Alan Bennett “Tema Majesteet lugeja”

Alan Bennett “Tema Majesteet lugeja” (95lk. Varrak)

00Majesteet.jpg

Ühel kaunil päeval, kui kuninganna Buckinghami palee aias jalutab, tormavad tema koerad palee nurga taha ja kukuvad millegi peale klähvima. Kuninganna pole sealkandis eriti käinud, aga nüüd on vaja koerad ära kutsuda ja nii ta avastabki raamatukogubussi! Mis veel huvitavam – see buss pidavat käima iga nädal ja bussis on ka üks tema palee köögis töötav (talle tundmatu) noormees, kes loeb.

Viisakusest laenutab kuninganna raamatu ja seda nädala pärast ära viies, näeb taas lugevat kokaabilist. Kuninganna võtab uue raamatu ja laseb punapäise poisi köögist oma ruumidesse edutada. Normanist saab tema amanuensis (poiss vaatab sõnaraamatust järgi, et see on õpetlase sekretär, käsikirjade ümberkirjutaja või kirjanduslik assistent.).

Lugemine haarab kuningannat jäägitult.

“Lisaks avastas ta, kuidas üks raamat viis teiseni, uksed avanesid kõikjal, kuhu ta pöördus, ning päevad ei olnud küllalt pikad, et lugeda kõike, mida ta lugeda oleks tahtnud” Lk.19

“Lugemise võlu, mõtles ta, seisneb selles, et kirjanduses on midagi kõrki. Raamatud ei hooli sellest, kes neid loeb või kas neid üldse loetakse. Kõik lugejad, tema sealhulgas, on võrdsed. Ta leidis, et kirjandus on nagu rahvaste ühendus, raamatud aga vabariigid.” Lk. 26

Aga kuninganna raamatulembus ei meeldi õukonnale. See lööb rutiini sassi ja tekitab palju piinlikke momente. Selle asemel, et esitada tavapäraseid viisakusküsimusi inimese saabumise ja elu-olu koha, küsib kuninganna nüüd äkki: “Aga mida te viimati lugesite?” Inimesed, kes visiitidel ikka lilleoksakesi toonud on, kingivad kuningannale nüüd raamatuid. Neid, mida nad loevad, või – eriti hull – mida nad ise kirjutanud on!
Ainuke asi, mis kuningannale raamatute juures ei meeldinud, oli kohtumine nende autoritega. Need olid lärmakad ja ei pidanud endi raamatute lugemist eriliseks teeneks. Pigem arvasid nad, et on raamatu kirjutamisega lugejale teene osutanud.

Aga seda rohkem kuninganna luges. Ja seda rohkem hakkas ta märkama asju, mis toimusid tema ümber. Pisiasju. Inimesi, nende näoilmeid, nende reaktsioone.

Ühel vastuvõtul sattus kuninganna rääkima Alice Munroga, luges tema raamatuid ja nentis, et:
“Kas saab olla veel suuremat rõõmu, kui kohata kirjanikku, kes sulle meeldib, ja leida siis, et ta ei ole kirjutanud mitte ühe või kaks raamatut, vaid vähemalt tosina.” Lk. 54

Üks väga vahva, brittide mõnusat huumorit täis raamat. Sobilik lugemiseks igale raamatute armastajale.

“Lugemine on muuhulgas ka lihas ja ta oli seda nähtavasti vahepeal arendanud. Nüüd võis ta seda romaani lugeda kergesti ja suure naudinguga, naerdes märkuste peale, mida ta enne ei olnud üldse tähele pannud.

Peale lugemist püüdsin ma leida ka, kas mõni ajakirjanik oma intervjuudes on kunagi kuninganna käest päriselt ka küsinud, millised raamatud talle meeldivad, aga ei leidnudki sellist intervjuud.

Stef Penney “Under a Pole Star”

Teema 12: Raamat, mille tegevus toimub süngel sügisel või külmal talvel.
Stef Penney “Under a Pole Star” (608lk. Quercus)

UnderPoleStar
Ma olen lummatud! Tõesti väga hea raamat 19 sajandi lõpu armastusest mehe ja naise ja Arktika vahel. Tolle aja naise rollist ja püüdlustest, erinevate meeste erinevatest suhtumistest naistesse, eskimotest, karmist Gröönimaa talvest, avastustest, õnnest, kurbusest, hingesegadusest, erinevate kultuuride tavadest.
Aga kõigepealt ikka armastusest.

