Koidu V. G. Ferreira “Domineeriv värv. Tumepunane”

Koidu V. G. Ferreira “Domineeriv värv. Tumepunane” (463lk. Varrak)

Domineeriv värv.jpg
Täna öösel lugesin ma kella neljani.
Ootamas oli vaba päev, raamatut oli võimatu käest panna ja nii ma seda endale lubasin, üle pika-pika aja 😀
 
Noorteraamat, ulmekas, fantaasiaromaan, armastuslugu, muinasjutt. Igasugused žanrid saavad kaetud.
Algab kõik aastal 5013, kui maakerast on alles vaid tuhk ja päevane päikesesoojus tõuseb 120 kraadini. Inimesed elavad maaalustes baasides, kirjutada ei oska, lugeda ka eriti mitte, vastassugupooled üksteist puudutada ei tohi, lapsed eostatakse katseklaasides, toiduks on kummalised kotipudrud ning riietuseks sinise sooja aluspesu sarnased kostüümid.
Peategelane Cordevia läheb oma õe ja sõbrannaga baasist välja, et otsida oma aasta tagasi kadunud venna Aleci jälgi. Teel kohtavad nad midagi tuhamaailmas ennekuulmatut – värvilist liblikat. Cordevia saab hammustada ja hakkab ajapikku tundma, kuidas mürk mööda ta keha laiali valgub. Tagasiteel kohtavad nad noormeest, kes oleks kui teiselt planeedilt – silmad kuldsete täppidega, silme all kuldsed soomused. Ilus, tugev ja astub puudutamise keelust üle, sest imeb Cordevia kehal olevast hammustushaavast mürgi välja. Sellest hetkest armub tüdruk ülepea (ainuke asi, mis mind selle raamatu puhul häiris, oli Cordevia hullumeelne iha Clay järele. Poiss oleks pidanud kogu aeg käte ja huultega ta küljes kinni olema, siis oleks tüdruk rahule jäänud 😛 ).
 
Ma ei taha palju sisust rääkida, sest seda peab ise lugema – nii põnevalt on kirja pandud Clay maailm, kuhu nad ühel hetkel satuvad. Kirjutan vaid, et see oli pealtpoolt kui lõhnav ja lopsakas oaas, kus kõik õitses, liblikad lendasid ja liikusid kõige imelisemad loomad. Kui aga maailmaga tutvuda, oli see täis ohte ja kurjust ning pidi omama väga häid sõpru, et inimesena seal ellu jääda.
Naljakas oli see, et üleminek tuhamaailmast “paradiisi” tekitas endas ka sellise tunde, nagu oleks värviteraapia mustvalge lehe pliiatsitega värviliseks võlunud.
 
Üks uus sõna esines ka. “Suma”. Lause: … lakkas ruumis kaikunud suma korrapealt. Otsisin küll, aga ei tuvastanud eesti keeles sellist sõna, küllap on ta siis kasutusel aastal 5000+ 😉
 
Ühel hetkel oli mul tunne, et loen Deborah Harknessi “Nõidade avastuse” noorteversiooni – nipsakas naistegelane, ülihoolitsev ja kaitsev, saladuslik meestegelane ja palju kurjust ümberringi, mille eest pidevalt varjuda tuli. Ja sellest ei olnud midagi, sest mõlemad raamatud on väga köitvad ja põnevad!
 
Minu lemmiktegelaseks oli imeline kõikesööv ja taguotsa kaudu suurepärast magustoitu väljutav loom apanusa, eriti üks isend nimega Luna 🙂
 
Kirjutada ja muljetada oleks nii palju, aga ei saa, siis pole teil enam huvitav lugeda!
Suur tänu Varrakule raamatu eest! Nüüd tuleb järgmist kolme osa ootama jääda.
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s