Michel Bussi “Mustad vesiroosid”

Michel Bussi “Mustad vesiroosid” (367lk. Varrak, tõlkinud: Madis Jürviste)
PS! Väga kaunis reljeefne raamatukaas! Suurepärane kujundus Toomas Nikluselt.
0002.jpg
Ma olen skandinaavia krimkade lugeja ja vaataja. Ja brittide krimkade lugeja ja vaataja.
Mulle meeldivad Wallander ja Morse ja teised depressiivsed uurijad, kelle nägudel ei näe naeratust kogu raamatu/filmi jooksul ja kes elavad nii omas maailmas ja on nii laia silmaringiga, et ma ei teagi mida ma rohkem naudin – kas nende uurijameisterlikkust, või seda kui nad õhtul koju saabuvad ja klassikalise muusika plaadi peale panevad.
Endale veini valavad ja tugitooli vajuvad.

Ja siis loen ma sellist raamatut, kus uurija Laurenc Serenac muudkui naerab ennastunustavalt, oma abiga nalja heidab ning ülepeakaela kahtlusaluse naisesse ära armub. Teab küll, et teeb rumalasti, aga näe – naisel on violetse varjundiga silmad ja nahk nagu siid ja vaese Laurenci käed lihtsalt ise liiguvad tema puusadele ja juustesse ja igalepoole mujale ka.
Loen ja mõtlen, mis juhtuks ühe skandinaavia uurijaga, kui ta sellise prantslaste kamba hulka satuks, kus hommikust õhtuni aina naerdakse 😀

Mul on selles raamatus kaks lemmikut – Serenaci abi Sylvio Benavides, kel on viimase vindi peal rase naine ja aiagrillide kogu (17 tükki juba!) ning saksa lambakoer Neptune, kes on kogu Giverny küla enda käpa alla võtnud.
Ja ma kujutan kogu aeg ette seda imelist natuke lohakat loodust, mille keskel asub Monet` kuulus aed ja vesiroositiik. Kindlasti seisab raamatu suur võlu ka selles, et kõik, mis puudutab Claude Monet isikut, on täitsa tõsi ja krimka lugemise kõrval saab siin ka veidi silmaringi avardada. Põnev killuke: maja kõrval oleva tee asfaltkatte eest maksis 100 aastat tagasi Monet, et teetolm tema aiale ei langeks.

See on kindlasti kõige kummalisema ülesehitusega raamat, mida ma kunagi lugenud olen. Loed lugu, kus on tapetud üks küla silmaarst-playboy, kus tegutsevad kolm eri vanuses naist: andekas 11-aastane maalija Fayette, iluetalonist kooliõpetaja Stephanie ja siis üks vanaproua, kes kogu mängu justkui kõrvalt jälgib. Loed nende kolme lugu ja ei saa aru, mismoodi uurijad ei jõua kuidagi Fayette`ni ja kuidas keegi ei märka seda koeraga vana naist? On üks küla, on üks mõrv, on terve hulk inimesi, kes rohkem või vähem paistavad selle mõrvaga seotud olema, aga uurimine ei liigu ja osa inimesi oleksid justkui nähtamatud!
Ja raamatu lõpus avatakse lugeja silmad ja alles siis saad aru, kui eriskummaliselt kogu see lugu kirjutatud oli! Nüüd peaks raamatu veelkord üle lugema, sest siis oskaks ilmselt nii mõnelegi kummalisele seigale vastuse anda.
Paneb veel mitmeks päevaks mõtlema…

See raamat oli väga huvitavalt kirjutatud ja mulle tohutult meeldis Monet ja tema maalide lugu.  Galeristide veidi üleolev suhtumine pani muigama ning ülipüüdlik (aga nutikas!) uurijaabi Sylvio tekitas nii mõnegi kulmukergitamise koha.

Aga sünge skandinaavia krimka kipraskulmulise uurijaga jääb mulle ikkagi südamelähedasemaks kui naerusuine, lendlev ja kergemeelne prantslaste detektiiv.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s