ta kirjeldab imelist Nuuki ning Grööni loodust ja tundeid, mis teda valitsevad, kui ta seda ilu näeb.

“Ma lähen mäe tippu, et rahu, õhk ja üksindus mõtteid täidaks. Kuigi võib-olla sisimas on just üksindus ja igatsus need, mille eest ma põgenen. Aga selles peitubki vist mäegede ja mäetippude ilu. Üksildusega üheks saamises. Mul on vana hing. Mägi on selle keha, oja selle veri ja udu selle hingeõhk. Ma tunnen selle hingust. Selle elu. Hinge minu sees. Ja siis taipan ma, et üksindust ei ole olemas. Me kõik elame ühes ja samas maailmas.” (lk. 302.)

Lugesin ühest Taani ajalehe artiklist, et kui Arctic Noir Londoni raamatumessi vallutas, siis müüdi äkitselt Nordbo raamatute avaldamisõigusi 14 riiki. Seitsmekohalise summa eest. Artikkel oli aastast 2017 ja siis oli kirjanikul ilmunud alles esimene Arcticu raamat. Kirjastused ostsid kohe ka teise, veel kirjutamata raamatu avaldamisõigused.
Mõtlesin, et millise pinge võib see kirjanikule peale panna – sulle (kirjastajale) on makstud juba selle eest, mida veel ei ole. Sa pead kirjutama raamatu, mis oleks soovitavalt veelgi tugevam kui eelmine raamat ning mis ei kordaks juba krimimaailmas tuntud võtteid.
Mis oleks ennenägematu Arctic Noir!
Nordbol on see eelis, et ta elab ise Nuukis, Gröönimaal, mitte pole lihtsalt oma raamatute tegevust sinna viinud. Lugesin just Viveca Steni raamatuid sarjast Sandhamni mõrvalood ja temagi istub oma Sandhamni majas, vaatab saare peale ja kirjutab sealsetele inimestele saladused südametesse ning mõrtsukad tegutsema.
Kõige paremad lood sünnivad kohal olles.

“Nahata tüdruku” peatükkide nimed on kirjas ka grööni keeles. Ja me saame teada, kuidas Grööni naised uluga hülgeid nülivad. Ning seda ka, mismoodi paagida merel olles kütitakse. Ja kui raske on seista üksi süsteemi ning võimu vastu, püüda endale kindlaks jääda ja hädasolijaid aidata, mitte kõike kinni mätsida. Ei raha eest ega tapmisähvardusi saades.

 

indrek koff “eestluse elujõust”

Teema 7. Raamat, mille pealkiri algab “E” tähega (Eestimaa auks).

indrek koff  “eestluse elujõust” (71lk. Härra Tee & proua Kohvi)

31275736_1936508089706692_7491130039811864303_n.jpg

*kohvi või teed

Eestlaste mõtted ja ütlemised.
Nii, nagu me neid iga päev mõtleme ja ütleme.
Nii tuttavad, et peaaegu iga lausega tuleb meelde mõni inimene või situatsioon.
Eestlane on hädas ilmaga:

*ega õiget talve ju enam ei ole
*aja siin lund nii et nahk märg
*et see kevad ka ei tule
*peaasi et öökülma ei tee
*tasa kuulame ilmateate ära

*teed või kohvi

Eestlane teeb tööd – õige inimene teebki ju kogu aeg tööd! Tööteemadel on palju tarka öelda:

*ma kohe pean saama näpu mulda pista
*ma ei saa ma lähen kartuleid võtma
*siia tuleb kipsplaat
*ma võtsin kaks tükki nii odavalt sai
*oma majas on alati vaja midagi kõpitseda
*ega ilma tööta ei saa mitte midagi

*kohvi või teed

Eestlane puhkab ja pidutseb ja traditsioone naljalt ei murra:

*oi kui neid povidlopirukaid kuskilt veel saaks
*mismoodi see sült sul nii ilus läbipaistev tuleb
*ära söö nii palju seda rasvast kogu aeg
*ilma kartulisalatita pole mingi õige sünnipäev
*rahvariietega muidugi jaa ikka
*kus te jaanipäeval olete
*võrkpall ja köievedu viktoriini ei tule see aasta