Raamat algab nagu Titanicu film – vanaproua viiakse kohta, kus ta tüdruku ja noore naisena olnud oli, ning päev päevalt meenuvad talle seigad oma elust.

Kui Flora saab 12-aastaseks, sureb ta ema. Isa ei suuda välja mõelda, mida tütrega teha ja nii võtab ta lapse oma vaalapüügilaeva retkele kaasa. Inglismaalt kaugele põhja, jää ja karmide meeste keskele. Isa on mures, aga Flora armub sellesse kaugesse üksildasse kanti. Ta käib isaga Gröönimaal mitmeid kordi, sõbruneb eskimotega, õpib nende keelt.
Kui Flora saab 16-aastaseks, ei peeta teda enam lapseks ja isa keeldub teda edaspidi kaasa võtmast. Laps laevas on üks asi, naine laevas meeste keskel on teine asi.
Flora vannub, et ühel päeval on tal enda ekspeditsioon ja ta läheb tagasi põhja!
Ajakirjandus on pannud talle nime: Lumekuninganna

Jakob on 6-aastane ja ta elab koos vennaga USA-s. Nende vanemad on surnud ja poistel on kasupere. Elu ei ole kerge, aga õnneks kaitseb ja aitab teda vanem vend Hendrik. Poissi huvitab geoloogia ja fotondus. Ta läheb ülikooli ja õpib hästi. Jakobi salajaseks unistuseks on minna Gröönimaale, sinna kaugele ja külmale, tundmatule maale.

Nii Flora kui Jakobi elus on armumisi, tuliseid pisaraid ja otsuseid, mille tegemise üle nad alati õnnelikud ei ole. Kui Jakobil õnnestub end Gröönimaale minema laeva meeskonda saada, siis Floral naisena on selleks vähe võimalusi. Õigemini küll vaid üks võimalus – panna kokku enda ekspeditsioon. Ta käib ülikoolis, õpib meteoroloogiat ja võib ennast ekspeditsioonil teadlasena rakendada.
Aga see vajab tohutul hulgal raha!
Noor naine kohtub kena mehega, ei armu temasse, aga tunneb sümpaatiat. Mees kosib ta endale naiseks ja äkki avanebki Lumekuningannal võimalus sõita põhja!

See on sissejuhatus.
Nüüd algab lugu reisidest, teede ristumisest, kibedatest pisaratest, võrratust Gröönimaa loodusest (st. jääväljadest), polaaröödest, eskimote elust ja armastusest, suurtest pettustest, visadusest ja armastusest.
See kõik on nii suurepäraselt kirja pandud, et raamatut lugedes oleks nagu ise nende tegelaste elusid elanud ja nendega koos otsuseid teinud. Kui palju probleeme jääks elus olemata, kui inimesed ei keerutaks, ei mõtleks üle ja oleksid üksteise vastu lihtsalt ausad!
Aga siis ei oleks ka selliseid lugemiselamusi.

Selles raamatus on ka omajagu erootikat. Erootikat selles heas, vanaaegses mõttes, kus pilgud tähendasid nii palju, kus käte puudutuse peale punastati, kus lahtiriietumiseks läks kohutavalt palju aega, sest kihte seljas oli nii palju ja kus seks oli midagi erilist.

*He notices the honey-colored skin of her neck where it vanishes into her dress, the spirals of dark hair escaping from her bun. The way her bodice moulds itself over her  little pointed breasts. His throat constricts with lust. He focuses on his coffee, horrified, embarrassed…
She moves her fingers until they rest lightly against his hand on the table. Even the clock holds its breath. Flora draws her hand away, and they both sit back, looking around the new world they are in
.

Lugesin üllatusega, et Stef Penney ise on agorafoob, st. inimene, kel on foobia suurte avatud pindade ees. Ta kirjutab, et ei suudaks kunagi ise taolistes kohtades käia, aga see ei takista tal oma raamatutes kirjeldamast Gröönimaa jäälagendikke ja laiu avatud veevälju.

Ühel päeval tulin ma töölt koju ja ust avades tundsin tugevat värske kurgi lõhna. Mulle on see alati seostunud kevadega. Raamatus aga räägitakse, mismoodi tuntakse ära jäämägede lähenemine – need pidid lõhnama värske kurgi järgi. Seda tahaks ma küll tunda!

