Raimond Kaugver “Pariisi lõbusad naised”

Teema 40: Raamat, mida mäletad oma lapsepõlvekodu riiulilt.
Raimond Kaugver “Pariisi lõbusad naised” (240lk. Eesti Raamat)

Niimoodi loeme meie Petsiga, kui mul vaba päev juhtub olema 🙂

21192255_1686361424721361_3547784146949905436_n

 
Seisid meil kodusel riiulil reas mitmed Kaugveri raamatud. Ikkagi tolleaegsete (80-ndad) bestsellerite autor! Küllap olid nad paljudel riiulitel (tolleaegsed raamaturiiulid nägid kahtlaselt ühesugused välja).
Eks ma lugesin Kaugveri sulest nii üht kui teist ja tore oli! Aga seda raamatut ainult vaatasin. Lugesin pealkirja, vaatasin kaanepilti ja mõtlesin, et see peab olema üks lõbus lugu Pariisis elavatest kaunitest daamidest. Sellisest saatuslikest uhketest naistest, keda aegajalt mõnes filmis näha sai – suitsuses baaris ja äraolev pilk silmis.
Nüüd võtsin raamatu kätte ja kuhu ma sattusin? Kahe neljakümbise vanatüdruku (nii nad endid ise nimetasid) hullu idee keskele ehitada Pariisi külla maja 😀 Ei mingit glamuuri ega looritatud pilku! Ainult mõned armunäljas mehed (täpsemalt 4), kaks hullu mutti ja üks väga normaalne ja tubli 6-aastane poisslaps.
Ja muidugi nostalgiline nõukaaeg, kus telefoni saamine oli hiigalama suur asi (mis sest, et paralleelliin ja keegi võis kogu aeg su kõnesid pealt kuulata)! On seegi tuttav tunne, et kui telefon lõpuks sees ja tehnikud läinud, siis peaks justkui kohe kuskile helistama. Istud siis, vahid aparaati ja mõtled, no kuhu … kellele …?!
Ja siis kui liiklushuligaansusega vahele jäid, said lubadesse augu.
Ja kui soovisid kellegiga ühendust saada, siis istusid laua taha, võtsid välja paberi ja pastaka ning kirjutasid kirja. Sellest tunnen ma tõesti puudust (õnneks leevendab tühja postkasti probleemi Postcrossing).

Aga raamatust endast ka.
Kohtuvad Veronika ja Klara. Kunagised klassiõed, viimane kohtumine 10 aastat tagasi.
Kohtuvad ja panevad peaaegu kohe paika – ehitame Pariisi maja! Klara vanavanemate maalapile.
Kas siis kaks energilist vanatürdukut ei tule toime sellega, millega saab hakkama iga mehekökats?! (lk.57)
Tutvused loevad palju – projekti saab tuttavalt arhitektilt, lauad tuttava metsaülema kaudu. Ahjupotid vedasid naised oma sapakaga krundile (3x edasi-tagasi sõitu, üks käik 600km!). Mehed käisid abis – kes niisama heast südamest, kes armastuse pärast, kes sai pudeli margikonjakit.

Üks stereotüüpne arvamus (või on see tõsi?) käis ka raamatust läbi – naised valivad alati pahelised mehed. Häid mehi nimetati tossikesteks. No kuulge!!! Miks selline mees tossike on, kui ta teab viisakusreegleid ja neist kinni peab. Oma arvamust peale ei suru, naisega arvestab? Minu jaoks veidi nihkes vaatenurk. Mulle, neljakümbisele, pole kunagi pahedega muljet avaldatud (st. ma valiks meest ikka mitte sauna suuruse ja baarikapi sisu vaid mõistuse olemasolu ja härrasmehelikkuse järgi). Aga võibolla käib see mingi diagnoosi alla …?

Väga tähtis info kõigile, kel plaanis sauna ehitada: lava peab olema haavapuust, sest see on ainus puu, mis ei juhi soojust, st. ei lähe kuumaks. Kõige muu peal kõrvetate tagumine ära.
Vaatnii!

Selles raamatus oli nii palju häid mõtteid ja ütlemisi.
Mõned neist:

*Millegipärast arvavad inimesed – või tahavad arvata? -, et kui nemad kedagi tükk aega silmanud pole, siis on teine vahepeal tingimata Ameerikas või Kuu peal käinud.

*Ära tee halba, kui vähegi võid, ja tee head, kui vähegi võid. Ja kui sind lüüakse, siis ära jää vahtima, vaid anna vastu. Ja pea alati meeles ühte asja: keegi ei ela sinu elu peale sinu enese. ISE pead toime tulema.
Kui sa sündisid, siis sa nutsid, aga kõik su ümber naersid. Püüa siis elada nii, et kui sa sured, siis sa naeraksid, aga kõik su ümber nutaksid.

