Deborah Harkness “Nõidade avastus”

Teema 15: Raamat, kus on üle 700 lehekülje
Deborah Harkness “Nõidade avastus” (808lk. Pilgrim, tõlge: Joonas Orav)

01021
See algab puuduse ja ihalusega.
See algab vere ja hirmuga.
See algab nõidade avastusega.

Ma kirjutan siia mõned sõnad: Oxford, vanad maamõisad Inglismaal ja Prantsusmaal, raamatukogud täis iidseid põnevaid raamatuid – esmatrükid, kaunid värvilised illustratsioonid. Maagia. Maja, mis tekitab ise tube juurde kui tunneb, et tuleb külalisi.
Headus, kurjus, armastus, teadus.

Kui ma raamatu sisututvustust lugesin, tekkis mul kahtlus, kas ma ikka soovin seda lugeda… Vampiirid, deemonid, nõiad jne. Kujutasin ette suurt verepulma, öösiti ärkavaid kihvadega elukaid, podisevate katelde kohale kummardunud nõiamoore ja vastikuid ning pahatahtlikke deemoneid. Ühesõnaga – kurja, noortele mõeldud muinasjuturaamatut.
Lugesin siis mõningaid kommentaare ja päris mitmes oli kirjas, et tegu on intelligentse raamatuga ja see pani mind huvi tundma – kas tõesti?
Nüüd võin öelda, et jah, nii see oligi.
See on pigem täiskasvanutele mõeldud maagiaraamat. Teismelistele ei saagi see meeldida – pole ilmselt piisavalt actionit ja suhtedraamasid.

“Nõidade avastus” on ülimalt põnev ja väga hästi (ülihästi!!!) kirjutatud raamat intelligentsest, DNA uuringuid teostavast teadlasest vampiirist Matthew Clairmont`ist ja ajaloolasest nõiast Diana Bishopist, kes on oma maagia ja nõidumisoskused tahaplaanile lükanud ning elab nagu tavaline inimene.
Kuni Diana laenutab raamatukogust kogu deemonite, nõidade ning vampiiride elu ja algust sisaldava vana raamatu, Ashmole 782, mis äratab momentaalselt kõigi olendite tähelepanu.
Mitte keegi enne teda ei ole suutnud seda raamatut kätte saada, rääkimata selle avamisest. Aga Diana murrab loitsu, mis paksu köidet kinni hoiab, sirvib seda natuke ja teadmata, millega ta tegelikult hakkama on saanud, annab raamatu tagasi.
Ja siis läheb lahti!
Dianat luuravad nii deemonid, nõiad kui vampiirid. Ta kohtub 1500- aastase vampiir Matthewga (ei, ta ei ole vanamehenäss, täiesti ilus noor mees on 🙂 ), kellest saab alguses tema ihukaitsja, hiljem suur armastus. Diana kogeb tema üle võitu saavat maagiat, ilu, vangistust, hirmu, armastust, surma. Ja selle kõige taustaks on Oxford, Prantsusmaa lossid, vanad raamatukogud.

Mulle meeldis see armastus, mis sinna raamatusse kirjutatud oli. Sügav ja kuidagi vanamoodne (mis sa 1500-aastaselt vampiirilt siis ootasid!?!), ei mingeid nõretavaid ja kirgedest (vampiiri puhul ka verest, eksole) kubisevaid seksistseene. Ainult suure armastusega edasiantud sügavad suudlused. Vatsiis, vanaaegne galantsus ja härrasmehelikkus 😉
Armastus ja tarkus või tarkus ja armastus. Oskus nautida!

“Sa lõhnad pajumahla järgi. Ning jalge all pulbriks jahvatatud kummeli. Tunnen ka kuslapuu ja langenud tammelehtede lõhna, koos õitsva nõiapähkli ja kevade esimese nartsissi aroomiga. Ja midagi iidset – münt, viiruk, kortsleht. Lõhnad, mis ma enda arvates olin unustanud.”
(lk. 210)

Eriti hästi olid kirjeldatud veininautimise kohad (autori kohta lähemalt lugedes sain teada, et tegu on ka veinigurmaaniga, nii et ta teadis täpselt, millest kirjutab!).

“See lõhnab nagu karamell ja metsamarjad.”  Veini magus maitse plahvatas mu suus. Keele mattis endasse aprikooside ja vaniljekreemi maik, mis meenutasid kööginaistelt saadud maiuseid, ning suu sisemus surises tükk aega edasi ka siis, kui olin neelatanud. See oli kui maagia joomine.
“See valmistati kaua-kaua aega tagasi korjatud viinamarjadest. Too suvi oli olnud kuum ja päiksepaisteline ning talunikud muretsesid, et hakkab sadama ja vihm rikub kogu saagi. Ilm aga püsis ilus ja nad said viinamarjad korjatud enne, kui ilm vihmaseks keeras.
Viljakoristuse ajal sööstis üle istanduse komeet, mis oli astronoomide teleskoopidest nähtav olnud juba mitu kuud. Oktoobris aga oli see nii hele, et selle kuma valgel oli öösel võimalik peaegu raamatut lugeda. Töölised pidasid seda märgiks, et viinamarjasaak oli õnnistatud.
See oli aastal 1811.” (lk 211-212)

Lisaks on selles raamatus ka parasjagu huumorit 🙂 Naersin ja turtatasin mitmeid kordi, kui lugesin, mismoodi Diana tädi vampiiri ees oma nõiakunstiga eputas või kuidas must kass Tabitha oma lemmikule Matthewle äsjapüütud hiire tõi 😛

Täielikku andumust täis pilgul asetas Tabitha Matthew jalgade ette pisikese surnud põldhiire.
“Merci, ma petite,” sõnas Matthew süngelt. “Kahjuks pole mul praegu kõht tühi.”
Tabitha kräunus pettumusest ja tassis oma kingi toanurka, kus hakkas käppadega tagudes hiirt karistama, sest tal polnud õnnestunud Matthew`le heameelt valmistada.

Eesti karastunud lugeja ilmselt ei üllatu enam, kui avastab, et mõnest heast sarjast on eesti keelde tõlgitud vaid esimene raamat ja ülejäänu ootab teda soovi korral ingliskeelsena. Sama seis on ka selle raamatuga.
Niisiis – 2 päeva tagasi tellisin Bookdepositoryst järjed ära.
Umbes 2 nädala pärast on mul jõulud 😉

*****************************************************************************************
Üks asi veel.
Selle raamatu fännid on agaralt pakkunud erinevaid näitlejaid, kes võiksid Diana ja Matthew rolle mängida. Ma pean tunnistama, et kohe algusest peale oli minu jaoks selge, et minu Diana on Aisling McGuckin ja minu Matthew on Adrian Paul.
Praeguse aja üks lemmiknäitlejannasid ja teismelisena vaadatud (ja imetletud) sarja “Surematu” peategelane.

0102.jpg

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s