Stef Penney`lt on eesti keeles ilmunud raamat “Huntide hellus”.
Seda ei ole ma veel lugenud, aga varsti-varsti saab loetud.
Ma loodan väga, et “Under a Pole Star” tõlgitakse eesti keelde! Aga kes inglise keeles loeb, siis soovitan kätte võtta ja loodan ,et naudite seda samamoodi kui mina nautisin.

Raamatut oli tore kohalikel jääväljadel pildistamas käia 🙂
Valge jäälagendik sillerdas päikeses ja hiljem tuli tugev tuul. Minu väike Gröönimaa!

 

Robert Louise Stevenson “Röövitud”

Teema 11: Raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal
Robert Louise Stevenson “Röövitud” (202lk. Eesti Raamat 1975)

000röövitud-catriona.jpg
Seda raamatut mäletan ma oma lapsepõlvest koduriiulis seismas. Ikka lugesin ma raamatu seljalt neid kaht sõna: röövitud ja Catriona, ning mõtlesin välja lugusid, mis selle Catrionaga küll juhtus ja kust ta rööviti. Kuna nende lugude luuletamine oli põnev ja Catrionaga juhtus alati igasuguseid huvitavaid asju, siis ma raamatu kaant ei avanud ja tegelikku lugu ei lugenud.
Kuni praeguseni, kui otsides raamatut, mis oleks välja antud aastal 1975 (eesti keeles), jõudsin sellesama looni. Hästi! Nüüd siis võtan ja loen.
Ütlen kohe ära, et “Röövitud” ja “Catriona” on kaks eraldi raamatut. Mis minu lapsepõlve õhulossid kaunist röövitud printsessist purustas… 😉
Lugesin läbi ainult esimese ja jätsin Catriona saatuse hooleks.

“Röövitud” on üks huvitav lugu noorest Davidist, kelle isa sureb, jättes poisile kirja ning juhised rännata oma lelle juurde. Poiss jõuab Shaw lossi, kus onu Ebenezer teda mitte avasüli vastu ei võta, vaid üritab temast igal võimalusel lahti saada. Pealtnäha tore aga jube ihne onu üritab poissi tappa, et too endale kuuluvat pärandust kätte ei saaks.
Onu trikitab poisi laevale, lootuses, et David müüakse orjaks, aga laev läheb põhja ja poiss pääseb.
Järgneb Davidi seiklus mööda Šotimaad ja hulga tolleaegset ajalugu, kus inimestega suheldes tuli väga täpselt jälgida, mis värvi on tema kuub ja millised mõtted on tema peas. Mulle jäi mulje, et kui sa just mõõga otsa sattuda ei tahtnud, pidid sa olema nagu kameeleon – laveerima perekondade soosingu, alatute “usumeeste” ja mornide mägilaste vahel.
Naljakas, kuidas see lihtne maapoiss David selle kõigega hakkama sai.
Aga raamatutes lähebki kõik nii, nagu kirjanik tahab, et peategelasel läheb. Pmst. oleks Stevenson võinud juba 10. leheküljel lasta poisil pimedas tornis kipakast trepiastmest mööda astuda.
Hea meelega kirjutaks igal hommikul ka enda päeva stsenaariumi valmis

Kristel Leesmend “Lumi”

Kristel Leesmend “Lumi” (75lk. Minu vabrik)


00lumi
Kui ma teisipäeval Tallinnas Raamatukoguhoidjate tänuüritusel käisin, siis saabusin Rahvusraamatukokku liiga vara – kaugelt nurga mehed peavadki varem tulema, eksole 🙂 Käisin ilusate raamatute näitusel ja selles nunnus raamatupoekeses, mis seal garderoobi kõrval on. Vaatasin ringi (riiulitel oli palju Astrid Lindgreni raamatuid) ja siis püüdsid ühed kaaned mu pilgu. Üldse mitte minulikud kaaned tegelikult, sellised heledad ja kahvatud, aga neis oli midagi.
Tegin raamatu lahti, lugesin mõned read ja otsustasin ta endaga kaasa võtta. Müüja kergitas miskipärast kulmu…
Ürituse algust oodates lugesin juba pool raamatust läbi, aga täna lugesin üle. Nautisin!