*Kui juba hilined, siis vähemalt tund aega, sest seda annab põhjendada, kuna veerandtunnine hilinemine pole midagi muud kui lihtsalt hilinemine.

*Naisterahva suu kaua kinni ei pea. See on nagu aurukatel, teatud aja järel teeb ventiili lahti ja laseb ülearuse surve välja.

*Kes valgusele selja pöörab, näeb ainult iseenda ja kõrvalseisjate varje.

*Kunagi ei maksa loopida labaseid meelitusi, millesse sa isegi ei usu. Alati tuleb teise inimese juures leida miski, mis väärib tõepoolest kiitust ja kiita seda.

*Üksikuid või üksijäänud mehi on põhiliselt kahte liiki: ühed upuvad korralagedusse, teiste juurde sisse astudes tunned tahtmatut vajadust kikivarvul käia. Mulle meeldivad esimesed – kui neil just sokk raamatu vahel järge ei hoia …

*Koertest peetakse üldiselt rohkem lugu kui kassidest, aga kui mõnele naisele “kiisu” asemel “kutsu” öelda, või vastu pead saada.

*Nõu küsitake inimeselt, kellest teatakse, et tema nõuanne langeb kokku otsusega, mis sinus endas juba tehtud, olgu teadlikult või alateadlikult.

*Argpüks sureb enne surma mitu korda ja pessimist kannatab mitu korda, enne kui tõeline kannatus kätte jõuab.

Advertisements

Rick Mofina “Free fall”

Teema 37: Raamat, mille tegevus toimub mõnes suurlinnas.
Rick Mofina “Free fall” (448lk. Kindle)
Tegevus toimub põhiliselt New Yorgis, aga ka Londonis ja Washingtonis.

077832270x.jpg

Rahulik lend ühest USA osariigist teise. Ilm on hea, tormi ega turbulentsi ei paista kuskilt. Paljud reisijad on ohutusrihmad avanud ja naudivad lendu. Ja ühel hetkel pöörab lennuk end 90 kraadise nurga all vasakule tiivale. Inimesed karjuvad ja lendavad kohtadelt, pagasikapid peade kohal põrkavad lahti, asjad kukuvad reisijatele kaela. Järgmisel hetkel keerab lennuk end 90 kraadi parema tiiva peale. Kõik, kes polnud rihmadega kinnitatud, veerevad ühest pardast teise, asjad taovad vastu inimesi, paanika, hirm, veri. Siis keerab lennuk end otseks ja algab vaba kukkumine otse alla.
Piloodid püüavad lennuki üle kontrolli saavutada, aga mitte miski süsteemis ei tööta.
Õnneks lõpeb kukkumine enne, kui nad maaga kokku põrkavad. Lennuk allub jälle pilootidele ja lend jätkub edasiste viperusteta kuni lähima lennujaamani.
Aga on palju vigastatuid ning hirm oli tohutu.

Newsleadsi ajakirjanik Kate Page kuuleb ajalehe jälgimisruumis pilootide hüüdeid lennudispetšeritele. Ta teab, et siit tuleb lugu, ning kiirustab La Guardiasse.
Artikkel ilmub ja sellele järgneb kiri, milles väidetakse, et kõik, mis lennukiga juhtus, oli nende kätetöö ja et neile tuleb selle eest avalikult au anda. Muidu juhtub midagi hullemat.
Allkiri: Zarathustra, Taevaste Valitseja.

Keegi ei anna neile au.
Londonis hakkab maanduma lennuk. Kõik on olnud rahulik, ilm on ilus, kohe-kohe ollakse maapeal tagasi. Kui äkki enne lennurada seiskuvad mootorid. Lennuk prantsatab alla, laguneb tükkideks, paljud hukkuvad.
Zarathustra on rahul.

Kogu raamatu jooksul on tunne, nagu oleksid Ameerika mägedel – kihutad emotsioonide tippu ja siis vuhinal alla nii, et kõhu võtab õõnsaks. Iga peatükk lõpetatakse nii, et võimatu on mitte edasi lugeda. Nii ma siis istusin öösel ja õhtul ja tööjuures ning lootsin, et keegi mind segama ei tule 🙂 Õnneks jäi nädalavahetusse ka pikem rongisõit, nii et sain südamest nautida!
Uurimised käivad mitmetel tasanditel, teooriaid on palju, tegelasi on omajagu, jälgitakse nii kurjategijate kui ajakirjanduse tööd. Lõpus ei maksa üldse enam loota, et oleks aega hingata või midagi enda ümber märgata.
See raamat jooksis silme ees nagu film. Põnev katastroofifilm, millel on pöörane lõpp!