*teed või kohvi

Eestlane on EESTLANE! Armastab oma kodu ja ohkab tihti omaette:

*pisar tuli silma kui sinimustvalge tõusis
*üheskoos laulsime ennast vabaks
*eesti keel sai ju itaalia keele järel teise koha
*kunii su külaa veel elaab elaad sinaa kaa

*kohvi või teed

Ja eestlane on pidevalt hädas oma naabritega, kes meie õuepeale kaklema tulevad!
Rääkimata poliitikutest.
Kõik võõras võtab vanduma:

*nigu venelane minema läks nii hakkas üks lääne ees lömitamine pihta
*kahekümne aastaga võiks keele küll ära õppida
*kuradi põdrad ka käivad oma viinakohvritega ringi ja lõugavad siin
*savisaar on siga
*laar lasi eesti põllumajanduse põhja
*issand sa näed ja sa ei mürista

*teed või kohvi

Eestlane ütleb siin raamatus veel palju muudki. On ropu suuga eestlasi ja tibijutuga eestlasi. On purjus jõmme eestlasi ja vaikuse ning metsaeestlasi.
Kõike seda oleme me kuulnud ja sellepärast oligi nii hea lugeda!
Mina nautisin.
Ja muigasin.
Ja noogutasin!

Minumeelest oleks võinud selle raamatu laused Eesti 100 puhul kuskile kirja panna. Suurelt, et rahvas saaks lugeda. Ja koos võimalusega omaltpoolt juurde lisada.
PS: hea kirjanik teeb nalja aga ei mõnita. Heal kirjanikul on hea huumorisoon ja see on hea kirjaniku kirjutatud humoorikas raamat.

*ilma saunata pole kellegi elu

*internett on ikka sees vä

*välja lastakse enne

*kohvi või teed

Dora Heldt “Puhkus papaga”

Dora Heldt “Puhkus papaga” (240lk. Varraku sarjast “Varraku ajaviiteromaan”)

32846963_1960348960655938_8768295096220123136_o.jpg

Kõigile Hendriku ja Owe fännidele!
Aga ka kõigile, kes armastavad lõbusaid ja lahedaid suvelugusid koos ekstsentrikutest lõngapoeomanikest vanaprouade, seitsmekümbiste vanameeste bandede (kes on liiga palju krimkasid vaadanud), neljakümbiste naiste suveromansside ning võimalike kaunisilmsete mehelike abielurikkujatega.
Siin on seda kõike!

Lugu algab sellega kuidas Christine sätib end saarele puhkust veetma, et aidata sõbranna Marleenil restorani renoveerida. Asjaolude kokkulangemise tõttu tuleb tal kaasa võtta ka oma papa – 75, hästi kõbus ja hea organisaator.
Christine ootab perroonil rongi papa Heinziga. Rong hilineb, Christine joob liiga palju Cocat ja kui isa lõpuks saabub, jätab tütar ta perroonile kohvrivalvesse, et ruttu kempsus käia. Tagasi tulles näeb ta papa kohvrit, seal ümber ärevaid politseinikke ja eemal pingil istub hotdogi sööv papa Heinz, kes kogu hooguvõtvat segadust suure huviga jälgib. 🤣

See on algus. Edasi kujutage ette, mis saab, kui Heinz ehitustööde koordineerimise oma kätte võtab, prouadele end kui parimat saaregiidi tutvustab, jälitustegevust organiseerib ning oma tütre armuelu korraldab.

See on täiesti suurepärane, lihtne ja naljakas suvelugemine! Küll oli kahju, et raamat poole paksem ei olnud, aga lähemal uurimisel selgus, et see on tegelikult viieosalise sarja kolmas raamat. 😲
Eesti keeles on seda lausa 2x välja antud. Ülejäänud osad on olemas saksa ja inglise keeles. Õnneks ei sega 1. ja 2. osa puudumine kolmanda lugemist.

Kaanepildile on vist sattunud keegi suvitaja saarelt, kellest raamatus juttu ei olnud …

August Kitzberg “Libahunt”

Teema 25: Raamat, mis oli populaarne aastal, kui sina sündisid.
August Kitzberg “Libahunt” (65kl. Ilo)

32592845_1959562140734620_4277901131780194304_o.jpg
Perekonnalegend räägib, et isa tahtis mulle just selle raamatu Tiina järgi nime panna, nii et küllap ta siis mu sündimise ajal populaarne oli. Umbes minu vanuseid Tiinasid on Eestimaal üldse üsna palju – 10000 elaniku kohta on meid lausa 50 (40-44a.).

Lugesin ja mõtlesin, et oli vast kummaline nimevalik! No ei saa ju öelda, et Tiina oli õnneseen (oma lapsele peaks ju ikka ilusat elu soovima!).
Tiina amastus looduse ja huntide vastu on tore. Armumine selgrootusse poisikesse mitte nii tore. Lõpuks kõigi poolt põlatuna oma armastatu poolt maha lastud saada oli lausa kurb. (Sellest saaks kena müstilise telenovela).

Mäletan, et juba kooliajal “Libahunti” lugedes oli mul külarahva peale süda täis. Vanust on nüüdseks juurde tulnud aga miskit ei ole muutunud. Ikka ei mahu mu pähe see kambakesi tagaselja susistamine ja külajuttude suureks puhumine. Maali rääkis ja nüüd kõik usume ja vihkame! Mingis mõttes nagu meie praeguse aja ajakirjandus – nemad kirjutavad inimese kohta midagi mõnitavat ja kõik lugejad liituvad kohe kisakooriga.

Kummaline on see, et kuigi “Libahundi” esmatrükk ilmus aastal 1911, sobib raamat ka tänapäeva kui valatult. Nii palju räägitakse, kuidas praeguse aja kohustuslikku kirjandust tuleks muuta. Ma loodan, et seda raamatut neist nimekirjadest maha ei võeta, sest see peaks noort mõtlema panema – koolikiusamise, siltide kleepimise ja võõraviha peale. Mis saab sellest, keda taga räägitakse ja tõrjutakse. Mis saab, kui enda peaga mõelda ei suuda ja teed nii, nagu kari ees teeb.

Oli hea üle hulga aja jälle näidendit lugeda ja ennast koolilapsena tunda.

Karolina Ramqvist “Valge linn”

Teema 52. Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast “Nüüdisromaan”
Karolina Ramqvist “Valge linn” (144lk. Eesti Raamat)

31960323_1951492304874937_6792171744158285824_o.jpg
Raamatu tagakaanel oli lause: „Valge linna” tegevus toimub Stockholmi meenutavas linnas, mis on üleni talve haardes.
Sellest piisas, ma tahtsin seda lugeda! Võtsin raamatu õhinal kätte ja leidsin hoopis, et sattusin piimajõgede keskele, koos beebi Dreami ja tema ema Kariniga (kes tundus veits kohtlane).
Piimajõed, sest autor ei lasknud käest ühtki võimalust kirjutada sellest, mismoodi Karin imetab, kuidas piim igalepoole pritsib ja mis mõõdus Karini tissid hommikuti on.
Kohtlane tundus see preili seetõttu, et kui ta kurjategijast mees oma otsa leidis, arvas ta, et ülejäänud kamp peaks teda ja last üleval pidama hakkama.
Lisaks armastas Karin talvises lumemöllus (mis mingil hetkel liivatuisuks muutus) koperdada õhukeste “saapakestega”, nagu autor kaastundlikult mainib. Nagu oleks piiga lõunamaalt esimest korda elus lumisesse põhjamaa talve saabunud. Hea, et plätudega õue ei läinud!
Pitsa eest maksis Karin ke***des kullerit oma lugemistoolis ja lõpuks (spoiler!!!) lasi koos ühe karmi tüübi rahade ja tüdruksõbraga varvast.
Selline vägev preili.
Ja selline kiirelt läbiloetav “meh”-raamat.
Ahjaa – autor on selle eest lausa mingi auhinna saanud ja pidi olema üks oma põlvkonna (s. 1976) mõjukamatest kirjanikest. Peaks nagu minu põlvkond olema …