Lugu on ühest 8-aastasest tüdrukust nimega Lumi. Justkui tema enda poolt kirjutatud lugu, lasteraamat väidetavalt, aga minu meelest selline lasteraamat, mis on lugemiseks täiskasvanutele. Sügav ja soe ja armas.
Lumi tunneb sel aastal, et ta saab suureks. Jalad ei mahu kelgule enam ära ja tädi Raa ei jõua teda varsti enam vedada! Ja ta saab endale armsa noorema õe. Raamatus räägib Lumi enda ilusatest hetkedest vanaisaga ja ema-isaga ning tädi Raaga. Räägib lumeinglitest ja erilisest vanniskäigust ja Speedost.
Väga armas mõte on raamatu lõpuosas, kui Lumi kirjutab oma äsja sündinud õele kirja. Nimelt paneb ta paberile just selle hetke mõtted, kui ta õega kohtub – kõik linnud, lilled, päikese, tuule.
Kui vahva oleks praegu ise teada, milline oli see päev, kui mina sündisin! Novembri alguses vaevalt, et erilist lillepidu oli, aga ilmselt puhus tugev tuul ja taevas oli sompus ja kiskus talviseks 🙂

“Kui sa enne magamajäämist mõtled kõigi heade asjade peale, mis sinuga sel päeval juhtus, ja rõõmustad nende üle südamega, siis need asjad hakkavad paljunema ja sinu juurde tagasi tulema.”

“Kui poleks kurbust, siis ei teaks me, mis on rõõm. Kui poleks pimedust, siis ei teaks me valgust, kui poleks orgu, ei saaks me ronida mäele, kui poleks külma, ei tunneks me kuuma.”

“Head und! Sinu lapsepõlv kestab täpselt niikaua, kui sina ise seda soovid. Kõik on sinu enda käes!”

Ja ongi nii – õnnelikud on need täiskasvanud, kes suudavad hoida endas last. Kes oskavad rõõmustada esimese lume üle, kes näevad vihmapiiskades ilu, kes ei pelga sügislehtedes sahistada, kes tunnevad igast elatud hetkest mõnu!
Hoidkem siis oma hinges elavat last.
Ja minge võtke raamatukogust see raamatuke ja lugege! See on üks õnnelik raamat ja teeb teile pika pai

Mariko Koike “The Graveyard Apartment”

Isiklik väljakutse: iga kuu üks jaapani autori raamat.
Veebruar: Mariko Koike “The Graveyard Apartment” (325lk. St. Matrin`s press)

00Graveyard.jpg
Jaapani õudukas! Ilmus Jaapanis juba aastal 1988, tõlgiti inglise keelde alles 2016. See selgitab, miks raamatus on ainult lauatelefonid ja mitte ühtegi mobiili 🙂
Lugu ise algab nii, et üks noor perekond kolib uude korterisse. See on olnud hea pakkumine – avar ja moodne korter, ühistranspordi läheduses, lasteaed samuti lähedal. Ainult üks pisike viga – otse maja kõrval asub suur surnuaed ja krematoorium tossab päevad läbi. Niisiis on aknast välja vaadata kõhe ja sõbrad ning sugulased püüavad mitte külla sattuda.
Majas on müüdud vaid mõned korterid, aga Misao, Teppei ning nende tütar Tamao seavad ennast mõnusalt sisse.
Ajapikku selgub, et majal on üks kummaline konstruktsiooniviga – nimelt läheb maja all olevasse keldrisse küll lift, aga treppi sinna pole. Ei lähegi kaua aega, kui Tamao ennast vigastab ja keldrisse lõksu jääb – lift lihtsalt ei liigu enam. Laps siiski päästetakse ja veidi aega läheb elu jälle normaalses rütmis.
Kuni järgmise korrani kui juba rohkem elanikke keldrisse lõksu jääb. Ja mitte üksi…

See lugu kulgeb tasapisi, on mitmeid kriipivaid hetki (eriti kui suudad ennast ise antud olukorda panna) ja nii mõnigi koht, kus tegelased üsna arusaamatult käituvad (lõpupoole tuntakse näiteks hirmu, et võibolla ei tule ühel hetkel kraanidest enam vett. Aga kas keegi täidab kõik võimalikud nõud puhta veega? Ei…).
Ma arvan, et see raamat mõjuks filmina jubedamalt kui raamatuna, sest lapsed, kes ASJU tunnetavad ja kummalisel pilgul täiskasvanutele otsa vaatavad, mõjuvad nägemismeelele hirmsamalt kui lugemismeelele 😉

Niisugust lõppu ma ei oodanud. Hollywood lahendaks selle ilmselgelt teisiti