Minu suureks rõõmuks tõlgitakse Rick Mofina ajakirjanik Kate Page`i lugusid ka eesti keelde. Ersen on kaks esimest raamatut välja andnud ja küllap ta jõuab ka järgmise kaheni. Mina alustasin muidugi sarja kõige viimasest, neljandast raamatust, aga see ei seganud üldse.
Soovitan SOOVITAN!!! soojalt kõigile katastroofiraamatute ja põnevike sõpradele! Ja muidugi lennufoobikutele (nagu ma ise), kes peale selle raamatu lugemist saavad lennukile astudes mõelda teemal: kas tõesti on võimalik häkkida maalt lennukite juhtimisse ja teha raudlinnuga mida hing ihkab.
Miks mitte? Igalepoole mujale ju häkitakse…

Rick Mofina (kellest on saanud üks mu lemmikuid!) koduleht: http://www.rickmofina.com/

Jüri Kamenik “Eesti pilveatlas”

Teema 36: Mitteilukirjanduslik raamat
Jüri Kamenik “Eesti pilveatlas” (360lk. Varrak)

20638773_1669112809779556_5240844226055029551_n

Üks väga huvitav ja hariv raamat! Sellesse tuleks suhtuda kui õpikusse või entsüklopeediasse – näed taevas erilisi pilvi, otsid raamatust mis need on ja loed, milliseid tingimusi nende tekkimiseks vaja läheb.

Ma ei ole olnud eriline pilvedevahtija. Ei ole otsinud taevast hobuseid ja draakoneid. Aga mõned aastad tagasi, kui ühel suveõhtul aias istusime ja lennukeid vaatasime (ning Andrus Flightradari abil iga lennuki marsruuti teada andis), jäid ka pilved silma. Siis avastasin Facebookist Pilvehuviliste grupi ja nüüd viskan õue astudes kohe pilgu ka taevasse, et midam eile täna pakutakse.
Tänu sellele olen näinud ja pildistanud mitmeid põnevaid pilvi. Nüüd, peale raamatu lugemist, saan juba natuke rohkem aru, millised pilved me peade kohal on kõrgemal ja millised madalamal atmosfäärikihtides.

Üks lahedamaid kohtumisi oli Stockholmis helkivate ööpilvedega. Päev otsa oli müristanud ja vihma kallanud ning õhtuks lõi äkki taeva selgeks. Ja siis nad tulid, tumedate pilvede varjust avanes valgete triipudena särav taevas. Siis ma veel ei teadnud, mis see on, aga iluso li ja pilti tegin ka!
Nüüd lugesin raamatust lisaks, et helkivate ööpilvede tekkimiseks peab temperatuur õiges pilvekihis olema -120C kuni -140C! Need on kõgeimal Maa atmosfääris tekkivad pilved, mis asuvad umbes 75-90 kilomeetri kõrgusel.

11046509_1048269341863909_1351682451459184664_o.jpg

Teine erakordselt põnev nähtus on halod ning vikerkaared.
Uduvikerkaarega (mis on üks tavapärase värvilise vikerkaare vormidest) kohtusin ühel jahedal kevadhommikul tööle minnes:

1174733_679552318735615_744768592_n
Päikesehalosid olen aga näinud nii talvel kui on väga külm kui kevadisel ajal. Talvel olil halokaarel näha ka ebapäikesed:

1004960_750566038300909_622467000_n.jpg
Naljaka nimega nähtus on ka päikesesapp, mis tekib siis, kui kiud- ja kiudkihtpilvedes või teemanttolmus on palju plaatjaid jääkristalle, mille põhitahud on aluspinnaga enamvähem paralleelsed. Valgus langeb kristallidele külgtahkude kaudu ja kuna kõige vähem kaldub kõrvale punane valgus, on sapi päikesepoolne osa punakas:
Päikesesapp.jpg

Mu kindel lemmik taevas on aga pilvelumestus. Teda näeb harva, aga ta on üks hiiglama uhke vaatepilt! See tekib siis, kui mõni lennuk või linnuparv lendab läbi pilvekihi ning vallandab pilvepiiskade jäätumise ning sademetena väljalangemise.

19732047_1634227649934739_9054125741617182094_n.jpg

Joonpilved on aga vandenõuteoreetikute lemmikud 🙂 Mis meile ikka sealt taevast kaela pritsitakse? Raamatus on pikalt ära seletatud, miks joonpilved tekivad ja miks neid kartma ei pea 🙂

934128_1186482678042574_5299968672775556559_n.jpg

Raamatus räägitakse kõigest – miks ja millest pilved tekivad, kuidas neid liigitatakse, kuidas nad atmosfääris paiknevad, miks taevas on sinine ja veel palju-palju muud.
Kindlasti üks huvitavamaid ja silmaringi laiendavamaid raamatuid, mida ma lugenud olen!
Kuna pilvepilte on nüüd juba palju saanud, siis lisan siia mõned veel: